Mugavusabort?

Ma olen ju tegelikult üks jõle individualist ja miss nartsissist, hedonist, tolerast ja midaiganes veel, aga...Abort. Ma ei tohiks üldse sõna võtta, sest mul puudub isiklik kogemus ja ma ei võtagi, kui asi puudutab vägistatuid, terviseprobleeme, kindlasse vaesusse ei-tea-mitmenda lapse sünnitamist JA sealjuures kontratseptiivide puudumist jne, aga see paistab ikka kuidagi võigas. Postimehe vastastele lühidalt sisu: viimasel ajal on ühe Norra haigla poole pöördunud mitu viljakusravi saanud ja kaksikute ootel naist, kes soovivad ühest lootest loobuda. Norras on see lubatud. Sa teed kõik, et saada laps, aga juhul, kui tuleb välja, et sul "õnnestus" saada isegi kaks, soovid sa neist ühe surma. Kaks. Octomom-ide puhul ma saaks aru, see on juba oht tervisele ka ning normaalsetes kliinikutes niikuinii üle kahe või kolme embrüo ei siirdatagi. Ma usun, et kaksikud on väga palju keerulisemad kui üks laps, aga ma tean päris mitut inimest, kes on kaksikutega toime tulnud, ilma neid tapmata, isegi mitme teise lapse kõrvalt. Sealjuures ei näinud nad aastaid vaeva ega maksnud hiigelsummasid, et üldse lapsi saada, nad lihtsalt said kaksikud, ootamatult, kuid "leppisid" sellega. Kaksikuid saadakse ka ilma viljakusravita, ka kolmikuid. Mu tuttav sai kolmikud, olles juba eelnevalt kolme lapse ema. Siiani on kõik elus.

Kuskil on ka enesekesksuse piirid. Ma tegelikult ei kannata inimesi, kes targutavad, kuidas "peale laste saamist saad ise ka aru" ja vaidlen neile nüüd igal võimalusel vastu, aga siinkohal ma ei oska seisukohta võtta, kas ka enne oleksin nõnda arvanud. Igatahes kui ma nüüd kaaluksin, et kas ma oleksin nõus võimalusega, et elimineerin ühe juba olemasoleva loote, kellest võiks areneda uus Mini või Mikro, siis ei iial! Ma pigem mängin mõttega, et miks, kõigist neid miljonitest kombinatsioonidest, realiseerusid just nemad. Ma ei taha kohe kindlasti rohkem lapsi, see ei ole kogu meie leibkonda arvesse võttes reaalne, aga kui ma avastaksin, et olen kõigest hoolimata lapseootel, ma usun, aborti teha ma ei suudaks. See pole üldse mingi ratsionaalne kaalutlus, see on pesueht hedonism ja enesekesksus - saatus juhus on minu eest valiku teinud, ma tahan õudselt näha, milline see on. Mu kaks last on nii lahedad, nii erinevad, milliseid võimalusi geneetika meile veel pakuks? Tühja see hakkamasaamine, ma tahan teada! Absoluutselt ebaratsionaalne mõttekäik ju. Ilmselt lastetud sellest aru ei saaks,  ma ka ei oleks saanud*. Hea on, et meil on kontratseptiivid. Mis vahet seal on, kas see loode on juba eostatud või ma lihtsalt takistan tema tekkimist? Üks valik ju kõik? Ega ongi, aga kuidagi inimmõistuse, vähemalt minu oma, jaoks ei ole. Loode  - on olemas, munarakk - ei ole olemas. Loodet hävitades hävitan ma kaardid, mille saatus juhus (võib soovi korral asendada sõnaga Jumal) mulle juba välja loosinud on. Ma ei tea, kas siin kusagil on mängus mingi usk ja pühaduse mõiste, võib-olla et endale teadvustamata isegi on, mingi piir, millest üle ei tahaks astuda. Jumalat mängida. Sealjuures ma saan aru, et "õigus oma keha üle otsustada" on absoluutselt oluline vabadus. Aga mitte nii kergekäeliselt (jah, ma muidugi ei tea üldse, mis ajendas neid artiklis mainitud inimesi sellisele otsusele, kuid märgitud oli, et mõlemad looted olid terved, lisaks oli ju niikuinii tegemist oodatud rasedusega). Puhtast mugavusest siis?

Loo juurde tagasi - sul on kaksikud ja sa hävitad neist ühe. Kas sa tõesti ei käi kogu järgneva elu ringi, mõeldes, milline see teine oleks võinud olla? Loomulikult, munarakke sureb iga kuu, aga millegipärast me neile seesugust tähendust ei omista, loode, see on siiski midagi enamat. Jah, ega ta alguses ju olegi muud kui rakkude kogum, aga...temas on potentsiaali! Temas on olemas kõik see, mis temast kunagi kellegi võiks teha, või noh, vähemalt osa sellest. Ma saan aru, kui sa ei taha selle potentsiaali realiseerumist, sest sa vihkad seda teist, kellelt pooled geenid pärinevad (vägistamine näiteks), aga lihtsalt, soovist saada ainult 1 laps? Sel põhjusel tekitas minus kahetisi tundeid ka Caitlin Moran, kes kirjutas avameelselt oma abordist kui elu parimast otsusest, sest tal ju juba oli kaks last, kolmas rasedus oli "tööõnnetus" ja aborti tehes ei rikkunud ta ülejäänute elusid ära. Ma ei tea, kas see on mingi küpsuse tunnus nüüd või mitte, aga mina nii ratsionaalne (?) olla ei suudaks. Ja ma natuke pelgan neid, kes suudavad. Mu jaoks on ilmselt inimlik olla uudishimulik ja lasta end juhusel kaasa tõmmata, mitte teadlikult oma elu juhtida. Annab Jumal lapsed, annab ka leiva, nagu vene vanasõna väitvat (millegipärast õpetas meid nii koolis vene keele õpetaja...).

Võtan ennast ilmselt varsti kokku ja loen läbi Maarja Kangro "Klaaslapse". Ilmselt saab koledal kombel nutta, aga mis siis. Ikka eelistan selliseid tundeid variandile "võtsime looma, aga enam ei ole tema jaoks aega, anname ära, aga kindlasti heasse perre!" või "tahtsin last, aga no mitte kahte, saaks sellest teisest lootest nüüd kuidagi lahti?" See ei ole nagu see mugavus, millega end siduda tahaks.

*Hah, kirjutasin selle lolli kategoorilise lause siia eile. Täna mõtlen, et pole üldse nii. Vabalt võib ka lastetuna sedasi mõelda.