Vanaisa lood

Koolist anti ülesanne - palugu laps (vana)vanaemal-isal talle mõni tore lugu rääkida, õppigu laps seda jutustama ning kandku teistelegi ette. Meil on selles mõttes hea, et valida on koguni kahe vanaema ja kahe vanaisa vahel (lisaks on olemas ka tervelt neli vanavanaema, vanavanaisasid paraku mitte ühtki).

Esimesena pakkus oma lood välja minu isa. Kuna ma ise olin lapsepõlves enamikku tema lugusid kuulnud, siis aimasin, et midagi väga salongikõlbulikku sealt ei tule. Mitte, et vanaisa mingi ropp mees oleks, ei, tal oli lihtsalt "õnne" elada eesti poisina Kohtla-Järvel ning enamik tema lapsepõlvelugusid kannab koondnimetust "eestlaste ja venelaste sõda".

Näiteks see, kui ta ema ostis pojale uisud ja käskis uisuväljakule tritsutama minna. Teadagi, hoki on karmide meeste mäng ning teatavasti oli NL-i koondis selles karmis mängus üsna kõva käpp, siiani on hoki just vene päritolu poiste seas eriti populaarne. Nii oli ka siis ning hokiväljal peremehetsenud vene poisid tegid ka minu isale selle selgeks - saa aru, hoki ei ole eestlaste mäng, hoki on läbi ja lõhki vene poiste pärusmaa, seekord me sulle tuupi ei anna, sest sa olid nii naiivne, aga järgmine kord, kui uiskudega siia tuled, siis hoia alt! Isa läks koju, rääkis oma emale loo ära, ema peitis vaikides uisud kappi tagasi ega teinud enam kunagi juttu, et poeg võiks ikka uisutama minna.

Juba veidi vanematele eesti poistele nii lihtsalt enam armu ei antud. Näiteks kui eestlastel oli koolis mingi pidu või üritus olnud ja nad peale seda bussiga koju sõitsid, siis juhtus sageli nii, et bussi peatas kinni kaigaste ja muuga varustatud vene poiste jõuk ning bussijuht tunnistas nukralt, et ta ei saa midagi teha, mingu eestlased nüüd ilusti maha, sest muidu lõhuvad venelased bussi ära ja seda tema lubada ei saa. Üldiselt pisteti siis jooksu, sest venelasi elas Kohtla-Järvel oluliselt rohkem kui eestlasi.

Ühel korral aga juhtus sedasi, et mu isa tuli koos sõpradega linna pealt, mingis selle loo versioonis oli ta suutnud kusagilt hankida mingi kultusliku väljamaa bändi vinüülplaadi, mida ta ettenägelikult põues peitis. Kusagil pargivahel sattus neile aga vastu tulema kolmeliikmeline venelaste punt. Isa kaks sõpra pistsid plagama, mõlemile jooksid vene poisid kohe järele, isa vastu seisma jäänud jõugu kõige kurjem liige tõmbas aga ootamatult noa välja. Loomulikult andis ka isa siis kandadele valu, aga noaga rets ei jäänud samuti sugugi maha, nad olevat niimoodi jooksnud oma kolm kilomeetrit, üks ees, teine 10 meetrit tagapool, väga võrdse vahega. Mingil hetkel jõudsid nad tollase miilitsajaoskonna juurde, kus üks miilits parajasti maja ees suitsu tegi. Isa karjus "Pamagiite! Ubivajut!", sest miilits oli ju ka otse loomulikult venelane, aga too vaid urahtas mokaotsast "Pašol tõ!". Ilmselt pidas tagaajamist poisikeste naljaks. Peale seda joosti veel oma kilomeeter, mille jooksul pätt alla andis ega enam jälitada ei viitsinud.

Oot, või oli see plaadilugu üks teine, kus keegi kole pätt, nimega Lenin, isale ikka päriselt tappa ka andis ja tal põues olnud plaadi puruks lõi? Igatahes on arusaadav, millise tonaalsusega kõik need lood on. Mina kartsin lapsepõlves venelasi väga, sest minu silmis olid venelased mingid kurjad trollid, kes ei tahtnud muud, kui eestlastele peksa anda. Suur oli mu imestus, kui meie kanti tuli suvitama üks sõbralik vene tüdruk, kes sugugi kedagi lüüa ei tahtnud. Ega ma muidu ühtki venelast seal Tammelinnas ju tegelikult näinud olnudki. Seega need kunagistest oludest tingitud lood vist väga ei kõlba tänapäeva maailma ega ole sugugi õpetlikud, mida vanaema-vanaisa lood ilmselt idee poolest olema peaksid...