Loodusseaduste vastu ei saa

Lugesin siin Daki viimast blogipostitust ja tõmbusin kadedusest kringliks. No te vaadake neid kasse! Millised imearmsad, truud ja lahked olevused - võta kätte ja ainult paita! Jah, selline peab üks õige kass olema!

Vaatame siis aga siia:

Üks trendikas maniakaal-depressiivik, kes on isegi oma kraapimisposti ribadeks tõmmanud ning keeldub täitmast loodusest talle peale pandud rolli. Kassi roll on olla inimesele toeks, ronida inimese peal, kõhule magama jääda, kaissu pugeda, olla armas ja sügatav. Miks muidu loodus kassi sellisena loonud on?! Vahest kahman kassi tollele vastu tahtmist kaissu ja kallistan nii, et ragiseb (no kujundlikult siiski), eks ta kannatab ära, hambad sisse ei löö, on ikkagi teadlik oma kohast hierarhias ning esimese lõdvema haarde juures põgeneb. Siis ma õigustan ennast - no miks sa siis näed selline nunnu ja pehmeke välja, sa ju provotseerid, sunnid ennast natuke pigistama! Olgem ausad, sulle ju endale ka natuke meeldib see inimarmastuse ülim akt!

Ükskord ärkasin öösel selle peale, et miskit pehmet ja karvast jäi käe alla. Ei noh, viisakuse piirides ikkagi. Kass oli, oli teine salamisi külje alla nihkunud. Pani kohe plehku, kui avastasin. Ega looduse vastu ei saa, ma ei tea, mida ta võitleb. Ma tean, salamisi tahavad nad kõik ainult kaisus olla. Täida oma looduselt saadud funktsiooni ja kõik on õnnelikud!

********************************************************************************

Olgem ausad, see paroodia on tegelikult õõvastav. Analoogia inimmaailma hierarhiatunnetusega on rabav. Mõtte sain siit.

Minu imeline puhkus*

Kuu alguses avastasin, et pikk nädalavahetus tulemas ja sellist asja ei tohi ju raisku lasta. Eestlased on teadagi spa-rahvas ja kõik teadlikumad olid oma puhkuse juba ammu planeerinud, seega Noorusesse taas kohti ei olnud, tuli Pärnu poole vaatama hakata. Ma olen juba kirjutanud, kuidas see Booking.com suudab mu hulluks ajada, seekord oli väga heas pakkumises Rannahotelli peretuba. Broneerisin ära, sest Rannahotell on mulle alati imeilus tundunud. L. küsis esimese asjana, et kas seal spa ka on siis või? Nojah, muidugi mitte, või vähemalt mitte selline klassikaline spa, kuhu lastega minna. Lohutasin end, et vahet ju pole, eelmine kord käisime Strandist ka Tervise paradiisi, kuigi Strandis isegi väike spa ju on. Vähemalt sain ilusa hotelli, eks.

Jõudis siis kätte see kauaoodatud lühendatud tööpäev, õhtul pidime veel korraks ühel kontserdil ära käima ja siis vabariigi aastapäeval Pärnusse. Loomulikult helistati lõuna ajal lasteaiast, et Mikro oksendab. Arvake ära, kas ma vandusin omaette koledate sõnadega? Kohale jõudes oli Mikro heas tujus ja irvitas rõõmsalt magajate üle. Mõtlesin, et äkki oli see mingi arusaamatus. No kes meist poleks keset tööpäeva korraks oksendanud või nii? Olime halva lapsevanema musternäidised ja läksime kontserdile, jättes lapsehoidja võimalikku okset koristama. Imekombel midagi ei juhtunudki ja lõuna ajal startisime Pärnu poole.

Hotell oli tõepoolest väga ilus, puhas ja stiilselt renoveeritud. Ilusaid pilte ma teha ei oska, ühe kunstilise ambitsiooniga foto meie toa laealusest siiski tegin:

Muid pilte saab hotelli kodukalt ka vaadata, päriselt ongi nii ilus kui pildil. Mõnusad laiad aknalauad, vinged kõrged voodid ja aknaga wc. See viimane oli veidi kummaline detail, klaas oli küll udutatud, aga mustri osadest kohtadest nägi läbi ja Mini keeldus algul wc-d kasutamast ("Te niikuinii vahite!").
Restorani menüü pani vähemalt mul küll suu vett jooksma, aga samamoodi paneb mul pea valutama fakt, et peaksin neid pärleid sigade (loe:laste) ette loopima ja seega valisime midagi vähem huvitavat.

Ma vihkan BabyBacki! Seal on see vastikult suur mängutuba, mida lapsed armastavad ja seal on see ahvatlev menüü, millest jääb mulje, et kõik nende toidud viivad keele alla. Ärge laske end eksitada, see kõik on puhas butafooria, Ameerika värk noh! Ma olen söönud Tartu, Pärnu ja Rakvere BB-des ning pole kordagi toiduga rahule jäänud. Ma ei tea, mis värk see on, aga kogu kraam on totaalselt maitsetu. Ja ma lähen ja käin seal ning loodan, et äkki seekord, aga ei. Mina võtsin nüüd täistera burgeri Camembert'i ja sibulamoosiga ja L. sinihallitusjuustu oma Portobello seenega (kõlavad üsna peenelt, eks) ning mõlemad tunnistasime, et Siriuse juustuburger on maitsekam. Lapsed jätsid kah enda toidu järele ja nii me siis masendununa, kõht kehvast söögist punnis, hotelli maandusime. Mikrole oli köha siginenud. Parem kui oksendamine, lohutasin ennast. Läksime vara magama, sest eelmise öö ülevalolekust oli uni peal. Ehk siis aastapäevapidustustest ei tea ma mõhkugi. Öösel väga hästi magada ei saanud, sest Mikro norskas ja köhis, ilmselt ikka mingi viirus ja mina mõlgutasin musti mõtteid sellest, kuidas pean järgmise päeva temaga hotellitoas veetma.

Järgmisel päeval oli imeline ilm, hommikusöök hotellis oli hea (mitte ülivõrdes, aga ka mitte suvaline lobi, šampat näiteks pakuti, mida ma küll ei joonud ja ka muu valik oli läbimõeldud, koogid näiteks olid tõesti head, mitte nagu tavaliselt hotellides). Kuigi Mikro aeg-ajalt köhatas, ei pidanud ma vajalikuks kõige mustemat stsenaariumi järgida. Kuna Tervise paradiis tehakse alles kell 11 lahti ja Mikro magab lõunaund, siis otsustasime sinna peale lõunat minna, ennelõunal ei osanud muud tarka teha, kui lapsed Pärnu Keskuse mängutuppa viia.
Peale lõunat suundusime siis Laste Tervise Paradiisi, saunakeskust ei külastanud, sest lapsed ei suuda seal niikuinii üle paari minuti istuda. Oli täitsa tore, kuigi L. mingil hetkel libastus trepil (ma õnneks ei näinud), aga kukkus nii õnnelikult, et ainult käsi sai viga ja seegi läks üle. Libe on seal tõesti, aga meie suudame alati plätud maha unustada või kui juhtume need kaasa võtma, siis kaotame koha peal ära.

Peale ligunemist tuli jälle kange nälg peale ning mõtlesime Da Vincisse korralikku pastat sööma minna. Seda sama olid aga ka kõik teised inimesed plaaninud ning pidime hoopis Chopsticksis nuudleid imema. Miks me Stefanisse ei läinud nagu Pärnus kohustuslik? Ei viitsi mina kuskil järjekorras passida, märja peaga talvisel ajal on söögikoha valik üsna komplitseeritud. Peale söömist oli tuju täitsa heaks läinud, võtsime poest näkse ja asju ning suundusime tuppa. Mini veel nõudis mu käest Hispaania salaamit, kuigi me arvasime, et lastele selline peen kraam ei meeldi. Mingi hetk keerasime magama ära, voodi tundus mõnusalt pehme ja tuba soe.

No ja siis algas lõbus osa...Järsku kõlas mingi kahtlaselt kodune-kohtlaselt tuttav hääl ja enne kui L. röögatades prügikasti haaras, jõudis Mini pool voodit täis oksendada. Mini siis seekord, mitte Mikro. Nuudlid-vorstid, kõik selline mõnus kraam. Hotellis ei lähe öösel ju lisapesu ka otsima, kuidagi piinlik ka, mis sest, et laps. Õnneks mööbel ega tekk-padi suuremaid kahjustusi ei saanud, haisva sisuga prügikast (hilisemad laadungid jõudsid ikka sinna ka) jäi nurka vedelema koos rokaste linadega. Ma oigasin, et mõnus hais saab siin sees olema, L. lohutas, et kui me siin kogu aeg ise sees olema, siis ei pane tähele. Tal oli õigus. Umbes poole tunni pärast tuli uus laar, seekord jõudis Mini wc-sse, aga valis poti asemel kraanikausi ja seina...Nuudlid alla ei läinud, pidime kätega kandma... Liiga palju informatsiooni?

Hommikuks oli Minil juba parem, ei saanudki aru, kas oksendamine tuli neist vorstidest, neelas basseinis liiga palju vett või viirus. Mikro sai rõõmsalt parastada: "Oksekott! Oksekott!" Pidin lohutama, et rootsi keeles on see kõigest veiseliha. Julgesime isegi sööma minna ja seejärel pagesime linnast. Ma lohutan ennast sellega, et tuba me ju ära ei lagastanud, voodipesu ning abiks olnud käterätid pestakse niikuinii ära ning prügikast visatakse tühjaks (loodetavasti enne sinna sisse mitte kiigates). Ikka täie raha eest, nagu öeldakse.

Tulime koju, kass oli põrandale kahte kohta oksendanud ja paari kohta olid ka junnid maha kukkunud (ta ei junni maha, vaid karvade küljest kukub), millest ühte ta oli püüdnud oskamatult kasida, hunnikut käpaga mööda põrandat laiali vedades. Kõik vedel oli kenasti põrandalaudadele kinni kuivanud. Jälle vist liiga palju informatsiooni...Ei tea, kas nutta või naerda. Võtsime ette üle pika aja väga põhjaliku koristustöö ja pesime panges kassi.

*Lugeda teadmisega, et ma kipun liialdama.

Ära häbene ennast!

Mulle kunagi päriselt öeldigi sellist asja ja tol korral oleks ma tahtnud selle inimese kallal vägivalda tarvitada. Õnneks ei tarvitanud, sest pärast said meist parimad sõbrannad. Situatsioon oli siis selline, et mingi kooli disko, mina marssisin oma Chicago Bullsi jopega sisse (tänu sellele jopele sain korra klassivennalt korvpalliga kõvasti vastu pead, kui ta "Püüa, Jordan!" hüüdis ja ma ohmu näoga vahtima jäin - ja ei kommenteeri nüüd, et see seletab kõik), tema seisis samuti kooli peldikus peegli ees ja sikutas dekolteed allapoole ning ütles siis minu jopesse rõivastumise kohta need sõnad. Häbenesin või? Jopega käisid peol kõik coolid gangstad ja mina ju ometi tahtsin see olla, mitte mingi suvaline nolk, kes enne peole minekut jope korralikult rõivistusse jätab! Teisalt muidugi oli mulle kodus kinnitatud, et liibuvad riided ja dekoltee on raudsed labasuse tundemärgid, seda eriti "minusuguse" seljas ja no ega ma vabatahtlikult sellist tähelepanu otsida poleks julgenudki. Kas ma siis vihastasin selle pärast, et ma sisimas ikkagi häbenesin või ainult selle pärast, et teine eeldas, et ma häbenen (mida on mul häbeneda, ah? Ah?) ega saanud mu tegelikest motiividest aru? Ma ise valiks mingi maailmavaadete põrkumise pigem.

Aga millest ma tegelikult tahtsin kirjutada, on see, millest nüüd kõik järsku kirjutama hakkasid peale seda, kui Merje ütles, et me idioodid oleme. Jättes kõrvale selle, et mõiste blogija on kordi laiem kui elublogija - kas poliitblogijad on ka idioodid? Investeerimisblogijad? Remondiblogijad? Filmiblogijad? IT-blogijad? Võttes ainult selle elu-kategooria, kuhu mu meelest valdav osa reageerinud blogijaid kuulub, kuigi enamik neist ei pajata väga oma eraelust, siis leidsin blogija Klari postituse, mis peegeldab suures osas ka minu mõtteid.

Ehk siis vastukaaluks karastunud Manjanale on mul ka alati see reaktsioon, mis Klaril  - appi, kui piinlik! Ja pigem on mul see piinlik mitte sellepärast, et "oh, mis nüüd mina" vaid just piinlik on sellepärast, et "nüüd nad teavad, mida ma asjadest arvan." A milleks sa siis blogid ja arvamust avaldad, kui hakkab õudne sellest, et teised teavad, et sul on oma arvamus? Öelge mulle, ma tõesti ei tea. Ma ei saa aru, mis imelik kognitiivne dissonants see on. Ei taha vastutada oma sõnade eest? Ma ju tegelikult enamasti ei mäletagi, mida ma siia aastate jooksul kirja pannud olen. Sageli on tegemist olnud mingi hetkelise emotsiooniga, see on kirja pandud ja ära unustatud, vabalt, kui keegi meelde tuletab, ei oska selgitadagi, et miks ja kuidas. Manjana arvas, et talle meeldib teisi õpetada. See meenutab mulle järjekordset naljakat seika - mu onu oli väiksena alatasa jutustav-targutav laps ning kui koolis kaevati, et mis ta lobiseb kogu aeg, imestas ta siiralt, et "aga kuidas siis teised targaks saavad, kui mina ei räägi?!" Mul sellist rahva-õpetaja ambitsiooni pole, kui oleks, ma võtaks ilmselt FB-s sõna, aga seal on see häda, et võivad tekkida asjatud konfliktid. Mul on pigem see, et näen FB-s konflikti, ei ütle midagi ja kirjutan sellest vaikselt oma blogis. Et justkui ütlesin oma arvamuse välja, aga niimoodi omaette, ei vehi sellega teiste ninade eest, sest äkki nad ei nõustugi. Siis on ju hirmus! Paar korda on blogi jagamist ka FB-s ette tulnud (olin vist neil kordadel mingit lõvikonservi söönud või nii), aga keegi ilmselt ei märganud, sest ei reageeritud. Kes see ikka viitsib FB-s mingit teksti lugeda, jagaks kassipilte, oleks teine asi. Ega sa ei teagi ju tegelikult, miks Internetis millelegi reageeritakse või jäetakse reageerimata - on see nõusolek, mittemärkamine või soovimatus lollustele vastu astuda.

Lähedased teavad, et blogin, aga ei huvitu. Ema meelest on Internetis ainult lollid koos, isa käest keegi kunagi küsis, kas ma olen tema tütar (siis kui ma veel oma nime alt blogisin), aga isal on muudki teha, kui netis blogisid lugeda. Elukaaslased (no blogimise aja jooksul on mul neid kokku 2 olnud, mitte korraga mitu siis) pole samuti huvi tundnud. Ilmselt eeldavad, et ma nende musta pesu ikka netti ei pane või..ma ei tea kah. Manjana vist kunagi lausa ütles, et tema sellise mehega koos ei oleks, keda ta blogi ei huvita. Ega ma ka ei oska nende sellist seisukohta põhjendada, mina loeksin nende blogisid küll, kui nad kirjutaks. Ma ei ole ka solvunud, et nad ei loe, mu seisukohti erinevatel teemadel teavad nad niikuinii ja mulle isegi meeldib, et mul on mingi oma asi või hobi, millega tegeleda. Tegelikult võib siiski ka see variant olla, et nad ikkagi ei tea, et ma blogin, ega ma siis neilegi sõna-sõnalt öelnud pole, et ma blogin! Ikka nii, et "mul on seal netis üks lehekülg", ega mina ei tea, kuidas nemad sellest aru on saanud. Nii normaalne olengi.

Kui ma olin teismeline, siis rääkisin tihti ööd läbi oma toas plakatitega. Ema ähvardas mind mitu korda selle eest teatud instantside ette viia. Mulle tundub, et blogimisega on sama asi - mulle meeldib seda teha, mul on seda vaja ja ma ilmselt teeks seda ka siis, kui mitte keegi mulle ei vastaks ega kommenteeriks, aga kui keegi avastab (a la ema teeb ukse lahti ja näeb mind elavalt seinaga žestikuleerimas), siis on ikka piinlik küll.

Appi! AAAPPPIII! Ma praegu seda kirjutades ühendasin esimest korda need kaks asja - endaga rääkimise ja blogimise ära! Päriselt, ma pole varem selle peale üldse tulnud, et minu jaoks need ongi samad asjad ju! Ma lihtsalt pole enam nii ammu endaga rääkinud, et olen ära unustanud. Igatahes, oleks omal ajal vlogid olemas olnud, ma oleks võinud vlogija olla! Ma tulin koju, panin ukse kinni ja hakkasin iseendale (isikutele plakatitel) elavalt päeval juhtunud kommenteerima. Mõned teised inimesed on ka öelnud, et nad üksi kodus endaga räägivad, aga ma kahtlustan, et need on lihtsalt varba äralöömisest lendu lastud kuradid, mitte tundidepikkused loengud, mida mina pidasin. Loomulikult olin ma ka ise veendunud, et hull, mis hull, aga ära ka ei saanud lõpetada. Muretsesin isegi, mis siis saab, kui ma "suureks" saan, kuidas ma oma traditsiooni jätkan? Õnneks avastasin siis blogisse kirjutamise. Mul on justkui vaja oma peas endaga asjad läbi rääkida, ei oska seda paremini seletada. Eks ma räägin ju teistega ka, aga see ei asenda kuidagi endaga rääkimist, see on mingi teine vajadus, kui lihtne suhtlemisvaegus. Ma olen seda Mikitat lugedes isegi mitmiktajuga seostanud, sest eriti hästi läheb mul lappama muusikat kuulates, ma ei kuula iseenesest laule, need lihtsalt avavad kuidagi nö teadvuseväravad. Hull on muidugi see, et muusika järgi ma ei tantsi ega kuula seda ka vaikselt, vaid armastan ennast kõigutada...Hullud teevad nii, eks. Autistlik joon - märkis ema, samas tunnistas, et ka ta ise tegi seda, aga muidugi ainult lapsena ja kui siis keegi tädi külla tuli, oli too imestanud - oi, sina teed ka nii, kohe näha, et meie suguvõsast, meil kõik teevad! Et siis mingitpidi geneetiline värk vist. Huvitav, et ma muudkui muretsesin, mida teised sellest arvavad, et ma säänne "hull" olen, aga kumbki mu elukaaslane pole sellele erilist tähelepanu pööranud, ei ole kättpidi hullarisse vedanud ega midagi. (Oot, kuidas see ritsik nüüd ütleski - boheemlaslik elustiil või hoopis ahastamaajav pohhuism :)) Mitte, et ma seda vabatahtlikult nende silme all teinud oleks, aga no nad vähemalt teavad, et mul käib vahest selline "hoog" peal, et tahan omaette muusikaga kaasa kõikuda.

Rehepapp ja Dead Furies

Kunagi ammu nägin videot Rehepapi* filmimise alustamisest ning teadsin kohe, et seda filmi pean mina näha saama. Muidu olen ma filmikunstis alla igasuguse arvestuse, hea kui korra aastas kinno satun ja ka vana klassika on mul enamasti nägemata. Ma olen see, kes pool elu pidas igasugu filmikilde oma klassivendade surematuks omaloominguks.

Laupäeval käisime siis ära. Linn oli ehmatavalt tühi, alles hiljem sain teada, et Eesti Laulu teine poolfinaal käis. Saate aru, ma olen ikka elitaarne, mitte mingi pööbel, eks. Kino seevastu oli rahvast täis, ette ostmata poleks piletit saanudki. Rahvas oli teistsugune kui muidu (olgem ausad, viimastel aastatel olen siiski ainult lastefilme vaatamas käinud), popkorni ja koolat tarbisid vähesed erandid. Kunstfilm, selge see. Internetis nördivad need, kes ühe eelnähtud episoodi ("See on sitt!") põhjal naljafilmi eeldasid ning leidub ka esteetikakaugeid tegelasi, kes tõsimeeli küsivad, miks tehti aastal 2017 valmis üks mustvalge linateos. Olgu neile keegi armuline, või midagi.

Mulle meeldis. Kohe koledal kombel. Issand, kui ilus film! Film erineb suuresti raamatust ning keskendub keskse teemana armukolmnurgale. Romantikat on nii, et üle ääre ajab. A mitte sellist imalat või kunstlikku. Ikka seda päris, koledat ja kodukootud, hauda ajavat. Ja need karakterid! Peale Kukumäe, Unt´i ja Eelmaa ma ühtki laiemalt tuntud näitlejat ei märganud (vabandan võimalikke eksimusi selles osas oma väheste teadmistega), aga kogu see kamp oli absoluutselt vaimustav! Stseen, kus talumatsid armuleivale tulevad - kõik need näod, ilmed - võimatult hea! Lemmikud: Õuna Endel, Imbi (ka Ärni muidugi), imearmas nõiamoor, vana parun (see mees jääb kummitama!**), saatan (millegipärast meenutas Gustav Ernesaksa mulle...), kirikuisa "abiliseks" olnud proua. Sellised inimesed on meie seas ja me pole neid varem tähelegi pannud!

Ka minu hinnangul on see film täielik kunstiteos. Naerda saab ka, aga enamuse aja on suu lihtsalt lahti. Ei ole tegelikult naljafilm. Raamatust erineb suuresti, on ka kirjas, et "Kivirähu ainetel", mitte "Rehepapi ekraniseering". Vabalt võib vaadata ka siis, kui raamatut lugenud pole. Ma olin, aga üsna ammu. L.-ile meeldis ka, tema tõi välja, et kratid olid ägedalt tehtud. Eeldasin, et talle "kunstfilm" ei meeldi, aga eksisin. Ma usun, et seda filmi ei ole võimalik kergesti unustada.

Kuna lastevaba õhtut ei tohi raisku lasta, siis läksime peale filmivaatamist edasi Genklubisse, kus toimus ansambli Dead Furies plaadi esitluskontsert. Kuulasin neid juhuslikult Internetis ja saatsin lingi ka L.-le, kes leidis, et tegemist on nii ägeda bändiga, et tema läheks konsale küll. Ega ma neist tol hetkel miskit teadnud, olevat nad küll esinenud ka Punk'n'Rollil, aga seda ajal, kui meil oli mingi oluline sotsiaalne tegevus pooleli, seega ma ei mäleta neid sealt. Robert Kõrvits mängib seal kitra. See oli suht kogu info. Nende uus plaat on kenasti igal pool kuulamiseks olemas ka (Spotify, Soundcloud).

Rahvast oli ikka veel häbiväärselt vähe (Eesti Laul vist alles käis), aga kontsert oli väga hea. L. võrdles lauljat Jim Morrisoni ja Jimi Hendrixiga ning pakkus, et "eestlane see küll olla ei saa". Guugeldades tundub, et ikka on, aga "kahtlaselt" karismaatiline kuju tõesti. Soovitan soojalt, kellele meeldib "positiivne rock'n'roll, mitte mingi Bon Jovi" -  need taaskord L.-i sõnad siis, aga üsna tabavad, ei oskagi ise midagi tarka lisada.

Kohtusime täiesti juhuslikult Genklubi kohvikus ka oma sõpradega, kes samuti leidsid, et November oli ülikõva, isegi mõjuvam kui raamat ning olid omakorda isegi Rehepapi ooperit näinud (intelligentsete inimeste asi), mida nad samuti täitsa huvitavaks pidasid. Ma omakorda mõtlesin, et jube lahe oleks olla Kivirähk ja vaadata, kuidas teised sinu mõttevilju oma peas näevad. Kontserdile nad ei tulnud, aga sellest rääkides selgus huvitav fakt Robert Kõrvitsa kohta - nimelt meile kõigile seostub ta 9/11-ga. Ta oli toona noortesaate ZTV saatejuht, mida me kõik peale kooli vaatasime ja just tema juhtus eetris olema hetkel, mil lennukid tornidesse lendasid, mida siis kommenteeriti umbes nii, et "midagi imelikku toimub Ameerikas". Just siis ja tema vahendusel saime me sellest teada. Naljakas mõelda, et teineteisest sõltumatult vaatasime ühel ajal erinevates kohtades sama asja ega teadnud midagi teineteise olemasolust (L. oma sõpra siiski teadis). Olen tihti mõelnud, kui huvitav oleks teada saada, kas sa oled kunagi varem, veel teineteist tundmata, viibinud kellegi enda jaoks olulisega samas kohas. Äkki sa möödusid temast turuhoones sügisel 87, sina vanaema, tema ema käest kinni hoides? Kas te vaatasite üksteisele ehk otsagi? Kas sa tundsid siis midagi? Vähemalt 9/11/01 vaatasime me kõik samal ajal sama saadet.

*Filmi nimi on ametlikult November siiski
** Hahaa, avastasin, et tegemist ühe üsna tuntud näitlejaga, mänginud näiteks kultusfilmis "Human Centipede". Ime, et kummitama ei jää. Ilmselt vägagi teadlik valik siis, need õlgu võdistama panevad lehvitamised seal filmis ja....Aga osaliste valiku koha pealt on päris toredad klipid Youtubes üleval, näiteks see.

Lammas konsumeeris meie apellatsiooni*

L. tegi hommikul kodus tööd. Järsku kostis arvutitoast räme serbo-horvaadikeelne sõim (tõele au andes, L. ei ropenda kunagi, kuigi ma olen talle püüdnud selgeks teha, et peaks, kuna teadlased on täheldanud, et see olla intelligendi tunnus). Ütleme siis, et kostis üks levinud vandesõna ja karjatus.

Kass oli klaviatuurile hüpanud täpselt sel hetkel kui L. oli alustanud andmete saatmist kliendile (nelja inimese poole päeva töö tulemus) ning skripti sulgenud. Nüüd on see kallis fail kusagil serveriavarustes ja vales formaadis. Läheb veel aega, kui ülemerekolleeg tööle tuleb ning välja selgitab, kas sellest saab enam asja või hakkame kilplasteks ja teeme eilse töö uuesti.

Loomad on ikka elu õied.

*Ma olin täiesti nõus vaidlema, kui viimases Kuldvillakus küsiti, et kes konsümeeris ja õigeks loeti lammas. Ma olin peaaegu absoluutselt kindel, et see oli kits. Miks? Tavaliselt söövad filmides-raamatutes söödamatuid asju ikka kitsed. Aga ju siis seekord oli sedapidi, Internet kinnitab ka, et oli ikka lammas. Kitsed pole meil nii levinud majapidamisloomad vist.

Kõigil pidi ju lõbus olema...

Üldiselt püütakse meil koolides kiusamist ikka ennetada, räägitakse sellest, kuidas tuleks kõiki kaasata, ei tohiks kedagi üksi nurka nukrutsema jätta jne. Minu lapse koolis valmis sõbrapäevaks ka selleteemaline video. Teiselt poolt aga tehakse asju, mis minu hinnangul lõhet poppide ja mitte-nii-poppide laste vahel hoopiski suurendavad.

Näited - sõbrapäeva kirjade postkast. Kui sina saadad 50 kirja ja saad vastu 5 või ei saa ühtegi. Mulle väga meeldis üks tubli ema, kes oli oma poja eest neid kaardikesi teinud põhimõttel, et keegi ilma ei jääks. Mina nii ettenägelik ei olnud, seevastu Mini ise olevat saatnud kirju stiilis "tervele B klassile" - no niimoodi, et tegi ühe suure kirja kõigile. Mul on see viga, et ma ei tule mingite paljude meelest loomulike žestide peale - näiteks rääkis Mini, et paljud lapsed olid kooli sõbrapäeva puhul maiustusi toonud. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii teha...Samas, tüdruk, keda Mini oma suureks sõbraks peab, oli kooli toonud mingeid eriti ahvatlevaid komme, "aga mulle ta ei andnud, andis sellele, sellele ja tollele, aga mulle mitte..." Oeh, ma loodan, et ta tegi seda omal initsiatiivil, mitte ema heakskiidul, sest no kuidas sa viid osadele komme ja teistele ei anna? Vähemalt minu silmis on see üsna ebaviisakas - viid, vii kõigile või ära vii üldse. Sama teema oli koolis üleval seoses sünnipäevadega - kuidas vältida seda, et on lapsi, keda alati kutsutakse ja neid, keda kutsutakse vähem. Seda ongi raske vältida, sest paljud ei soovi kulutada raha terve klassi kutsumiseks, eelistatakse väiksemat gruppi, eriti kui sünnipäev toimub kodus. Isegi mängutubades on enamasti piirangud.

Mäletan, et meil oli põhikoolis sama teema - olid mingid inimesed, keda sünnipäevadele ei kutsutud. Ma sattusin ükskord ka sinna kampa ja läksin trotsist ikkagi kohale. Ei olnud lõbus, tulin veel halvema tujuga poole peo pealt tagasi.

Rääkisime sel teemal emaga ja meile mõlemale meenus oma kooliajast veel üks õudne fopaa seoses teemaga "tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati". Minul oli selleks meelelahutuse korraldajaks toona keegi noor õpetaja-praktikant, emal üks nooruslik õpetaja, kes kangesti lastele meeldida soovis. Korraldasid nad siis järgmise asja - igaüks kirjutab paberi nurka oma nime ja laseb selle klassis ringi käima, teised kirjutavad, mida nad sellest inimesest arvavad, voldivad oma arvamuse kinni, et järgmine ei näe ja siis lõpuks paberi omanik saab lugeda. Iseenesest ei pruugi see mäng halvimaid tulemusi anda, kui seda teha veidi vanemas eas kui põhikool (meil tehti keskkoolis ka ja sellest ma mingit tragöödiat ei mäleta), aga eelpuberteedid on see kõige julmem kontingent.

Mida siis arvati? Tüdrukud enamasti suutsid end ohjeldada, aga poisid...olid "ausad". Ja loomulikult huvitas tüdrukuid just poiste arvamus nendest. Kahjuks enamik ca 10-aastaseid džentelmene välimusest kaugemale ei vaata. Oli toredaid tüdrukuid, kes nägid kogu oma paberi ulatuses ainult ühte sõna: "Paks". Mis tunne neil võis olla? Enamasti näkku meil keegi niimoodi ei öelnud, paberi anonüümsus oli aga ahvatlev.  Ema rääkis, kuidas nemad lohutasid üht klassiõde pakkudes end käekirjaekspertideks ja püüdes teda veenda, et rumalusi kirjutasid vaid nõmedad poisid. Ma mäletan oma klassiõde, kes tõsiselt ohkas - ma ei kirjutanud ise kellegi kohta halba, isegi neist, kes mulle ei meeldi, üritasin midagi positiivset välja võluda, aga mida ma ise sain...Mu pinginaaber sai "iseloomustuseks" "aeglane" - vähemalt ajas selline asi pigem naerma kui nutma.

Mul olid oma probleemid, sest ma olin selline tüüpiline pealiskaudne teismeline, kes solvus hingepõhjani, et enamik oli piirdunud ka minu puhul ühe sõnaga ja see sõna oli "tark", aga mitte "ilus" või "armas". Kes tahaks tark olla? Targad on nohikud - prillide, hambaklambrite, vinnide ja kahe paksu patsiga! Üks poiss oli kirjutanud, et "üks jobu on", see tekitas elevust, lasin ka käekirjaeksperdist klassivennal üle vaadata, õnneks selgus, et kirjutajaks oli meie klassi kõige õelam ja vastikum tüüp. Pärast seda aktsiooni olid kõik oma klassikaaslastes pettunud. No võib-olla välja arvatud need paar poppi plikat, kelle kohta igaüks "ilus" kirjutas. Toona ei tulnud ju keegi selle pealegi, et ilusaks pidajaid pealiskaudsuses süüdistada.

Igatahes, kuna elus on ebaõiglust niigi palju, peaks püüdma seda mitte juurde toota. 

Küll need eesti naised on koledad!

Peavad olema ju koledad, sest ilusalonge on meil siin asutustest konkurentsitult ruutkilomeetri kohta kõige rohkem. Majas, kus ma töötan, asub 3 ilusalongi. Ei, ma ei tööta mingis hiiglaslikus monstrummajas. Ühel lühikesel tänavalõigul teel kodunt tööle lugesin kokku 8 erineva ilusalongi silti, ilmselt leidus neid varjatult veelgi. Kõige suurem protsent mu kunagisi kooliõdesid töötab iluteeninduse valdkonnas, on neid, kes kohe peale keskkooli selle tee valisid, umbes sama palju on neid, kes hiljem vajadusest ümber õppisid. Kõige lihtsam variant on ikka küünetehnik  - läbid koolituse, kutsud sõbrannad katsejänesteks, salongi avamine käib ka üsna kähku, seejärel jagamismäng FB-s ja äri lähebki käima. Päris mitu peab iluteenindaja ametit Soomemaal - sealsed naised olla ju veel koledamad kui meie omad, osavate kätega eesti naiste ärid õitsevad ka sealpool lahte.

Mis küsimus see üldse on, et kelleks saada? Isegi ajalehes kirjutati, et meigikunstnik olla lihtsaim amet üldse, isegi Grete Klein saavat hakkama! Igale naisele oma salong! Kas tõesti leidub kõigile neile salongidele ja salongikestele ka kliente? Mina ei tea, sest lasin ennast peale laste sündi täielikult käest, aga kunagi midagi ikka olin kuulnud - see postitus on mul siiamaani üks loetumaid blogis, järelikult tuntakse teema vastu elavat huvi. Hindu see huvi aga kummalisel kombel alandanud pole, võib-olla mingid urka-salongid on odavad, aga sinna korralik inimene ju ei lähe ka, saad veel mõne koleda haiguse külge - meenub, et Terviseamet tegi mõni aasta tagasi ikka päris ohtralt ettekirjutusi salongidele hügieeni ja muu sellise ebaolulise suhtes. Igasse nurgatagusesse ei jõua aga isegi Terviseamet mitte. Korralikes salongides rõhutakse seevastu teeninduse kvaliteedile ning kõik need tasuta kohvid ja veinid kergitavad ka teenuse hinda. Samas selle hinna eest, mis ma salongis juuste värvimise ja lõikamise peale kulutan, jõuan ma kasti veini osta (viimati, kui niimoodi raha tuulde loopisin ja see oli umbes viis aastat tagasi, läks üle 70 euro).

Teine põhjus peale ihnuse, miks ma salongides ei käi, on see, et nad teevad su sõltlaseks. Sa ei saa lihtsalt panna endale küüsi või pikki ripsmeid, sa pead hakkama neid kunstlisasid ju ka hooldamas käima. Vähemalt kord kuus pead leidma selle aja. Ma ei viitsi. Paar korda aastas arstlik läbivaatus, isegi see on tüütu kohustus. Juustega saan ise hakkama, meigiga ka, depilatsiooni asemel võtsin julguse rindu ja ostsin epilaatori, ei tapnudki ära, nagu foorumites räägiti, punne on mõnus ise pigistada, hoolitsused ei tööta niikuinii. Püsimeik püsib juba aastaid, solaarium on kahjulik, kunstküünte kandmine muutis mu enda omad nii tugevaks, et geeli pole enam peale vajagi. Pediküüri ma ei saa niikuinii minna, sest kardan kõdi. Mis sel elul nõnda viga! Kahjuks paljud ei ole ilmselt niimoodi õnnega koos nagu mina ja peavadki päevad läbi salongides raha kulutama. Või kuidas muidu seletada seda, et neid ilusalonge on lihtsalt...metsikult!

Või käivad tõesti ka mehed neis salongides? Keskmiselt eesti mehelt pole seal milleltki muult koorida kui ainult juukselõikuselt ja enamik mulle tuttavaid meesisendeid valib juukselõikuse kohaks ikka need odavamad aastakümneid vastupidanud asutused sildiga "Meestejuuksur". Sealsed, enamasti hilises keskeas juuksuriprouad ei sädista niisama, lõhna lasevad sulle peale vaid siis kui sa soovi avaldad (ainult juhul, kui kohe kuhugi minek on) ega ürita toodete müügilt protsenti teenida.

Mu tuttavate meesisendite galerii on aga üsna ühekülgne, sest juuksurist sõbranna on rääkinud klientidest, kes pühadeks kalleid lõhnaõlisid toovad ja silma pilgutamata paarkümmend eurot jootraha viskavad. Ega ma kade ei ole, sest teiste inimeste välimusega tegelemine on mu meelest üks hirmutavamaid töid üldse. No peaaegu nagu medõe töö, aga selle vahega, et klient on üldiselt võitlusvõimeline, kui asi talle millegipärast ei sobi.

Loen just G. Orwelli "Pariisi ja Londoni heidikuid" ja siin on sellised, mu meelest teemaga täitsa kenasti haakuvad mõtteterad: "Neid arvatakse tootvat luksust, kuid tegelikult toodavad nad ainult luksuse odavat, võltsi imitatsiooni." (Raamatus käib see hotellide ja restoranide kohta).
"See, mis tööd seal tehakse, pole oluline, oluline on pettus, mida peetakse luksuseks. Rafineeritus, nagu seda nimetatakse, tähendab tõepoolest vaid seda, et personal töötab rohkem ja külastajad maksavad rohkem, aga keegi ei saa sellest kasu peale omaniku, /.../sada inimest rassivad kui kuradid, et kakssada võiksid maksta häbematult kõrget hinda asjade eest, mida nad tegelikult ei taha."

You're not fine but you're mine*

Instagramis on üks tüdruk, kes tegeleb Courtney Love´i teisikuks olemisega (ja on selles paganama hea) ja loomulikult külastavad ka tema kontot kõik CL-i andunud vihkajad, kes ei saa aru, kuidas saab olla "Kurt Cobaini mõrtsuka" fänn. Mind üllatas aga selle neiu vastulause: "Mind ei huvita, kas ta oli selles süüdi või mitte, isegi kui oli, mina armastan teda ikka!" Sama teema on ka kõigi nende inimestega, kes päriselt ongi kellegi maha koksanud või muud halba teinud - imestatakse, kuidas neil sellest hoolimata FB-s sõpru järel on. Muidugi, ühtki sellist sõpra või tuttavat mul pole, nii et saan enda eest rääkida ainult leebemate juhtumite põhjal. Kuidas saab olla sõber inimesega, kes on sind petnud või reetnud? Tegelikult on ta ju petnud või reetnud kõigest sinu ettekujutust temast.

Minu jaoks on ainus reetmine see, kui inimene leiab, et ta on minus niivõrd pettunud, et ei soovi enam minuga lähedane olla. Kui sa võtad kellegi enda sõbraks, siis sa ei ütle temast lahti. Ükskõik, mida ta teeb. Punkt. Mul on muidugi see häda, et ma suhtun enamasti pealtnäha positiivselt ka neisse inimestesse, kes mulle tegelikult ei meeldi ja seesuguste "liba-sõprade" üle parda heitmist ma enda poolt reetmiseks ei pea - polnud ma ju kunagi nende poolt olnudki. See vahetegemine on FB sõprade ajastul muidugi keeruline, kuid üldiselt "päris-inimeste" puhul kipun ma andestav olema. FB-s olen tõesti mõne veendumuste tõttu sõbralistist ära kustutanud, aga need on inimesed, kellega ma niikuinii aastaid suhelnud pole.

Selle leplikkuse juured on mul ilmselt lapsepõlvest. Ema oli mul selline, kellega oli väga lihtne tülli minna, aga ka kerge leppida - järgmisel päeval tegi ta lihtsalt näo, et mingit tüli pole olnudki. Kodutu olles elasin kuu aega tema juures, ta jõudis mu kolm korda välja visata, mõlemad ignoreerisime seda kolm korda. Vanaema seevastu oli teistsugune - keeruline oli tülli minna, aga kui see õnnestus, siis oli nädal aega solvunud nägu garanteeritud. Ühe korra sundisin end sellest pääsemiseks isegi vabandama! Ma pole elu sees vabatahtlikult kellegi ees vabandanud, sest minu maailmas võrdub see rämeda alandusega. Miks? Sest tülis on alati kaks poolt, kui mina vabandan, tähendab, et teine ei teinud midagi valesti, tegelikkuses peaks mõlemad vabandama, aga seda juhtub haruharva. Igatahes vanaemaga olin tookord ebaõiglaselt käitunud ja seega ka vabandasin, sest vanaema ei olnud tõesti sugugi süüdi (no nagu näiteks ema, kes oli süüdi ju selles, et üritas oma tahet mulle peale suruda). Aga kõik see pani mind tundma, et palju mõistlikum variant on ära tülitseda ja teha nägu, et midagi pole juhtunud. Ikka juhtub! Kes ei andesta, ei armasta kah. Millest omakorda ilmselt tulenesid mu katsed testida, kas keegi mind ikka armastab piisavalt, teda enda peale vihastama sundides.

Aga ikkagi - kui sa ei andesta, siis sa ei armasta ja pole kunagi (piisavalt) armastanud ka. Kuidas sa saad mu niimoodi reeta!? Selle strateegia rakendamiseks peab muidugi üsna hästi valima, keda enda ligidale lasta. Samas olen ma kindel, et ei saa öelda täie kindlusega ühte asja, mida teisele iial ei andestaks. Alati on asjaolud. Päris retsi tunneks ju kohe alguses ära ja üleöö ikka retsiks ei muututa. Kui on rets ja ma olen ikka sõber, siis järelikult on ka minus endas samasugused omadused olemas ja ma mõistan, miks teine rets on.

Teine äärmus on mu meelest vanemad, kes ütlevad oma lastest nende valikute tõttu lahti. Kuidas see võimalik on? On terveid suguvõsasid, kus üksteisega ei suhelda. Minu maailmas on selline asi kordi hullem ja mõistetamatum kui kellegi mingitest normidest üleastunu aktsepteerimine, sest ta on ikkagi "minu inimene". Igasugu motiveerivad plakatid ja eneseabi-tarkused paistavad aga hoopiski vimma pidamist õigustavat: andestamine, aga mitte unustamine on ju põhimõtteliselt sama asi, kui mitte-andestamine? Vimma pidajad on kuidagi elutargemad ja väärikamad tegelased, kui minusugused ullikesed unustajad-andestajad? Mu meelest on jälle unustades lihtsam elada, niikuinii ei viitsi vana teemat enam teist korda üles võtta ja vähemalt ei pea kellestki kaarega mööda käima. Et sõnad teevad haiget ja neid ei saa enam tagasi võtta? Ära unustada ju saab?

* Bitch Alert "My Boy". Sõnad, mille kohta keegi väitis, et nii on õudne inimeste kohta öelda, ma just leidsin, et kena kompliment...

Sõpruse ja armastuse tähistamiseks üks nunnu kassipilt kah. Tommy ajab jälle kooohutavalt karva (ostsin selle Furminaatori, aga otse loomulikult ta vihkab seda ning läbi häda me teda Miniga kammime, üks hoiab kinni ja teine kammib, mitte nagu reklaamis, kus kassid kammimise ajal mõnusalt paigal lesivad) ning ma ei seedi, kui ta laste vooditesse ennast magama keerab ja pärast sinna poole oma kasukast maha jätab, aga ma andestan talle ja lasen ikka seal vedelda, sest no vaadake kui nunnu ta on!

Miks sa süüa pole teinud?

Lugesin siin Printsessi postitust sellest, mis talle enda elukaaslase puhul närvidele käib ja siis lugesin paari kommentaari ka ning hakkasin mõtlema, kui erinevad inimesed ikka olla võivad. Mõned hurjutasid seal, kuidas kodune inimene võiks ikka teisele süüa teha, muidu olevat kole lapsik. Ei noh, võiks muidugi, kui ta tahaks, aga kui ei taha? Pole endal kõht tühi, ei viitsi teisele ka vaaritada? Las tuleb koju, üksi on igav süüa teha? See selleks, aga kui minu elukaaslane küsiks minu käest selle küsimuse, et miks ma pole seda või teist teinud, siis oleks ilmselt minek kah. Mitte reaalselt siis, sest ilmselgelt ei satuks ma seesuguse inimesega, kes arvab, et tal on mingigi õigus mulle ette kirjutada, mida ma teen või ei tee, kokku elamagi. "Miks sa koristanud pole? Miks sa lapsega õues pole käinud? Miks sa poodi tahad minna?" Kõik need on ju põhimõtteliselt sama targad küsimused kui "Miks sa jood?" Teen, sest tahan ja ei tee, kui ei taha, muud ju polegi. Või peaks olema? Mis on teisel inimesel minu tegude tagamaid uurida? Kust otsast on see lapsik? Just lapse ja vanema suhe on ju see, kus üks teist kasvatama peab ja nõudma - miks sul asjad laiali on? Miks on käed pesemata? Miks on õppimata? Ega nende küsimustega ju põhjendust vastuseks oodata, selliste küsimuste mõte on teist "õigesti" käituma panna. Paarisuhtes ollakse mu meelest võrdsed ja kellelgi pole õigust teist poolt õpetada või kasvatada.

Teisalt ma olen niikuinii selle pooldaja, et teist inimest muuta ei saa ja sellega on ka igasuguste partneri miinuste välja toomine libedale teele minek. Suhe kas toimib või ei toimi, kui aga mõelda, et kõik oleks ideaalne kui ta ainult oleks natuke nii ja vähem naa, siis pole see ehk päris õige suhe. (P.S. See pole üldse Printsessi suhte kohta mõeldud, ta tegi lihtsalt postituse ning ilmselgelt ei pruugi ta igapäevaselt nende asjade üle pead vaevata). Suhte nimel vaeva näha ma küll ei tahaks. Loomulikult tuleb ette olukordi, kus teine võiks minu meelest teisiti käituda, kuid mingeid punkte, mida teine igal juhul teisiti võiks teha, poleks küll vaja. Ma ei kujuta ette, et keegi teine minu kohta sellist kriitikat teeks. Kui sa ei armasta mind tingimusteta, siis uksest välja! Kui sa ei lepi sellega, milline on minu halvim pool, ei vääri sa ka mu parimat poolt.

Tingimusteta armastusest olen enne ka kirjutanud ja avastasin, et polegi vahepeal meelt muutnud: "On siis tingimusteta armastus minu jaoks kuidagi arukusega seotud? Pigem täiskasvanulikkusega - kui ma suudan mõista, et ma ei valitse teise inimese üle, siis suudan ma teda tingimusteta aktsepteerida, sest ta on nö "minu inimene" (2011)
"Üks sõber ütles kord, et sõbrad ei ole selleks, et sind kritiseerida vaid selleks, et sinuga tingimusteta nõustuda. Ma ise olen ka pigem selle poolt. Sa võid anda mulle nõu, kui ma seda küsin, kuid ära tule kommenteerima stiilis: "Miks sa ei tee nii või naa, sulle üldse ei sobi see või too."/.../
Pool-irooniliselt pool-tõsiselt öeldes - ma ei taha sõpra, kes on minust targem, ilusam ja elukogenum. Endasugust lolli tahan. Et oleks naljakas ja et saaks vajadusel koos enesetappu planeerida (romantiline nali).(2008)

See viimane romantiline nali oli täitsa nunnu, sest ma siiamaani ei tea, mis loom see romantika on. Kui romantiline on see, et oleks koos lõbus ja saaks nalja, siis ma olen poolt, aga kui seal on mingid kohustuslikud elemendid ka, nagu näiteks "tood mulle Valentinipäeval lilli ja südamekujulise kommikarbi"; "lähme suudleme päikeseloojangu taustal (ja postitame pildi sotsiaalmeediasse)"; "räägime hästi palju sellest, kui palju me üksteist armastame", siis jääb ära. Inimesed kuidagi eeldavad sellist käitumist, näiteks oli mu kunagine väga hooliv ülemus kurvastanud, et ma vist jäin üheöösuhtest lapseootele, kuna ta polnud kunagi näinud mind ja L.-i käsikäes loojangu poole kappamas vms.

Eriti vihastasin ma selle Valentinipäeva peale siis, kui Mini tuli koolist pahas tujus selle pärast, et tema ei olnudki Valentinipäeva postkastist kirja saanud...Eee, vanasti oli selle asja nimi Amor-post ja see toimis nii umbes põhikooliealiste õpilaste hulgas (ning isegi siis pigem rumalate naljade tegemiseks), nüüd siis juba esimese klassi lastel "armu-probleemid".

Nostalgiareede ehk mida me sellest õppisime?

Viimasel ajal on silma hakanud mitu kirjatükki sellest, kuidas inimesed on õnnetud, sest ei leia oma kohta oravarattas ühiskonnas. Ma olen üldiselt eeldanud, et selle põhjuseks on mingisugune suurem saavutusvajadus, energiahulk, mille inimene peab kuhugi rakendama, sisemine rahutus. Miks ei võiks rahumeeli seda ühiskonda kõrvale jättes iseendale keskenduda? Raisata ressurssi, mis sinusse hariduse moel süstitud on lihtsalt iseenda peale. Olla õnnelik lihttööline, ise samal ajal filosoofilist kirjandust lugedes. Vabal ajal enda rõõmuks maalida, muusikat kuulata, teha seda kõike teiste hinnangust sõltumata. Või mis vabal ajal, otsida selline laisa inimese töökoht, kus seda kõike töö ajal teha saab. Miks tahab mõni olla "oma ala professionaal"?

Jah, rollimängud on toredad, ma ise arvasin kunagi ka, et kontsad, kostüüm ja koosolekulaud on vinged aksessuaarid selle mängu juurde.  Aga ma sain need kõik ootamatult kätte ja mõistsin, et see mäng pole minu jaoks mitte. Pigem on just see kättesaamise fakt asi, miks ma neid asju enam ei ihalda. Õnneks jõudis reaalsus mulle toona sellise pauguga kohale, et ma lasin "unistuste elust" väga kiiresti lahti, mitte ei jäänud aastateks "unelmate töökohale" vinduma, et keskealiselt imestada, kuhu kõik see rõõm jäi. Mäletan, et toona kui minagi oma kontoris kinni olin, lõi oma esimese blogiga laineid Mutrike ehk siis praegune estonianwithbackpack-Eveliis. Avastasin selle blogi siis, kui Mutrike skandaaliga töölt lahti sai, sest tööandja oli blogist haisu ninna saanud (ilmselt ikka kellegi lahke inimese kaasabil). Ma olin samal ajal alustanud l2bimustadeprillide-blogiga, mida ma muuseas töö ajal kirjutasin ja mille peamine inspiratsiooniallikas oli mu imeline töö Tähtsas Ministeeriumis. Õnneks nomineeriti see blogi sama aasta Ajaveebide valimisel ilukirjanduse kategoorias, kuigi leidus inimesi, kes mulle kaasa tundsid, kui üks jäledamaid tegelasi Daniel, autoõnnetuses surma sai...Vähemalt oli mul õnne (mitte oidu, sest ega ma toona teadnud, et lisaks kirjutamisele blogisid ka loetakse) oma blogis kõik nimed-sood-kohad ära muuta, nii et ma vaid ise teadsin, kes seal kelle prototüübiks on, sest need olid kahtlemata vägagi reaalsed isikud. Daniel oli niisiis naine :)

Nii ma siis elasin oma unelmat - töö juures oli parim päev see, kui keegi mu olemasolu tähele ei pannud, kodus võitlesin prussakate ja kõrvalkorteri narkaripaariga, kellest üks oli Sõle tänava prost ja teine tema sutenöör, kes mulle kord (kui ma julgesin midagi ette võtta ses suhtes, et nad meilt elektrit ja kaabelTV-d varastasid ja teistele vaheltkasu eest edasi müüsid) tooli pähe üritas lüüa. Öösiti magada ei saanud, sest töötav naabrinaine käis end peale igat klienti kodus "värskendamas" ning virutas sealjuures raudukse alati sellise kolakaga kinni, et mul klaasid värisesid. Päeva ajal higistasin üleköetud kontoris, kirjutasin blogi, lisasin Rate´i endast uusi pilte ning sain südameataki kui arvuti kokku jooksis, sest meil oli terminalide süsteem ja sinu viimati avatud olnud lehekülg võis vabalt peale restarti kellegi teise monitoril ette tulla.

Eks glamuuri oli ka, Stenbocki maja rõdule sain minna veini jooma, kõht oli tol hommikul kole tühi ja vein hakkas kergelt pähe, mõtlesin juba, kas on väääga kohatu mõne kaasametniku käest rõdul suitsu pommida. Avaliku teenistuse aastaraamatu esitlus oli see sündmus. Stenbocki maja pressiruumis oli ka mitu koosolekut, oleks mul toona nutitelefon olnud, oleks raudselt selle sinise lõvidega palaka taustal selfie´t teinud. Ja e-valitsuse ümmarguse laua taga sai ka korra kogunetud, seal, kus igal ministril oma nimega arvutikoht oli. Mul õnnestus Ojulandi koha peal istuda...23-aastase tattnoka kohta vinge kogemus, ainult et...kõik need inimesed....vähemalt suurem osa neist olidki nagu Ojulandid. Eks nad mängisid ka kõik seda "olen tähtis kostüümis ametnik"-rolli, aga nad tegid seda ikka kordades tõsisemalt kui mina. Nemad võtsid ennast tõsiselt, mina ei osanud. Üks mu töökaaslane väitis näiteks, kuidas ta avalikus sektoris töötades tunneb, et saab midagi reaalselt oma riigi hüvanguks ära teha! Mul oligi sageli tunne, et ta teeb oma lõputuid ületunde lihtsalt selleks, et veenda end: "Ilma minuta kukub Eesti Vabariik kokku!" Ei, ta ei olnud minister ega midagi, lihtsalt üks apoliitiline ametniku-mutrike selles kaootilises süsteemis. Eks tööd sai muidugi ka tehtud, kuid enamasti oli see üks suur kompromisside kompromiss, mille tulemusena jäi igaühe heast plaanist järgi vaid üks kõigile sobiv lurr ning enamasti tegeldi üldse iseenda tegevuse koordineerimisega.

Kui tõmbasin asjale joone alla ja tagasi sünnilinna tulin, tõmbasid inimesed mu CV-d nähes endale kohvi kurku - oi-oi, nii kõrgelennuline noor daam! Meil vist pole teile piisavaid väljakutseid pakkuda! Ma ei olnud kindlasti nii "heitunud" kui praegu, aga ma olin õnnelik selle üle, et leidus töökohti, kus polnud ranget hierarhiat, kus võis tööl käia nii, et keegi ei lugenud mitu minutit varem sa laua tagant tõusid, kus su kolleegid naljast aru said ega üritanud maailma parandada. Mu kunagine mentor siinses "vabapidamistöökohas" ütles mulle kunagi alguses, et kõige keerulisem on alati inimestega. On! Kui küsida, mis on töö juures kõige tähtsam, siis ma vastaksin, et normaalne kollektiiv. Ma läksin selle asjaga muidugi veel kaugemale, kui avastasin end ühel hetkel mõttelt, et tööl viibin ma suure osa oma elust, äkki võiks selle eraeluga siis kuidagi ka ühendada  - aga see on juba selline Valentinipäeva teema :) Ehk siis pekki need eesmärgid, eneseteostus ja maailmaparandamine -  peaasi, et oleks lõbus ja töö ei hakkaks eraelu segama. Ennast teostada saab vabalt ka mujal kui palgatööl. Kui ma aga ei oleks seda kõike omal nahal järele proovinud ning teada saanud, et "glanz & glamur" asemel ootavad mind tipus intriigid ja stress, siis ilmselt kipuks ikka sinnapoole pürgima.

Oot, päriselt oledki pätt või?!

Kas esimene kohalik räpisõda? Beebilõust röövis Põhja-Tallinna? Ei, poodi röövis ta Põhja-Tallinnas siiski.

Meedia kihab - kas tõesti!? Kas pätt ongi pätt? See sama tore poiss, kellega Kender laval koos kargas ja kubet käppis, kuldkett põlvini? Andekas noorluuletaja, keda isegi eks-president ei pidanud paljuks promoda? (Selle viimasega seoses ei taipa ma näiteks üldse, miks paljud Ilvest "eliidi-presidendiks" pidasid, no välja arvatud juhul, kui meil eliit sellistest meestest koosnebki...millega nii mõnedki muidugi ka nõus on).

No kes siis ei oleks teismelisena poest kommi näpanud, muidu ju tore mees, laulab ilusti ja õigetest asjadest, eks. Välja arvatud siis see, et tegelikult ta vist kõigest kommi poest näpanud polnud ning oli oma kuritegelikku karjääri hiljem kui lapsena alustanud. Aga ikkagi meie oma armas pätt! Ja nüüd siis tuleb niimoodi välja...Kes oleks võinud uskuda?

Tegelikult ma tean omast käest, kui raske on inimestel sind uskuda, kui sa püüad neile üsna otse selgeks teha, et äkki nad eksivad sinus, äkki sa ei ole päris selline nagu nemad näha tahavad. Selle peale tavaliselt sasitakse sul sõbramehelikult juukseid ja rahustatakse, et "oled paha, jah, oled küll, ma usun sind, tibulinnuke!" ja kui lõpuks selgub, et sa tõepoolest oledki üks igavene närakas ja neile vastuvõetamatu tüüp, siis ohitakse demonstratiivselt "oleks me ometi seda teadnud!"

Teisel pool on muidugi mingid "vägivaldsemat elustiili elavad" (Elu24 sõnastus) kodumaised räpparid, kes leiavad, et eks see räpimeeste elu olegi meil selline raske ja verine ning sinna muid filosoofilisi mõtelusi lisavad. Ehk siis hüplevad Beebilõusta teo valguses: "Mina, mina olen ka tegelt üks väga hirrrmus pätt! Päriselt ka! Kõik mu riimid on riil laif!"

Minu meelest siiski parem aus pätt, kui mingisugune moosinäoga "ümbersündinu", kes Detox-smuutisid reklaamib ja lastele suureks eeskujuks on. Teate ju isegi, kui tüütud on need võitlevad eks-joodikud ja muud sellised, kes muud ei tee, kui üritavad teiste pidu ära rikkuda. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde.

Analüüsi seda!

 Daki FB-s jagas ja ma lugesin. Päris pikk jutt, ei sunni teid lugema, kokkuvõtvalt Daki sõnadega:
Kuidas TS mängib ohvrit, manipuleerib meediaga, kasutab ära white privilege'i ja feminismi (kui talle sobib), ja muudab narratiive. 

Lugesin lõpuni ja mõtlesin, vau, kus keegi on ikka töö ette võtnud. Uurinud, kogunud infot, analüüsinud, töötanud teooria välja, väga huvitav lugemine. Teiselt poolt jäi aga kuidagi kehv tunne sisse. Mitte üldse sellepärast, et ma suur Taylor Swifti austaja oleks, muuhulgas Courtney säutsus eile sellest, kuidas ta ei saa aru, kuidas mõned tema fännid on samaaegselt Trumpi toetajad (no pmst sama teema, millest ma ise eelmises postituses kirjutasin seoses punkbändide ja natsidega) ning pakkus, et tema meelest võiks Trumpi pooldaja kuulata näiteks....Taylor Swifti. Ma ei saanud siis sellest võrdlusest aru, aga peale Daki jagatud artikli lugemist ehk isegi aiman.

Aga miks siis ikkagi halb tunne, kui iseenesest oli artikkel huvitav ja silmiavav? (Kuigi ma 100% kõigega sugugi ei nõustuks seal). Täpselt sama teema, mis postuumselt kirjutatud elulugude puhul - maru põnev on lugeda, aga sellest hoolimata on see kohvipaksult ennustamine - teise inimese sisse me ei näe ning seetõttu on minu jaoks igasugune teiste inimeste analüüsimine halb stiil. Siia vist sobib see Eleonor Roosevelti tuntud tsitaat ka : "Great minds discuss ideas; average minds discuss events; small minds discuss people." Analüüsi palju tahad, teiste inimeste tegudes mingi mustri taga ajamine jääb nii või naa klatšiks. Täpselt samasuguse, meediaga manipuleerimist paljastava artikli saaks ju kirjutada ka konkreetseid nimesid nimetamata, aga see oleks kordi igavam, pinnapealsem ega kutsuks vaid inimestest huvitatuid lugema. 

Mulle tundub (enda näitel siis), et kõrvaltvaatajal on tõepoolest lihtne kellegi tegudes ja olemuses mustreid, mõjutusi, komplekse ja muud sellist näha, kuid tegelikult inimene ise ei pruugi neid absoluutselt teadvustada ega ka tegelikkuses neist mõjutatud olla. Lihtne näide on mu meelest see "sa oled tegelikult kade!" - see, et mingi käitumine ei meeldi, ei pruugi ega olegi enamasti sugugi kadedusest tingitud. Sageli on ka nii, et kui sa avaldad mingi fakti enda kohta - a la oled üksik laps, sellest või tollest tähtkujust, linnaosast, su perekond oli selline või teistsugune, haarab vestluskaaslane kohe sõnasabast kinni -  vot-vot, ma kohe aimasin seda, et sul selline taust on, see selgitab ära, miks sa teed nii või oled naa! Kui see on positiivne, siis me enamasti noogutame rõõmsalt kaasa, et no äkki tõesti jah, polegi nagu mõelnud nii, negatiivset enamasti näkku ei öelda, konstateeritakse lihtsalt selja taga. Hea nipp, mida kunagi kusagilt lugesin, oleks see, et proovida seesuguste inimeste peal luiskamistaktikat - no näiteks kui keegi su tähtkuju küsib, vastata midagi suvalist ja vaadata, kas inimesed leiavad ka siis paugupealt, et muidugi, raudselt, nad aimasid kohe, et sa just selle tähtkuju esindaja oled. Pidada toimima, ma pole proovinud. Inimestel on lihtsalt komme iga uus info olemasolevasse raamistikku sobitada ja sealjuures puslenurgad kenasti ära lihvida, et ikka sobiks. 

Great minds discuss ideas; average minds discuss events; small minds discuss people.
Read more at: https://www.brainyquote.com/quotes/quotes/e/eleanorroo385439.html

Tõde on aga pigem see, et me ei tea enamasti isegi, mis meid juhib ning mingite kindlate mõjutajate paikapanemine on enam-vähem võimatu. Kui isegi mina ei tea, miks ma käitun ja olen nagu olen, siis kuidas saavad teised seda analüüsida? Ma õppisin kunagi kõrvalerialana sotsiaaltööd ning selle raames sai päris palju psühholoogiat ka kuulatud  - on olemas palju erinevaid teraapia-koolkondi, mis on üksteisest välja arenenud, üksteisele vastandlikud, üksteist täiendavad, kuid pmst toimivad nad kõik katse-eksituse meetodil, ei ole olemas mingit ühte valemit, millega inimest "lahti teha". Milleks siis võtta kätte ja analüüsida teist inimest, kui välja tuleb ikka see, mida me ise näha tahame ja kuidas me ise maailma lahkame? Analüüsige selle asemel hoopis iseennast, palju tänuväärsem ja põnevam töö, sest endast köitvamat persooni te niikuinii ei leia! :)