Emma Cline. Tüdrukud

Kummaline on, et kuigi väidetavalt mõjutab Ameerika kultuur meid ümbritsevat popkultuuri enim, teame me selle võtmesündmustest siiski hämmastavalt vähe. Kui ise huvi tundma ei satu, siis koolis sellest ei räägita. Minagi sain alles mõni aasta tagasi teada, et Charles Manson on siiani elus. Jah, ma tean, kes ta oli, kuid mida ta tegelikult popkultuuri jaoks tähendas, hakkas mulle koitma alles peale mõne raamatu läbilugemist. Lühidalt siis -  suvi 1969 (oi kui paljudest lauludest läbi käiv fraas, nooremana mõtlesin, et lihtsalt üks kõlav number) oli hipiajastu kuldaeg ja ühtlasi ka selle lõpp. Eks noorsugu on alati vanema generatsiooni kommetega vastuollu läinud, kuid toonane hipide ja väikekodanliku elulaadi vastuolu tundub tagantjärele vaadates siiski äärmuslikum, justkui pahelise kultuuri plahvatus keset säravat klantspilti, mis tegelikult tõi meid lõpuks välja praegusesse (küllaltki) liberaalsesse maailma. Aga hipid tahtsid ju enamat. Kuhu siis kadusid kommuunid, vabaarmastus ja legaalsed meeleavardajad mürgid? Just Mansoni-perekonna verised teod olid need, mis otseselt sellisele vabadusele lõpu tegid.

Selline on taust raamatul, mille kirjutas tüdruk, kes sündis sellest meeldejäävast suvest 20 aastat hiljem (appi, lapsed kirjutavad raamatuid?! kui vana ma õieti olen?!). Emma Cline keskendub tüdrukutele, kes olid selle loo kandvates rollides. Ta ei pretendeeri ajaloolisele tõele, raamat on esitatud kui ilukirjandus. Mina seda täpselt sellena ka lugesin, sest Mansoni loo detailidest (ok, võigastest detailidest ma väheke siiski tean...) ma palju ei tea, aga raamatu mõjul plaanin nüüd järele uurida. Samas väidavad paljud arvustajad, et raamat ei anna päris-loole midagi juurde, on lihtsalt elust maha kirjutatud (nimed ja detailid muudetud muidugi). Aga ma ei hindagi siin sündmust ennast, vaid seda, kuidas autor selle loo kujunemist seletada püüdis.

Nagu ka raamatu tagakaas ütleb - "loo keskmes on tüdrukud - nende haavatavus, nende igatsus kuhugi ja kellelegi kuuluda." Kui aus olla, siis ilmselt on see vajadus kõigil teismelistel, soost sõltumata. Ainult tüdrukutel on see mure, et nende "üleskorjajateks" on sageli vanemad ja kogenumad meesterahvad, mõned neist sellised nagu oli Manson. Halvale teele vedavaid Milfe on vähem. Autor ütleb: "Vaesed tüdrukud! Maailm nuumab neid armastuselubadusel. Kui hädasti nad seda vajavad ja kui vähe nad seda saavad. Suhkrused poplaulud, kleidid, mida kataloogides kirjeldatakse sõnadega nagu "päikeseloojang" ja "Pariis". Seejärel rebitakse unistused jõuga käest; käsi väänab teksaste nööpe lahti, keegi ei vaata mehe poole, kes bussis oma tüdruku peale karjub."(lk 129)
Ometi langetakse sellise "armastuse" lõksu ka tänapäeval, mida kujundlikult näitab raamatu tänapäevas toimuv kõrvalliin noorte vahel, kes peategelase majja ööbima satuvad. Mansoni-perekond ei olnud kohutav, narkootikumidest põhjustatud erand, selliseid tegusid suudaksid asjaolude kokkulangemisel toime panna ka praegused tüdrukud. Neid, kes "armastuse nimel" oma minast täielikult loobunud on, leiab alati.
"Hiljem ei suutnud keegi mõista, kuidas ometi kõik, kes rantšos elasid, selles olukorras kohale jäid. Olukorras, mis oli nii ilmselgelt halb. Kuid Suzanne´il polnud midagi muud: ta oli oma elu täielikult Russelli hoolde usaldanud ja selleks ajaks oli see nagu mingi asjake, mida mees sai käes hoida, seda peos keerutada ja selle raskust kaaluda. Suzanne ja teised tüdrukud ei olnud enam võimelised otsuseid langetama, nende ego kasutamata lihas muutus lõdvaks ja tarbetuks. Nii kaua aega oli möödas sellest, mil keegi neist oli viibinud maailmas, kus õige ja vale päriselt eksisteerisid" (lk 241) Tõepoolest, eitades tavaühiskonda ja selle toimimisviise, võib kiiresti välja jõuda selleni, et omaleiutatud utoopias ei kehti reeglid, mis mujal hädavajalikud on. Kui ideaaliks on täielik vabadus, siis pole põhjust kellestki hoolida, raamatus väljendub see ükskõikses suhtumises loomadesse ja lastesse. Rantšos küll loomi oli ja nende eest hoolitseti, kuid loomadest mittehoolimine kui inimese negatiivse väärtuse näitaja tuli mängu noorte ööbijate juures ning selles, kui kerge oli armunud tütarlapsel noormehe tegusid õigeks mõista.

Põhjuseks toob autor siin kasvatuse ja normid. Peategelase ema eluülesanne oli olnud oma mehe ja pere eest hoolt kanda, nagu enamikul tolle aja naistest, ka ta ise ei olnud õppinud ennast usaldama, mõjuvalt kirjeldab ta olukorda, kus arstilkäik põhjustas temas stressi, sest seal küsiti, kuidas ta end tunneb. "Aga kuidas ma ennast tundma peaksin, ma ei tea, palun öelge seda mulle teie!" mõtleb tema. Mu meelest on autor päris hästi tabanud nö traditsioonilise naiselikkuse omadusi ja sellele vastanduvat vabaduseiha. Kuidas pagemine ühtedest kammitsatest (kodu, vanemad) viib lihtsalt uue sõltuvuseni, kui sellega ei kaasne mingit muutust inimese mõttemaailmas ja ta valib järjekindlalt inimesi, kes talle ütleksid, mida teha, tunda, kuidas elada. Paraku ei lõpe selline näiliselt saavutatud vabadus kõigi jaoks sugugi hästi.
Mu meelest on see hoiatusromaan, hirmutav näide selle kohta, kuhu viib tee, mille käigus sa annad võimu enda üle kellelegi teisele ning kui lihtne ja loomulik on tegelikult sellele teele astuda.

Väidetavalt vändatakse raamatu põhjal juba ka filmi. Ma kujutasin Suzanne'i rollis kogu aeg ette Megan Foxi. Kuigi ta on ilmselt selle rolli jaoks "liiga vana". Ja peategelase rollis Amanda Seyfried'i. Ahjaa, see film on ju juba olemas... Millegipärast jooksis mu peas kogu aeg paralleel selle filmi ja raamatu vahel.