Ilm, katk, tundlik teema ja toidulaud

Ma elavnesin täna natuke ainult seetõttu, et pühapäevaks lubas + 16 kraadi sooja, enne seda muidugi lund ka, aga see selleks. Nimelt olen ma kärsitu inimene ning minusuguse jaoks on praegune aastaaeg kõige häirivam. Jah, märtsi alguses on veel tore, tundub, et kevad tulebki varsti ja kohe läheb soojaks, aga siis jääb kõik venima. Märtsi lõpuks on selge, et õiget kevadet tuleb veel vähemalt kuu aega oodata ja no kui see tigedaks ja tüdinuks ei aja, siis mis veel ajab. Üldnimetus on sellel vist kevadväsimus, aga ma saan alles nüüd aru, et ei väsita kevadest, vaid hoopis selle tuleku ootamisest.

Mingeid piiripealseid põnevaid teemasid on ka olnud, millest ma siiski täpsemalt siia kirjutada ei tahaks, puudutavad rohkem muid kui teisi. No näiteks tõi laps lasteaiast "katku" koju ja kui ma seda guugeldasin (eelnevalt päris-meditsiinitöötajaga konsulteerimist), siis leidsin ühe ökoema arvamuse, kuidas "eks ta ju kole on, aga rohud on veel hullemad, parem püüda koduste vahenditega hakkama saada, on küll raske ja läheb kaua, aga eks ta ilmselt möödub", samal ajal kui minu esimene reaktsioon selle "katku" puhul oleks olnud põletatud maa taktika ehk siis andke mulle leegiheitja, ja ruttu! Kuidas inimesed rahulikuks suudavad jääda ja isemöödumisele loota, on mulle müstika. Kärsitus jälle, mis muud.

Töö juures sattus ka üks väga intrigeeriv küsitlus meile arhiveerimiseks, nimelt Stockholmi politsei oma. Tundus ahvatlev lõpuks ometi "tõde" teada saada, et mida siis arvab oma koduümbruse turvalisusest lihtne rootslane. Valim oli suur ja lai. Tegelikkuses ma lõpuks enam ei viitsinud neid tuhandeid ankeete nii süvenenult läbi vaadata, kui mingi arvamuse kujundamiseks vajalik oleks olnud. Valikvastuseid ma üldse ei jälginud, vaatasin ainult viimast avatud küsimust, kus inimesed said oma arvamuse vabas vormis välja öelda. Seinast seina oli, mitte ühtegi "pagulased ahju!" sõnavõttu silma ei hakanud, inimesed, kes muukeelseid nimetasid, soovitasid soojalt integratsiooniprogramme tõhustada ja noortekeskusi juurde ehitada. Miks mulle tundub, et need inimesed tembeldataks meil kohe naiivseteks heaoluühiskonnast juhmistunud ullikesteks? Mõni soovis kerjamise keelustada, mõni soovis kerjajaid aidata. Ainsa "ebameeldiva rahvusena" nägin ühes kohas nimetatavat rumeenlasi. Vähemalt kahte inimest häiris natsistliku sisuga graffiti metrooseintel. Muidu tavalised mured - tänavavalgustus, rohkem jalgsipatrulle, autod kihutavad õuealal jms. Mingile tõele ma ei pretendeeri. Kindlasti jäi palju kahe silma vahele.

Kõik kirjutavad söögist. Mitte keegi ei söö enam toidu kõrvale leiba. Mina olen see viimane mohikaanlane ja söön. Kõikide toitude kõrvale. Keegi väitis (mitte blogides, vaid päriselus), et liha kõrvale leiva söömine on puhas ahnus. Ja piima joon ka alati juurde. Ma olen nii harjunud, et ei suuda ilma, mind lausa häirib, kui toidu kõrvale leiba ei saa. "Kus, kurat, must leib on?! " röögatan ja löön rusika lauale ka hiina restoranis. Ok, seal tellin naani siiski. Piimaga on see nali, et väljas süües ma isegi suudan piima muu joogiga asendada, aga kodus küll mahla toidu kõrvale ei taha. Või üldse joomata olla? Söök jääb kurku kinni ju nii! Ilmselt muidugi harjumise asi. Aga soola ise lisan toidule vähe (aga söön päris palju poolfabrikaate, kus sool niigi sees) ja kohvi sisse suhkrut ei pane. Magusad asjad mind üldjuhul eriti ei tõmba, vajadusel teen kooke Vilma pulbritest. Meeldib süüa, aga mitte süüa teha. Sööme makarone hakklihaga, purgisuppe, kartulit mingi lihamaterjaliga, kala friikatega (kastme teen pakipulbrist), pakipajaroogasid, ahjuliha aedviljadega, poepelmeene, tatraputru hakklihaga, salatit on juures harva, suvel rohkem, kui minu teha, siis eelistan oliiviõli, mees tahab hapukoorega. Kartulisalatit teeme ise ja sööme mitu päeva. Lõunasöögiks üritan enamasti vegan olla ja salatit süüa, hommikuks joon smuutit. Kui ma üksi elaks, sööks hoopis teistmoodi. Hei, ma vist ei salli lihtsalt teistele toidu tegemist, endale viitsiks katsetada küll! Olen ju proovinud teha püreesuppe, aga kui keegi teine neid ei taha, mida ma siis teen? Ega ma lasengi rohkem L.-l süüa teha, tehku oma maitse järgi neid liharoogi, teistele enda maitse peale surumine tundub mulle raskem.