Nüüd siis õpime kõik kampaaniakorras "Tere!" ütlema. Enamik inimesi on veendunud, et see on üks õige asi, samas mul on hoopis teistpidine mälestus lapsepõlvest.
Nimelt hakkasime kunagi naabriplikaga praktiseerima võõraste möödujate teretamist. Selle peale sain kodus kõvasti pahandada - miks me tüütame võõraid inimesi ning üldse olevat see täiesti sobimatu käitumine. Kole ja ebaviisakas. Nüüd loen, et see olevat maapiirkondades levinud "kena komme". Mh? Miks mina olen siis kogu aeg teadnud, et võõra inimese teretamine on vale?
Võõraste teretamisega puutusin hilisemas eas esmakordselt kokku lasteaia juures, kus tundus vaikimisi kombeks olevat vastutulevaid lapsevanemaid teretada, ka neid, kelle lapsed sinu omadega ühes rühmas ei käi. Ok, tegin kaasa, kuigi ei näinud sellel mitte mingit mõtet. Viisakus, jah, aga miks? Mu laste rühmades on läbi aegade olnud kaks emmet, sellised hästi tigeda näoga mimmid, kes kunagi seda tere ei ütle, vähemalt esimesena mitte. Mul on alati hea meel olnud neid nähes - ei pea ise ka suud lahti tegema. Hmm...järelikult ütlen ma ise tere, siis kui ütleb vastutulija või mul on tunne, et ta hakkab seda ütlema. No näiteks hakkasin ma sel aastal "jõudu"" soovima majahoidjale, ise samal ajal alati lootes, et ehk me ei kohtu ja ta on parajasti oma luuaga teisel pool maja või vaatab just minu möödudes mujale või..Nägin vist, et keegi ütles ja siis pidasin vajalikuks ka ise "viisakas" olla, kuigi loomulikult see mul välja ei kuku.
L. ütles ükspäev naabrinaisele "Tere!", Mikro ei tundnud teda ära ja pahandas: "Issi, miks sa ütled võõrale inimesele tere?" Erinevalt minust, ei ole keegi talle öelnud, et võõraid teretada ei tohiks. On see siis "loogiline mõtlemine", mis sellisele otsusele jõudis? Et tegelikult saab lapski aru - tere on tuttavate jaoks ning mitte niisama loopimiseks?
Poodi sisenedes öeldakse jah "tere!", aga on arusaadav, et see on osake edukast müügistrateegiast. Kus läheb piir elementaarse viisakuse ja teise inimese isiklikku ruumi tungimise vahel? Mul ei ole ausõna mugav, kui keegi võõras mind teretab, mul on tunne, et nüüd olen kohustatud talle naeratama, meeldivat isikut teesklema, õudsemal juhul small talk'i arendama. Ei, mul pole midagi selle vastu, kui ma olen heas tujus, tänagi ohkasime ühe võõra poemüüjaga ühe kauni pluusi kohal, kuidas teatud gabariitidega teatud riided selga ei sobi ning mis muud hädad sellega kaasnevad ja kui tobe on sealjuures kuulda, et oled tegelikult õnnega koos. Aga samas võin ma niimoodi ka teise inimese tuju tahtmatult ära rikkuda, nagu tol korral, kui läksin poodi üht konkreetset toodet otsima, seda ei olnud, aga müüja üritas mulle muid variante pakkuda. Olin lihtsalt ebaviisakalt napisõnaline ja põgenesin, sest tean, kui mõjutatav ostja ma võin olla. See kõik oleks ära jäänud, kui minu poole pöördutud ei oleks.
Mis veel seoses selle teretamisega? Meenuvad paar kummalist juhtumit, kus mind ennast on ülbeks peetud ja kedagi teist lausa aastaid põlatud, sest me väidetavalt ei teretanud tuttavat inimest, keda me tegelikkuses lihtsalt möödumas ei märganud. Ehk siis selle teretamisega seostub alati see "kuidas sina mulle, nii mina sulle" ohtlik moment. Ole alati valvel! Teistpidi ka nö "liigne viisakus" nende mõistes, kes leiavad, et teretama peaks vaid tuttavaid - mu ema töötab inimestega ja peab pidevalt võõrastele teredele vastama, nende jaoks on teda üks, aga tema jaoks on neid silme eest läbi käivaid inimesi ju palju. Ema ise ka rääkis loo, kuidas tänaval tuli talle vastu väga tuttav meesterahvas, ema mõtles, et küllap ikka keegi tuttav on ja ütles tere, mees vastas ka, alles paar minutit hiljem meenus emale, et see oli ju Vahur Kersna televisioonist...Ilmselt juhtub tuntud nägudel seda veel tihedamini ja sageli ei olegi teretajad andunud fännid vaid lihtsalt segadusse aetud kodanikud.
Mu jaoks on viimase paarikümnendiga paar teretamisreeglit juurde tulnud, mida ma otseselt varemalt ei teadnud ja mida enamus inimesi (paljude eranditega) nüüd kasutab.
VastaKustutaEsiteks see, et metsas on viisakas vastutulijale tere öelda. Et kõnnid võõras metsas ja tunni aja pärast tuleb keegi vastu, ütled tere. Et need, kes nii ei tereta, on imelikud ohtlikud loomad.
Ja teine see, et elan tallinnas, tänaval võõraid, loomulikult, ei tereta, aga, vot, oma maja koridos teretan kõiki. Meil on neli korrust, 17 korterit. Ma enam päris kõiki ei tunne. aga, vot, oma maja koridor on kinnine oma territoorim, siin peaks kõik üksteist teretama. kui sa ei tereta, oled kahtlane. Mitte et ma kohe politseisse helistaks. aga miks sa ei tereta siis, mis teed siin?
Ma olen sellest varem kordi kirjutanud, aga siia vist mitte - et välismaal, vanemas Euroopas elades õppisin ära viisakusväljendite kasutamise just enesekaitseks. Viisakusväljendid kui määre, mis aitavad ka võõrastel inimestel üksteisest sujuvalt mööda libiseda, ilma et peaks kontakti astuma, kui ei taha.
VastaKustutaNäiteks taipasin, kuidas need aitavad pääseda liftipiinlikkusest, kus eestlased tüüpiliselt püüavad teha nägu, et teisi pole olemas (või "mind pole siin"), aga see muidugi ebaõnnestub, sest lift on väike.
Taipasin seda mõnu, et on olemas kood, milles saan võõraste inimestega asjad aetud, ilma et peaks nendega päriselt suhtlema. Ma VÕIN nendega päriselt suhelda, kui tuju tuleb, ja siis aitab seesama määre sujuvamalt suhtlema saada. Aga kui ei taha suhelda, siis võin vabalt piirduda nende vormelitega, automaatpiloodi pealt.
Mina olen see veidrik, kellele smalltalk ja (pool) võõraste tervitamine väga ei istu. No ruumi sisenedes ikka ütlen seal olijaile "tere" aga ise eelistaks tervitada seda konkreetset persooni, kelle jutule lähen. Oma kodumaja hoovis ja trepikojas naabreid ikka tervitan aga lasteaia koridoris üldiselt oma lapse rühma vanemaid (kui just teine esimesena ei tervita, siis ikka vastan).
VastaKustutaMaalapsena õpetati mind väiksena, et vastutulijaid tuleb tervitada. Eks siis tervitasingi kuigi päris hästi ei saanud aru, miks ka võhivõõraid.
Mäletan kuidas kord koolilapsena läksin hommikul bussile ja silmanurgast märkasin, et üks naabermaja proua liigub ka minust sadakond meetrit tagapool. Selja tagant tulijat tervitada tundus veider ja jalutasin otse bussipeatusesse. Kui too proua ka kohale jõudis siis alustas ta ühe teise hiljem jõudnud prouaga kiirelt vestlust teemal "tänapäeva noortel ei kõlba enam isegi tervitada mitte..." Ja mina ei saa siiani aru, mida ma valesti tegin. Millise etiketi järgi tuleb tervitada ka enda selja taga samas suunas liikujat? Peabki pidevalt pöörlema ja igas suunas tervitama?
Igaks juhuks võib kõigile "Tere!" öelda.Tere öeldakse kellegi tähelepanu tõmbamiseks suhtluse alustamiseks või kui kedagi esmakordseltl näed, siis pole midagi öelda peale tere ja 2x päevas ühele samale inimesele tere ei tasu öelda, aga võib.Tundmatuid üldiselt niisama häirida oma terega pole mõtet, kui midagi öelda pole, aga võib. :):)
VastaKustuta