Jonas Hassen Khemiri. Kõik, mida ma ei mäleta.

Varraku "Moodsa aja" sarjal on nüüd uus kujundus. Pildilt väga aimu ei saa, aga see on päris lahe - valge osa on eraldi paberil ja äravõetav ning sealt saab lugeda paari arvamust raamatu kohta ning autori- ja sarjainfot. Kummaline on ka see, et noormehe pilti katkise klaasi taga panin ma tähele alles poole raamatu lugemise pealt.

Veel üks kummaline seik oli see, et sirvisin enne lugema hakkamist raamatut, nägin, et järelsõna on ka olemas ja silmadega üle lugedes tuvastasin "raamat avab end lugejale kergesti".
Selle rõõmsa tõdemusega alustasingi lugemist ja tõepoolest see läks kergelt ning lugu haaras ruttu kaasa. Etteruttavalt tuleb aga öelda, et lõpuks järelsõna lugema asudes avastasin, et olin ühe sõna valesti lugenud - mitte "avab" vaid hoopis "ei ava" oli seal kirjas.

Ma vaidleksin sellele vastu - mul ei tekkinud kordagi probleemi, et ei saaks aru, kellele mingi mõte kuulub või kuidas inimesed omavahel seotud on. Pigem oli see üks selgemaid kõigi raamatute hulgast, kus autorid selliseid võtteid kasutanud on. Võrdlust samas sarjas ilmunud "Vihmavarjuga" ei tasuks mitte tooma hakatagi - vot seal oli väljakutset tunda, siin aga kõik loogiline.

Juhtusin raamatut lugema (ja Varrak seda välja andma) muidugi vägagi sobival ajal - see räägib nimelt Rootsist, Stockholmist ja seda mitte "põlisrootslaste" vaatepunktist. Tegemist ei ole küll otseselt pagulastemaatikat käsitleva looga, kuid otsapidi puudutab sedagi. Mulle meeldib, kuidas autor ei too ühtki teemat kunstlikult sisse, vaid need lihtsalt eksisteerivad tegelaste taustast sõltuvalt. Ei saa olla noor inimene selles linnas ilma mingit seisukohta omamata - teise nahavärviga inimesed lihtsalt on tänavapildis, mosleminaised rättidega, Medborgarplatseni purskkaevus riideid pesevad rumeenlased (nende üle kaevati just hiljuti minu käest läbi käinud Stockholmi politsei rahuloluküsitluseski) ja Rootsidemokraadid vs noored antifad on sealne reaalsus.

Tegelikult räägib raamat aga inimsuhetest, sellest, kuidas igal teol ja lausel võib olla erinev mõju ja tähendus ning kuidas pealtnäha pisiasjad kellegi saatust muuta võivad. Üks poiss sureb ja keegi ei tea, miks. Selge pole seegi, kas tegemist oli õnnetuse või enesetapuga. Üks kirjanik otsustab tõe välja selgitada, kuid tegelikkus osutub palju keerulisemaks, kui iga osatäitja näha suudab või tahab. Igaühe oma tõde on niivõrd erinev, et mingit selget pilti või põhjus-tagajärg seost on võimatu paika panna. See kõik meenutas mulle üht tuttavat, kes väitis, et ta ei saa ennast ära tappa, sest inimesed teeksid sellest valesid ja liiga lihtsaid järeldusi. Inimestel on vajadus selgete vastuste ja lõpliku tõe järele. Elu on aga selle jaoks liiga keeruline. Pigem defineeribki meid "kõik, mida me ei mäleta". Ka loos heidetakse peategelasele ette, et too on võlts, vahetab identiteete vastavalt keskkonnale. Aga kas see "tõeline mina" on üldse kusagil olemas? Võib-olla moodustabki meie tõelise mina igaühe arvamus meist ning need arvamused ei saa ühel ajal ja ühes kohas eksisteerida? Võib-olla midagi tõelist, mida peategelane otsib, ei olegi olemas? Tõelised on vaid faktid elu ja surm.

Mu meelest väga hästi kirjutatud raamat sellest, kui triviaalne on tegelikult meist igaühe elu ja kui paljut me sellest siiski loodame.