Kassi kutsumine*

Mini tuli koolist, nutuga. "Mingid poisid hõikasid mulle "Õu, püss, mis su number on!"" Jah, ma isegi kuulsin seda aknast, vaatasin välja ka, aga Mini ei märganud, ilmselt ta oli juba hoovi keeranud, poisse oli kaks, lisaks üks tüdruk, suuremad, nii neljas-viies klass äkki. Arvasin, et nad omavahel lõõbivad.

Üritasin seletada, et see oli lihtsalt üks rumal nali, väljend ühest naljavideost, see ei tähenda midagi halba, nad lihtsalt lollitasid. Seletasin, et leidub inimesi, kes niisama tänaval võõrastele lollusi karjuvad, ei tasu neid tähele panna, asi on neis, mitte sinus. Samas tajusin, et see intsident sattus halvale ajale -  Minil oli seljas lühike kleit, mida ta tavaliselt ei kanna - kas ta viib sellega seoses midagi kokku? Juba see, et mina nii mõtlesin, ei ole vist päris normaalne. Et noh, kui kannad seelikut, siis peadki selliseks jamaks rohkem valmis olema.

Naiste ahistamisest räägitakse tänapäeval palju. Kölni uusaastaöö mõistame kõik hukka, aga kui netis jagati videot ühest neiust, kes väidetavalt demonstreerib ahistamist kõndides mööda tänavaid ja saades meestelt kommentaare stiilis "Õu, beibi, kenad sääred!", leidsid paljud, et mis ahistamine see ka on, need ju lihtsalt komplimendid, ta peaks õnnelik olema, mitte vinguma. Minile öeldu oli ju ka positiivne, ei halvustatud, aga tema oma puhta lapsetundega sai aru, et see ei olnud sobiv, sellega rikuti tema tuju, ta ei tundnud end enam turvaliselt, vaid ebamugavalt. Miks me siis vanemaks saades võtame omaks hoiaku, et sellised tähelepanuavaldused on lihtsalt komplimendid?

Nõme tunnistada, aga minagi elasin oma teismeliseeas illusiooniga, et järele karjutakse ainult ilusatele tüdrukutele, järelikult on see midagi, mida ihaldada, olgugi, et tunne tõepoolest parim ei olnud. Mina ju arvasin, et olen kole, nagu ilmselt lõviosa teismelistest tüdrukutest. Mõelda, vilistati mu sõbrannale, aga mitte mulle - järelikult on tema ilusam! Tahate teada kõige haigemat kommentaari, mille üle ma ÕNNELIK olin? Ühe purjus punkari suust: "Hei, kõik blondiinid on lollid, aga mõni on vähemalt ilus!" See mõni olin siis tookord mina oma vesinikblondi peaga. Loll, aga vähemalt ilus! Jee! Enamus tüdrukuid ju kihistas, kui mööduvast bemmist signaali lasti! Esimese mõra sellesse maailmapilti lõi mu sõbranna, kes hoolimata oma paarist lisakilost, mida talle toona tegelikult kenasti meelde ka tuletati, oli ilmselt palju adekvaatsema enesehinnanguga ja julges öelda, et "ma ei ole koer, kes vile peale kohale jookseb!"

Veidi hiljem meenus juhtum selle aasta algusest, kui kõndisin üle suure ristmiku kesklinnas, minu taga oli kamp teismelisi tüdrukuid-poisse ja äkki tõmbas üks poiss neist mind patsist. Ilmselt avaldamaks oma sõbrannadele muljet. Ma vaatasin teda üsnagi surmakülvava pilguga ja ütlesin hauataguse häälega, et "Vale inimesega norisid, beibi!" Ma ei tea, kuidas oleks olnud adekvaatne reageerida? L. imestas sellest episoodist kuuldes, pakkus, et ehk ajas poiss mind selja tagant mõne omasugusega sassi. Et "tagant gümnaasium, eest muuseum", jah? Mõne aasta pärast kadestad, enam ei tõmba sind keegi patsist?

*Inglise keeles on selle tegevuse kohta termin "catcalling"

P.S. Avastasin, et kassi saab kutsuda oliividega. Ma ei tea, mis neis nii ahvatlevat on, aga Rimi oliivid sidruniga ajavad Tommy pööraseks. See vorst on pildil lihtsalt statisti rollis. Retrotaldrik, ma tean...