Koos 3000 teise 8-11 aastase lapsega osales ka Mini sel nädalal uue Eesti lastefilmi peaosaliste valimisel. Šanss valitud saada on 1:1500, tüdrukute puhul isegi väiksem, sest neid kandideeris võrreldes poistega rohkem. Ma ei saatnud Mini sinna mingite ootustega, õigemini, ma ei saatnudki teda sinna, lihtsalt mainisin, et selline asi on toimumas, äkki oled huvitatud? Ta algul ei olnud, aga siis mõtles ümber. Las proovib, loodetavasti on lõbus, saab näitlemist proovida ja esinemisjulgust harjutada.
Paistab, et kõigile aga see asi niimoodi ei tundunud. Kõigepealt saabus Mini koolist, kus mingi klassiõde oli neile (veel paarile kandideerida otsustanud tüdrukule) kostnud, et "kahju küll, teil pole ilmselt mõtet kohale tulla, sest peaosa on niikuinii minu!" Ma alati imestan, kust tulevad sellised väikesed ennasttäis plikad, minu lapsepõlve hirm ja õudus, sest ma alati kohkusin nende jultumusest ära, selle asemel, et midagi vastu kähvata. Eks ma siis seletasin Minile veidi matemaatilisest tõenäosusest ja seesuguse avalduse mõttetusest. Laste asi, mõtlesin.
Hiljem tuli välja, et ma vist eksisin. Kui Mini "katsetele" kadus, läksin teiste lapsevanemate juurde ooteruumi, sest seal pidi väidetavalt meile midagi olulist räägitama. Nägin seal üht Mini klassiõde ja tolle ema. Tema noogutas mulle ka ja viisakusest läksin juttu tegema, et noh, teie laps käis juba "katsetel" ära või? Selle peale vaatas too mind üsna nipsakalt ja kukkus seletama: "Need ei ole mingid katsed, siin ei valita parimat jne" Ma katkestasin ta jutu üsna ebaviisakalt poolelt sõnalt ja ütlesin vahele, et "ma saan sellest aru!". Kelleks ta mind peab, mingiks jobuks või? Loomulikult ei ole need "katsed" eksami või testi mõttes, öelge mulle sobiv eestikeelne sõna selle asja jaoks, kuulutuste peal on casting, mulle tundus see vestluses kasutamiseks liiga imelik. Igatahes jätkus meie konarlik vestlus üsna jahedas meeleolus.
Seejärel saabuski ürituse korraldaja esindaja, et pidada meile see oluline vestlus ära. Arvake ära, millest see oli? Loomulikult sellest, et ärge saage šokki kui teie laps valituks ei osutu, ärge hakake pahandama või süüdlasi otsima, me ei testi siin teie lapsi ega hinda paremust, me otsime rolli sobivaimat tüpaaži. Päriselt? Kas see pole mitte absoluutselt iseenesestmõistetav? Ilmselt mitte, mingi kogemuse põhjal nad ju eeldasid, et peavad selle loengu meile pidama. Ehk siis too lapsevanem ei pidanud mind mitte erakordseks idioodiks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks, kellele ongi normaalne niimoodi arvata. Kõrge saavutusvajadus lasteaiast alates ongi normaalne, midagi ei tehta selleks, et lihtsalt proovida protsessi mõttes, alati on tähtis võitu silmas pidada. Kuidas mina küll selle peale ei tulnud...
Pigem oleks šokk ikka see, kui laps valitakski sinna rolli :D
VastaKustutaNoh see "teil pole mõtet kohale tulla, osa on minu" on lihtsalt konkurentide kõrvaldamise strateegia. Et kui selle peale vähem teisi lapsi kohale tuleb, siis ongi tolle nipsutaja tõenäosus suure.
VastaKustutaJäin just mõtlema, kas "katsed" tähendab tõesti alati seda, et valitakse "parim". Ma ütleksin ka, et valitakse "sobivaim" (mis ei pruugi ilmtingimata tähendada, et inimene kõige kõrgemale hüppab või kõige kõvemini karjub). No koolikatsetel vist jah testitakse just konkreetseid valdkondi ja tahetakse parimaid, aga üldiselt ju mitte? Aga ma lähtun siin ka ainult oma keeletunnetusest.
VastaKustutaMuidu on tore, et on ka normaalseid vanemaid, kes hulluks ära ei lähe ja oma last rividrilli tegema ei sunni, et ometi telekasse saada. :D
Meil on see katsumine (köster käis ka ju lapsi katsumas) veel ees. Aga seletasin juba Kratile ära, et see on selline kogemuse saamise koht ja kui peaks tulema järgmine juhus, siis on juba natuke teada, mis ja kuidas. Pluss kogemus ja julguse kogumine ja nii.
VastaKustuta