Normaalne inimene hoiab ennast?

Lugesin viimati noore Soome kirjaniku Riikka Pulkkise esikteost "Piir", mille autor kirjutas 26-aastaselt ning mille kaanel öeldakse: "Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?"  Ilmselt mõni inimene lihtsalt on loomu poolest "uskumatult elutark" (fraas samuti kaanelt). Mulle see raamat meeldis, oli hästi kirjutatud, huvitav, tegeles oluliste teemadega, päris vau-efekti polnud, aga see tekib enamasti vaid siis, kui mul teosega mingi isiklik side on, selle puudumises autorit ju süüdistada ei saa. Enamasti sirvin ka arvustusi. Goodreadsis on vist see süsteem, et ettepoole satuvad need arvustused, millele on rohkem reageeringuid ja sageli reageerivad inimesed pigem negatiivsele. Igatahes jäi mulle silma hunnik kuni paaritärnilisi soomekeelseid arvustusi, ühest lugesin, et "seesugune surmaiha kõigil tegelastel pole väga normaalne". Tolles arvustuses oli muudki (minu jaoks) imelikku, kuid meelde jäi just see. 

Raamatus ei taha kõik tegelased end heast peast maha tappa. Ühe aastatepikkune abikaasa on Alzheimerisse kuhtumas ning soovib, et naine talle lõpu peale teeks, teine on teismeline, keda kasutab ära vanem mees.  Surmaiha kui sellise üle imestamist kohtasin esimest korda ülikooli psühholoogialoengus, kui meile räägiti Freudist ja tema poolt mainitud elutahte ja surmaiha omavahelisest võitlusest ning õppejõud väitis ausalt, et tema küll aru ei saa, misasi see surmaiha on, mida Freud silmas peab. Ma ikka tõesti imestasin, mina enda arust küll sain. 

On ju inimesi, keda vältimatult tõmbab elu tumedam pool, võimalus hukka saada, mäng selle võimaluse piirimail. Enamasti on need karismaatilised, tundlikud, kunstnikuhinged, sageli nad jõuavadki enneaegselt teispoolsusse, tihti otseselt või kaudselt enda käe läbi. Teiselt poolt on surmaiha omane paljudele teismelistele, kes selle mõttega mängivad, sageli mitte soovist just surra, sageli ka soovist saada tähelepanu, kaastunnet vms. Kes ei oleks mõelnud, et "tapan ennast ära, vot siis nad märkavad mind, nutavad mu haual!" - või ei ole? Kättemaksuks raibetele, kes sust muidu ei hooli? Ega keegi niimoodi mõelnu tagantjärele vist julge küll ristikest teha sinna psühholoogi ukse taga kätte jagatavasse küsimustikku, kus küsitakse ega teil pole suitsidaalseid mõtteid olnud või äkki ehk isegi olete katsetanud? Äkki panevad siis kohe luku taha, selle lapsepõlve "süütu mängu" pärast? 

Minu jaoks palju üllatavamad on inimesed, kes surma ja sellega kokkupuutumist iga hinna eest väldivad. Mul oli üks tuttav, kellel varajane kurb kogemus lähedase lahkumisega ning kes saadud trauma tõttu ei käinud iialgi ühelgi matusel ning elas kogu elu kõikvõimalikke ohte vältides ("Suits ja viin tapavad! Pime tänav varjab mõrtsukaid!"). Alati imestasin, et milleks pidada säärast mõttetut võitlust? Surm saab ju su lõpuks ikkagi kätte. 

Et surmaiha pole normaalne? No palun, defineerige "normaalne"! Ma sain teismelisena päris tihti kuulda, kuidas muusika, mida kuulan, pole normaalne, filmid, mis mulle meeldivad, ei meeldi ühelegi normaalsele inimesele, et see, kuidas ma käitun, pole omane normaalsele. Eks ma saan aru, et ühtpidi oli see kaitserefleks - normaalsetel on elus kindlasti lihtsam, teisalt toona pidasin seda vanemate enda näo kaitsmiseks - peaasi, et sa meile häbi ei teeks, ole ometi normaalne! Mingit efekti sel ütlusel ju niikuinii pole, ma ei mõelnud, et "oh, kui õudne, peaks ikka püüdma normaalne olla!".

Raamatus on sarnane normaalsusele rõhuv tegelane haige abikaasaga naise õde ja teismelise ema. "Mis sul viga on, võta end kokku, räägi, panen sulle psühhiaatriaja!", selline tarmukas tegutseja-tüüp, kelle jaoks on probleemidele lahendused, pikemalt pole mõtet neid nämmutada. Kes pahandab suitsiidiku ja enesevigastaja peale: "Kuidas sa said midagi niisugust teha! Mul ei ole ju selle jama jaoks aega! Sa tekitad ainult probleeme! Kuidas sa ometi ei saa normaalne oldud?!" Teised inimesed ja nende mured on tüütud. Kuidas saab kellelgi olla midagi nii lolli nagu surmaiha? Maailmas on ju niipalju muud, mida teha!

Ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad need teised, ebanormaalsed, surmaihalejad, probleemidega inimesed rohkem. Nojah, Courtney on ju ka öelnud, kuidas inimestele meeldib vaadata, kuidas teised ereda leegiga tuhaks põlevad...Ma loodan, et ma päris selline pole. Vaatasin Olev Remsu alkovastast filmi, kus ka äsjalahkunud Arvo Kukumägi intervjuu annab, mulle jubedalt Kuku vastused meeldivad, samas mõni teine võib öelda, et see kõik on puhta kibestumus. Eks see film oli ju ka vastuolusid täis. Näe, Chris Cornell (väidetavalt) tappis ka ennast eile ära. Ju siis olid ebanormaalsed inimesed, minu meelest lihtsalt inimesed, inimlikud, nõrkuses ja kahtlustes on seda inimlikkust kuidagi rohkem kui elurõõmus ja entusiasmis.