Kuidas olematute teadmistega kangeks katoliiklaseks saada ja muud

Tegin testi, FB-s jagati koos kommentaaridega, et selle teeb iga täiskasvanu 100% õigesti, muud võimalust pole. Jah, ma tegin ka, aga nende kommentaaridega ei nõustu. Ma olen tõesti õppinud aastakese ladina keelt, aga mitte neid väljendeid ning katoliku usust mul ka erilisi teadmisi pole, ometi tegin ära, kuid kui keegi ilma vastusevariantideta mult neid samu küsimusi küsiks, ma kõhkleks ning ilmselt vastaks mõnel juhul ka, et "ei tea". Ma ei ole kindel, et kõik täiskasvanud tuleksid selle peale, et eraldada vastusevariantidest kõigepealt ebatõenäolisemad, ma ei ole kindel ka selles, et see, mis minu jaoks on ebatõenäoline, on seda ka teiste jaoks. Ma olen näinud meie haridussüsteemi läbinud inimesi, kelle jaoks on (minu arvates) täiesti igapäevased teadmised midagi absoluutselt uut (Puškin on vene luuletaja, näiteks) ja ka ma ise olen oma võhiklusega teisi ahhetama pannud (õnneks ei tule näited meelde :P).

Alles hiljuti jalutasin Kadriorus mööda J. Köhleri tänavat ja imestasin, kui mu kõrval olev täiskasvanu ei teadnud, kellega tegu võiks olla. Ma ise pakkusin Köhleri eesnimeks millegipärast koguaeg Antsu...Ja ei, tegu ei ole sellega, et humanitaarklassis oleks Köhleril pikemalt peatutud või ma vähemasti ei mäleta, et oleks, ega ka selles, et ma ise oleks kunsti vastu sügavamat huvi tundnud või keegi oleks püüdnud minus seda kangesti äratada. Kuskilt on mingid teadmised aga kõvakettale salvestunud ja mingites imelikes situatsioonides tulevad need välja, näiteks vahel Kuldvillakut vaadates keerleb vastus mu peas ja kui pärast tuleb välja, et see oligi õige, siis ma ise ka imestan, et "ma ei teadnud, et ma seda tean!?" Samas, pane mind midagi praktilist tegema ja ma tõesti ei raali välja, kuidas seda kõige efektiivsem teha oleks ning mängin niimoodi väga tihti kilplast, alles siis, kui keegi mainib, et "aga miks sa seda nii ei tee?", tabab mind äratundmine, et tõesti-tõesti, nii oleks paljugi mõttekam. Mingi valgekrae sündroom? Suuga teeb suure linna jne? Mis kasu on sul sellest Puškinist, kui sa puid lõhkuda ei oska? Ah, krt, füüsiliste tegevuste puhul on lootus sellel, et harjutamine teeb meistriks, mingeid teadmisi punnitamise peale peast kätte ei saa, kui need eelnevalt sinna salvestunud pole.

Lugesin just Hanif Kureishi värvikat "Äärelinna Buddha", seal on sellised mõtted (minu poolt meelevaldselt tükeldatud): "...olin asjaolude tõttu avastanud, milline ignorant ma olen...Kui aga võrdlesin end mõttes inimestega Eleanori (inglise kõrgklassi võsuke) tuttavate hulgast, jõudis mulle kohale, et ma ei tea mitte kui midagi; olin täiesti lage, intellektuaalne tühik. ...Äärelinnas ei peetud haridust eriliseks eeliseks ning päris kindlasti ei saanud seda vaadata omaette väärtusena. Palju tähtsam oli noorest peast ärialale pääseda....Lobe jutt kunstist, teatrist, arhitektuurist, reisimisest; keeled, sõnavara, terves kultuuris orienteerumine - see oli hindamatu ja asendamatu kapital....Me olime uhked, et me ei jätnud kunagi midagi meelde peale jalgpallurite nimede, rokkbändide koosseisu ja "I Am the Walrusi" sõnade....Eleanori-suguste jaoks olid karmid sõnad ja sügavad mõtted olemas juba selles õhus, mida nad sünnist saadik hingasid, ja see keel oli valuuta, millega sai osta parimat, mida maailmal pakkuda oli."
Raamat on huvitav, see libiseb üle erinevate teemade 70. aastate Londonis, kuid keskendub just klassivahele. Mulle tundub, et sellest pole vaba vist ükski ühiskond. Jah, ka mulle tundub, et sellised Eleanori tüüpi sündinud intellektuaalsed aristokraadid olid olemas meil umbes samal ajal, minu kooliaega jäi vaid üksikuid sääraseid inimesi ja nüüd oleme juba otsapidi olukorras, kus ma siiralt ei usu sellesse, et lihtsad ladinakeelsed väljendid oleksid enamikule jõukohased ning arusaadavad. Ma ei taha üldse esitleda ennast kui lillekest selles pasameres, pigem mõtlen nagu Kureishi peategelane, et see keel, milles Eleanori tutvusringkond vabalt rääkis, saab minu puhul olla "üksnes teadlikult omandatud võõrkeel." Ma ei tea millestki mitte midagi ja mul on kehv tunne selle pärast, samas ehmatavad mind need, kes samuti ei tea, aga ei tunne vajadust ka. Ja mulle tundub, et põhjus, miks neid nõnda palju silma hakkab, on see sama Kureishi mainitud noorena ärialale pääsemise olulisus.

Kõik need, "õpi midagi praktilist, millest elus päriselt ka kasu on!" jutud sinna juurde. Aga vot, mulle meeldivad ikkagi rohkem kolme kõrgharidusega katlakütjad või koolist väljalangenud poeedid, mis sest, et neist "ühiskonnale mingit kasu pole". Äkki nad ise on rahul, äkki ei peaks ikka kogu elu rahas mõõdetav olema? Puhas eneseveenmine siin, noh.