Sageli on teemaks see, et üks pool perest rabeleb end hulluks mingi kodutöö juures ning teine küsib hämmeldunult: "Miks sa ei öelnud, et abi vajad?" Tundub hästi lihtne retsept - küsi abi! Koomiks aga ütleb, et niimoodi öeldes annab ütleja märku, et teine on majapidamistööde juht ja koordineerija, tema aga lihtne käsutäitja. Teadagi, koordineerimine on keerukas töö, enamasti nii keerukas, et palgatöö puhul teebki seda üks inimene, kes selle tõttu ülesannetes endis minimaalselt, kui üldse, osaleb. Seda kohustust kõike teada ja koordineerida nimetatakse koomiksis "vaimseks koormaks". A la, sa võid abi küsida ühes töö aspektis, kuid tegelik vastutus lasub ainult sinul, sest sina oled nö "manager" ja pead teadma tausta, millal mida jms. No näiteks võid paluda abi, et keegi viiks lapse arstile, aga seda, et teda sinna üldse viia tuleks, mis talle kaasa anda, mida arstilt küsida jms tead ainult sina. Kui ühel poolel on kindel ülesanne, mida täita ja muu üle ta pead ei vaeva, siis see koordineerija peab peas läbi ketrama kogu protsessi, et jumala eest miskit ära ei ununeks jms. Koduses elus on neid projekte päris palju ja selle kõige haldamine, meeles pidamine, on paras peavalu. Ajalooliselt on kujunenud välja, et enamasti just naised on kodused "managerid" (tänapäeval aga lisaks sellele, et paljud neist peavad olukordade juhtimisega ka töö juures tegelema) ning mehed heal juhul käsutäitjad, leidub ju neidki, kes oma nina "naise vastutusalale" üldse ei topi. Jah, loomulikult on palju naisi, kes väidavad, et nii ongi hea, mees ei sega, pärast pean tema tehtu niikuinii üle tegema jne. Selleks, et asjad muutuks, on vaja, et mehed mõistaks, kodune elu ei ole ainult "naise vastutusala", näiteks võimalus (mehel) väikelapsega kodus olla peaks seda soodustama. Samuti peaks kompromisse tegema naine - isegi kui asjad pole tehtud nii, nagu sina teeks, ei tohiks meest selle tõttu kodutöödest eemale jätta, ilmselgelt on see pikemas perspektiivis su enda huvides. Laste kasvatamine stereotüübivabas (kodu)keskkonnas muidugi ka.
Hakkasin mõtlema....Teate, kui mõnus ja mugav on sellest "vaimsest koormast" lahti öelda? Süütult küsida, et "miks sa nii närviline oled? Ma oleksin ju võinud aidata, kui sa küsinud oleks?!" Imelik, et nii vähesed naised (kõigi selliste teemapüstituste alusel) selle peale tulnud on või siis pole neil piisavalt paindlikke mehi. Ma ise olen küll sujuvalt suure osa kodutöid mehe õlgadele lükanud, vahel harva tekib see probleem, et "ma ise oleks paremini teinud", aga enamasti pole ma sugugi etem ekspert kui mees (st tunnistan endale julmalt, et naine ei olegi "loomupäraselt" kodustes töödes ja lapsekasvatamises andekam). Mismoodi lükata? No lihtsalt ei tee, annad hiljem järele, oled kõrgema valulävega kui teine. Kui tal siiber saab, küll siis ise tegema hakkab. Töötab edukalt va juhul kui teisel poolel on tõepoolest jubedalt pikk kannatus ja elategi lõpuks näljas ja räpasuses...Ma ei kujuta ette, et üksi oleks võimalik kõige eest vastutada (ma ei saa tõesti aru, kuidas üksikvanemad toime tulevad), no näiteks reisile minnes on meil kindlad vastutusalad kummalgi, et mida kaasa võtta, neisse teistesse kottidesse, mida mees pakib, ma absoluutselt ei süüvi, mul pole aegagi, ma pean keskenduma enda pakitavatele ja isegi siis juhtub enamasti, et miskit jääb ikka maha.
Eks ma vist kergelt vihkan igasugu koordineerimistööd ka. Reisimise puhul tekitab plaani välja mõtlemine mul kohe stressi - kas lähme paketireisiga või siis lihtsalt sõidame sinna, kuhu rattad viivad ilma igasuguse plaanita, aga igasugune eelnev iseseisev reisiplaani kokkupanek tapab mu juba eos. Et oh kui mugav ja mõnus on kõike Internetis valmis planeerida? Oo ei!
Mingeid asju ma võin planeerida ja teha, aga enamik kodumajapidamises kohustuslikku kraami jääb ikka sinna lahtrisse, et "kodus vanemad tegid", praegu võiks ka nii olla, et keegi teine teeks ja mina siis lihtsalt jälgiks instruktsioone. Õnnelikud (?) on need, kellele mingisugune hoolitsemise, korrastamise ja korraldamise geen on kaasa antud, mulle ei ole.
Millegipärast on aga silma jäänud hoopis nö naiste märtriuhkus - viimast kuud rasedana, vanem laps seljas, kündsin üles kapsamaa, mees magas samal ajal võrkkiiges - vot, olen mina alles tubli naine!
Hakkasin seepeale mõtlema, kuidas mul kodus on - ühest küljest olen ma kogenum söögitegija ja mul on rohkem ideid, teisest küljest on A. ettenägelikum. Niisiis tema muretseb sellepärast, kas emmal-kummal meist on lõunasöögiideid: kontrollib, kas ma olen juba söögi peale mõelnud, ja kui ma ei ole, siis algatab sellise toidu tegemise, mida ta ise oskab (või teebki ise või ostab poolfabrikaati). Juhul, kui mul juba on idee, siis jälle käib nii, et mina ütlen, mida teha, ja tema teeb neid asju.
VastaKustutaJa kui pidu on tulemas, siis mulle lausa meeldib menüüd planeerida ja abikätele juhiseid anda. Ma ei väsi imestamast, kui palju on neid, kes on nõus puhastama, koorima, hakkima jne, kui nad ainult mõtlema ei peaks. Mulle meeldib just see leiutamisprotsess, tüütud rutiinsed tööd võiks kokapoisid ära teha. ja neid leidub.
Koristamisega ei tegele meist eriti kumbki või tegeleme mõlemad natuke - mina korjan jooksvalt köögilaua pealt asju ära, sest mulle meeldib lagedam laud, A. peseb jooksvalt nõusid, sest ta ei salli täis kraanikaussi. Jms pudi-padi. Kord kuus või paari kuu tagant võtame mingitel asjaoludel (tüüpiliselt: keegi tuleb külla, appi!) suurema koristamise ette, peseme põrandat, klopime vaipu. Ma oletan, et keskmise korraliku inimese jaoks on meil paras seapesa, aga meid ennast eriti ei häiri ja õnneks pole ka lapsi, kelle staatust see saaks langetada.
Poeskäigu üle peame (enamasti telefonitsi) nõu, tavaliselt siis, kui üks on poes ja küsib teise käest asju stiilis "kas sa sepikut juba ostsid". Kusjuures asjade otsasaamise peale on A. valvsam. Ta on lihtsalt selliste asjade peale parem mõtleja ja teda häirib see, kui miski päriselt otsa saab (ja see, mismoodi mina seda asja mööda maja paaniliselt taga ajan), rohkem kui mind.
https://notsumaja.wordpress.com/2017/04/20/hoolitsemine/
Eks meil ole ka kummalgi oma nö "ekspertvaldkonnad". Laste kõiksugu üritused ja tähtajad on üldiselt minu peal, aga seda mitte selle tõttu, et "lapsed on naise asjad", vaid mulle lihtsalt meeldib see erinevate ürituste ootus ja ettevalmistamine (kuigi ma vahel vingun...). Suures osas asjades, ka koristamine, oleme aga mõlemad üsna leigelt meelestatud.
VastaKustutaMind pani nüüd mõtlema see "õnneks pole lapsi, kelle staatust see saaks langetada". Kas tõesti langetab? Ma mäletan, et mul oli sõbranna, kelle kodu oli ikka hullumeelselt sassis ja kohati räpanegi, aga minu silmis tema väärtus sellest küll ei kahanenud, lihtsalt vahel oli tema juures raske istekohta leida :) Oma ema mul muretses küll, et ärgu ma külalisi kutsugu kui kõik korras pole, ma vaidlesin vastu, et lapsed ei jälgi selliseid asju. Või jälgivad? Ega ma ise ka tegelikult mõtlen sellele, milline mu kodu parajasti olla võib, kui Mini sõbrannasid külla kutsub, aga mulle tundub ebaõiglane öelda, ei tohi, sest toanurgas võib tolmu olla. Või teen niimoodi karuteene hoopis? :)
Üldiselt ma sõna ei võta, sest üksikema ja phmt minu arusaam Tütarlapse isaga kooselu lõpust oligi "jess, üks laps vähem, keda kontrollima ja kelle tagant koristama peab" (kempsuharja ta kasutas, ok). Samas, Poeglapse isa leidis, et olen kohutavalt räpakas ja lohakas ja mis mõttes tema käib tööl, mina mitte, aga kodus on bardakk?!?!
VastaKustutaAga laste ja korra teemal: on selliseid lapsi, kes hoolivad. Üks poiss ütles mu pojale otse, et ta ei tule külla, teil on alati nii segamini. (Kusjuures minu arust ei ole, meil on viimased aastad väga korras olnud =P) Aga kuna mu poeg sel teemal ei põdenud, ka tema leiab, et meil on korras tegelt, mina ka ei põe, ja ainus, kel on probleem, ongi see poiss, kes meile tookord külla ei tulnud.
Teine kord ikka tuli =)
link:
VastaKustutahttps://english.emmaclit.com/
https://emmaclit.com/
Lastel on teiste inimeste kodude korrast täiesti, täiesti ükskõik. Näitavad kõik minu vaatlused nii meie enda kui meile külla tulnud laste peal.
VastaKustutaKui ma meenutan, mismoodi lapsed siis olid, kui ma ise laps olin, siis väikestel lastel on jah suva; ja suured lapsed oskavad juba selliste erinevuste suhtes tolerantsed olla, kui nad on head ja toredad. Aga seal vahepeal, umbes 10-11 ringis on üks hirmus konformismiperiood, kus on järsku mingid selged standardid, mida tuleb järgida. Olgu riietuse või kodu välimuse või jututeemade või mille iganes jaoks. VVN on sellest kunagi möödaminnes kirjutanud ka tnp laste kohta.
VastaKustutaVVN: üks mu tuttav läks kunagi oma meespoolest pärast lapse saamist lahku, sest "üht last ma jõuan kantseldada, kaht mitte" (eriti kui see teine on suur mees).
Lastest ja kodu koristamisest: mu poisi sõber istus ükskord diivanil ja vaatas, kuidas ma põrandat pühkisin ja mainis nii muuseas: "Minu emme koristab alati enne külaliste tulekut kodu ära..." Ma hakkasin suure häälega naerma ja mainis talle, et tema ei ole enam külaline, rohkem nagu püsielanik. Ruudit ennast ma mõnikord motiveerin tema enda tuba koristama sellega, et tal tuleb keegi külla. Koristab küll, sest muidu ei tohi kutsuda, aga on korduvalt maininud, et lapsed sellist asja ei vaata.
VastaKustutaAga muidu päris huvitav koomiks-artikkel. Mul tundub, et meil vist mees hakkab koristamismanageri rolli endale lõpuks võtma, sest näha on, et mina selles eriti tugev pole. Samas see natuke häirib mind, sest mingi alateadlik tunne on, et see peaks nagu minu ülesanne olema. Segane värk.
Ma sirvisin selle Emma teisi "episoode" ka. Üksikute detailidega võib ju vaielda, aga üldiselt on tal sula õigus.
VastaKustutaJa Marcal on ka sula õigus.
Eriti see "loomulikul korralikum". Ja veel eriti selle korra üle muretsemine. Kodus on soe ja on süüa ja kärbsed ei hammusta, mees heidab diivanile telekat vahtima ja naudib hetke ja teda üldse ei sega, et autol on homme ülevaatus. Homme ju jõuab! Naispool aga käiab peas "aknad on pesemata. aknad on pesemata. aknad on pesemata!!!" ja kogub sisemist püssirohtu, et ühel suvalisel hetkel see aknapesu endast välja plahvatada.
ma ei usu hästi seda naiste kaasasündinud korralikku loomust, kui ma vaatan, kuidas A. ei talu täituvat kraanikaussi ega liiga kõrgeks kasvavat muru siis, kui mina neid asju veel ei näegi. samamoodi ei talu ta halbu majapidamislahendusi, samas kui mina ei näe probleemi seni, kuni "kuidagi ju saab hakkama". ma usun pigem ühiskondlikku indoktrinatsiooni, et naine on laisk ja halb, kui ta ei korista ega majapidamist ei korralda (ja mees, kes seda teeb, on "naiselik", mis on veel hullem). Meie oleme lihtsalt sotsiaalsetele ootustele mittevastavad friigid. üks autsaiderluse eeliseid. (ja loomulikult tehakse meie peale nägusid ka.)
VastaKustutapluss ma tean samasuguseid lugusid nagu VVN-il - et mees tuleb koju ja kurjustab, miks kodus nii segamini on (sest naine on tema arust päev otsa lapsega niisama lebotanud).
VastaKustutalemmik-keiss oli sõbranna räägitud lugu, kuidas (nüüdseks eks-) mees tuli koju, nägi, et ahju ees on puupuru ja tooli seljatoel vedelevad riided ja küsis rangelt "Kuidas selline asi juhtuda sai?" (ja sõbrannale tuli selle koha peal naer peale, sest ta ei näinud üldse,et midagi oleks JUHTUNUD).
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutanotsu, mu arust oled sa ammu aktsepteerinud, et sa EI OLE ühiskonna kui terviku esindamisel hea näida. vvn ka mitte. ju siis A. ka mitte :)
VastaKustutasee on heaga mõeldud, eks? ma just seletasin ühele oma kolleegile, kuidas too on ühiskonna normidest nii kaugel, et talle vastuvõetamatanu tunduv on ühiskonna jaoks tervikuna üldiselt okei. ja ka vastupidi - kui miski tundub talle (kolleegile) normaalne, siis on see järelikult ühiskonnale kahjulik või keelatud :)
a ma ei räägi ju ainult endast. mul endal ei ole sellist meest kunagi olnud, kes tuleks koju ja vinguks, et koristamata. teiste käest olen kuulnud.
VastaKustutaÜhe sõbrannaga läks veel nii, et ta jagas teise naisterahvaga korterit, tema elas elutoas; ja kui teisel naisterahval tekkis peika, siis hakkas too peika minu sõbranna kallal vinguma, et miks selle riided on elutoas laiali ja pesemata kohvikruus laua peal. ta üritas siis selgitada, et ta märgistab oma reviiri (talle käis jälle närvidele see, et nad elutoas, mis oli ju tema tuba, kudrutasid ja miilustasid ja tal polnud kodus enam nagu kuskil olla), aga see polevat leidnud head vastukaja.
ja ma märkisingi ära, et ma olen autsaider. ma tean küll, et ma olen imelik, aga ma kahtlustan, et suur osa imelikkusest on tulnud sellest, et mul möödus lapsepõlves mitu aastat pmst omavanuste ühiskonnast väljaspool. ma ei saanud nagu eriti teadagi saada, mis asjad on normaalsed, v.a oma vanemate käest.
(ja oma vanematega on nii, et ema teeb süüa ja isa koristab.)
ma ausalt öeldes arvaks pigem, et mu autsaiderluse märk on hoopis see, et mu meeste hulgas - kõigi nende heade ja halbade külgedega - pole olnud ühtegi, kes mu kallal vinguks, et ma piisavalt hea perenaine ei ole, vaid on olnud sama häirimatud kui ma ise või vähemalt vingunud oma vingumised millegi muu kallal. täpselt nagu mul pole olnud ühtegi meest, kes vinguks mu ihukarvade kallal - veebi pealt loetu põhjal tundub, et see tähendab, et ma käin omasuguste sitahipidega. sest Normaalsed Inimesed, olgu mehed või naised, eeldavad, et kord peab olema.
PS: pmst on Ameerikas näiteks olemas kogukond, kes seab oma elu sellise asja järgi nagu "Christian domestic discipline", kus mees teeb naisele ata-ata, kui see ei ole majapidamist piisavalt läikima löönud. ja nad ei käsita seda seksmängu, vaid traditsiooniliste pereväärtustena.
VastaKustuta(ja kuna nad ei käsita seda seksmänguna, siis ei ole see selle kogukonna piires valiku küsimus, eks.)
VastaKustutaAga eks inimesed ju leiavadki (loodetavasti) endasarnase elukaaslase ja samade standarditega sõpruskonna. Kui ikka on vaja teise kallal vinguda ja teda parandada, siis miks sellisega koos elada? Minu kallal pole kah keegi vingunud ja sõpruskond ju siis ka "sitahipid", ma ju ise samuti tunnen ennast "kõigi Normaalsuse" tunnuste järgi käituvas seltskonnas kehvalt ega tüki sinna.
VastaKustutavat ei tea jah, aga osa igatahes pidavat vingumist harrastama.
VastaKustutaminu tuttav jättis mehe, kellest ta leidis, et "teist last ei jõua kantseldada", pigem maha, kui et üritas ümber kasvatada.
a lapsed paraku ei saa koolis eriti seltskonda valida, neil tuleb hakkama saada ka normaalsete hulgas.
VastaKustutaMuidu mõtlesin veel vingumise üle: järsku jäikade vaadetega inimestel ei ole võimalik leppida, et kõik ei ela nende normide järgi nagu nemad - ei ole sellist võimalust, et "sina elad oma reeglite järgi omaette, mina oma reeglite järgi omaette", sest tolle teise valestielamine rikub maailma kui terviku puhtust ja maailm tuleb korda teha?
VastaKustutaja ma kahtlustan, et nende hulgas on konservatiive-traditsionaliste rohkem kui liberaale. sest puhtusemetafoor pidi üldse konservatiivide mõtlemises olulisem olema. olgu siis tegemist kodu füüsilise puhtusega või maailma puhtusega valedest mõtetest.
Mulle tundub, et kooliajal saabki üldiselt selgeks, millisesse seltskonda sa sobida võiksid. Seda olen ka jah tähele pannud, et üldiselt läheb see vahe suhtumises konservatiivsuse-liberaalsuse teljel.
VastaKustutaKuskil 12-13aastaselt tuleb see hullumeelne kriitikalaine minu meelest. Ristilapse noorem õde hakkas ca aasta tagasi kodus pikalt kommenteerima, milline võiks olla õpetajale kohane riietus (konservatiivne!) ja suhtlusstiil (korrektne peab olema, mitte omamehelik). Ta on omale sellest loonud täieliku kinnisidee ja ta võtab klassivanemana lausa koolis sõna :D. Kusjuures kodus ei ole see üldse teema, kaks õde ja ema ei aruta selliseid asju kodus eales. Ja nii must-valge on järsku kõik, et anna kannatust. Sama koristamise jms suhtes, alati kommenteerib.
VastaKustutaKK: õudne! Ma seostaks seda mingisuguse kontrollivajadusega, et inimesel on vajadus mingite selgete reeglite järgi, mille põhjal elus orienteeruda. Ilmselt kõigil seda ei teki ja enamus saab sellest ka hiljem üle ning aktsepteerib, et elus on nagu on. Kinnisideena on see muidugi hea nišš, mida võimu nimel ära kasutada ka.
VastaKustutaMeenutades, et 10-11-aastaselt oleks minagi kangesti normaalne olla tahtnud, ainult et ei osanud, siis vbla on tegemist sooviga gruppi kuuluda. ja oma normaalsuse demonsteerimiseks peab sellest väljalangejaid kritiseerima - sama nähtus, mis kampadel, kes pargipingil istudes möödujaid arvustavad.
VastaKustutaseda meeleheitlikku kuulumissoovi omistatakse tavaliselt teismelistele, aga mumst klassikalises mõttes teismelised hakkavad sellest juba üle saama või saavad vähemalt aru, et gruppe, kuhu kuuluda, on palju.
mu meelest ka, notsu, mu meelest ka.
VastaKustutaVbla on see mu kogemuse piiratus, aga minu meelest on need klassikalises teismelisevanuses inimesed juba täiesti mõistlikud ja juhivad end arukalt, aga vot need natu nooremad, need otsivad kuuluvust.
Omaenda kommentaari üle lugedes nägin muidugi, et kohe sealsamas on mul näide nendest, kes ei saa sellest üle teisme- ega täiskasvanueakski - nondest möödujaid ilkuvatest kampadest.
VastaKustuta