Ma arvasin, et mul hakkas tänasest puhkus, aga tuli välja, et hoopis homsest hakkab. Ega vahet pole, ma niikuinii pole juba ammu midagi asjalikku teinud, aga tunne on ikkagi kuidagi teine. Ah, et ei olegi puhkus. Mossitan siis.
Puhkuseasendaja andis ka hommikul teada, et ta täna ei tule, on haige. Ma kohe ei osanudki muud öelda, kui "ok". Õnneks meenus L.-le, et neiul oli eile ju sünnipäev. Ega 21 pole naljaasi, ma nüüd tõesti loodan, et tal on lihtsalt pohmakas, mitte mingi kõhugripp käsikäes kopsupõletikuga vms. Mul nimelt see viimane vist on, juba nädal aega köhin nagu tuberkuloosihaige. Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti nõme olnud? Leidsin kapist mingeid ammuaegunud medikamente, tarbin neid, kuidagi imelik oleks suvel apteeki minna või kuidas?
Aga päkapikkudega seoses, loen parajasti lastele õhtuti mingit päkapikuainelist raamatut (kesksuvele sobilikult) ning seal oli peatükk, kus väideti, et päkapikud pesevad end ainult korra aastas. No milleks sellist jama kirjutada - üks kord aastas, kes seda usub! Pigem pidagu hügieenist korralikult kinni või ärgu pesku üldse, aga milleks see üks kord? Lastel oli ka hämming. Panin siis raamatu kinni ja hakkasin kardinaid ette tõmbama, kui Mikro järsku ütleb: "Päkapikke pole olemas!". Ma ei reageerinud eriti kuidagi, vist kohmasin mingi "ahah"-i, sest ma ei tea, kuidas 8-aastane Mini sellesse teemasse suhtub. Pärast hakkasin mõtlema, kas Mikro tõepoolest järgis seda loogikat, et kui üks asi loos on niivõrd üle võlli (pesevad korra aastas), siis ilmselt on terve lugu väljamõeldis? Mini seevastu küsis, et kas seal kirjas pole, mis kuupäeval nad end pesevad? Ohh jahh.
Muidu loen üht selle aasta raputavamat raamatut enda jaoks. Ma ei saa sellest kahjuks pikemalt kirjutada, kuna teema on äärmiselt isiklik ja selle loo peategelane on ise palunud, et see raamat ei ilmuks (ühest intervjuust lugesin), seega ei taha ka mina raamatule rohkem tähelepanu tõmmata. Hinnata ma seda raamatut ka ei oska, sest tegemist ei ole ju ilukirjandusega. Tegelased on päris, oma nimedega, otse elust ja naturalistlikud, pigem dokumentaal siis? Selline võiks olla mõni blogi, aga ükski blogija pole vist iial nõnda isiklikuks läinud va vist need, kellest keegi rääkida ei taha, aga kui nemad tegid kõiki oma tegusid negatiivses võtmes, siis raamat pole mu meelest ärapanemiseks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt tüüpiline uudishimulik inimene, kellele meeldib teiste inimeste mustas pesus sorida, aga midagi selles loos on, mis mind köidab. Ma ise usun, et pigem pakub mulle huvi teada saada, kuidas teised inimesed päriselt mõtlevad ja miks tegutsevad nii, nagu tegutsevad. Et siis päriselu on ikkagi huvitavam kui väljamõeldised?
Puhkust peaks olema kuu aega, ilmselt jõuab isegi päriselt elada. Mitte, et mul miskit täpselt planeeritud oleks, meil ju "sõltub kõik ilmast" siin. Ja seda ilma ma sel aastal väga ei julge usaldada enam. /Köhides eemale/
esmaspäev, juuli 31, 2017
esmaspäev, juuli 24, 2017
Martina Haag. Midagi on valesti.
Martina Haag räägib naisest, kelle mees jätab ta maha peale 15-aastast kooselu, abielu ja kahte last (koertest-kassist rääkimata). Ma ei ole selles olukorras olnud, kuid tunnen ennast ära. Autor valgustab meid ka teise poole käitumise suhtes ning ka seal tunnen ma ennast ära. Üks pool saab šoki, sest maailma, milles tema elas, ei olnud tegelikult juba ammu, teine pool loodab sellest kõigest kiiresti välja saada, sest tema on ju ometi armunud ega taha kannatada. Üks loodab, et kõik see on arusaamatus, teine aga, et kiiremini selgeks saaks - kõik on läbi, ei mingit arusaamatust. Võib-olla on meestel kergem selliseid otsuseid vastu võtta, ehk nad on vähem alalhoidlikud ja valmis riskima, kuid kujutan ette, et uuesti armunud inimesel on soost hoolimata väga lihtne teisele sel kombel haiget teha - ta ei jõua ju süvenedagi, ta on armunud! Armastuses ja sõjas on kõik lubatud - saa juba üle, näe, mina küll sain! (Imelik, et ma selline empaat olen, sest samas ei ole ma nõus seisukohaga, et "/petja/ peab elu lõpuni kandma oma reetlikkuse koormat. Seda, et ta seadis iseennast esikohale." Keda siis veel esikohale seadma peaks (mees ei kadunud raamatus ju nelja tuule poole, vaid täitis oma kohustusi pere ees edasi)? Kas tõesti peaks oma tunded alla suruma ja teise nimel armastuseta suhtes edasi tiksuma?
Üldiselt näeme me sellised lugusid pidevalt kõrvalt, nii nagu näeb ka mina-tegelane: "Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka." (lk 139) Mulle meeldib selle naise kuiv huumor.
Aga hoolimata sellest, et ta tundub olevat tore, ma tunnen ennast temas ära, ta ei ole seosetult halav abitu mehesõltlane, vajub ta mahajäetuse koorma all peaaegu kokku. Kas see võiks juhtuda ka minuga? Kas mina saaksin hakkama? Muidugi, jah, ilmselt küll. Aga, kurat seda teab?!
Lisaks lahkuminekule on raamatus aga ka teine liin, nimelt läheb naine eraldatud tundrumajakesse majavalvuriks. Sealne üksildus, ähvardav loodus, kummalised juhtumised, teevad raamatu hoopis meeldejäävamaks kui "lugu ühe mahajäetud naise kannatustest" . Mul oli pool raamatut tunne, et ilmselt tuleb kuskilt ikka mõni põhjamaine verdtarretav mõrv ka (eriti peale selle küüne leidmist), aga ses osas tuli pettuda (või pigem mitte, ega mulle laibad ei meeldigi nii väga...). Naljakas oli see, et raamatust kumas seisukoht, et norrakad on rootslaste jaoks umbes samasugused "ülbed ja ennasttäis vanemad vennad" nagu meile soomlased ja soomlastele rootslased.
Mis siis ikka valesti oli, kui pealkirjast vihjet otsida? Mulle väga meeldis see tõlgendus, mille peategelane ühest loetud krimkast leidis: "Kas sa tead, mis on intuitsioon? See on seni sorteerimata informatsioon, mis ei ole veel õiget vormi võtnud." (lk 94).*
Mulle tundus, et selles raamatus seesugust sorteerimata informatsiooni jätkus ning samuti leidus siin päris mitu vägagi tabavat järeldust. Aus raamat, iseasi, kas kellegi teise loost on üldse võimalik midagi õppida, lihtsalt tead, missugused kuristikud ja laukajärved endal võib-olla kunagi läbi tuleb käia.
* Täiesti teemaväliselt seoses intuitsiooniga - mis te arvate, kas need kaks "ma täna ikka ei saa tulla, äkki reedel?"-kandidaati lasid mu mõlemad reedel üle või jah?
kolmapäev, juuli 19, 2017
Vasaku jala kolmapäev
Mingi kahtlane tähtedeseis on vist jälle või vasaku jala päev (samas ma astun vist igal hommikul vasaku jalaga voodist, olen ju vasakukäeline ning magan voodis vasakul pool), sest lisaks sellele, et katki läks täpselt see pakiautomaat, kus minu pakk sees oli ja selle parandamisest mulle teada ei antudki nagu lubati (paki sain lõpuks ikkagi kätte) ja lõuna ajal leidis aset imelik intsident, kui söögikohta astus sisse Putini pildiga särgis musklimees, kes küsis juhatust vanglasse - tal olla üks roolijoodik üle anda, olin sunnitud täna lapsed kontorisse kaasa vedama.
Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.
Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.
Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.
Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.
Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.
Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.
Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.
Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.
teisipäev, juuli 18, 2017
Lõpuks kukkus toataimepostitus välja
Kõigepealt ikka õpetusi eluks, noh umbes selliseid nagu Rentsi kohtingunipid - kuidas jätta potentsiaalsele uuele kolleegile hea mulje endast ja ettevõttest, mida esindad - saada talle alustuseks foto endast, kus sa istud Ümarlaua baaris ja "naudid" Läti mustsõstrasiidrit. Ma olen alati imestanud inimeste üle, kes saadavad oma ülemustele endast kogemata poolpaljaid pilte või kellestki taga rääkides oma teksti just jutuaineks olijale edasi saadavad, aga no see paganama FB Messenger saadab paugust kopeeritud foto chatti edasi, pole vaja mingit entrit vajutada ega midagi! Õppetunnid: ära aja tööasju FB-s, ära kirjuta töö ajal blogi, vaata ometi, mis sul parajasti copys on, enne kui pastema kukud! Et mis ma tegin siis? Mis ma ikka tegin, ütlesin upsi! ja saatsin inimesele totralt naerva emoji, olgem ikka popid ja noortepärased. Pärast rahustasin end, et pole mõtet olematu maine pärast põdeda kah. Ega ta muidugi rohkem mulle ei kirjutanud, aga selles tuleks pigem süüdistada pakutavat palganumbrit :)
Aga muidu juhtusin lugema kommentaari, kuidas keegi on 20-aastane, aga ei viitsi enam absoluutselt väljas käia, see olevat noorte teema rohkem. Kodus külaliste võõrustamine olevat aga täiskasvanute teema. Meenus, et endal oli just teine festivalinädalavahetus, oleks ilma (rõhuga l-tähel siis) olnud, siis oleks kolmas. Teisalt lõi täna pähe mõte, kui mõttetu ruum see elutuba on - keegi seal aega ei veeda, meie oleme kõik oma magamistubades või siis arvutitoas, elutuba on põhimõtteliselt koridor eluruumidest kööki. Hmmm. Ei, külalisi võõrustada mulle eriti tihti ei meeldi tõesti, mis sest, et ise tavaliselt ei korista, seda enam on süümekaid. Ja mida sa seal kodus ikka niisama üksteisele otsa vahid? Ok, lauamänge võib mängida, aga juttu saab ajada ka huvitavamate tegevuste juurde, no näiteks muusika kuulamise taustaks. Kodus kõvasti muusikat kuulavad inimesed on aga hirmsad.
Ehk siis ma käin väljas ilmselt veidi teistel eesmärkidel ja ka veidi teistes kohtades, kui need, kes leiavad, et väljas käimine on noorte teema. Ma lähengi tavaliselt välja mingi ürituse pärast, niisama baari minna erilist mõtet pole. Eriti veel nii, et "lähme vaatame, mis toimub", see teema oli tõesti teismelisena ja ega kunagi midagi head ei toimunud. Oma seltskonnaga, oma üritusel, see on teine teema. Sõbrannaga ööklubisse on kõige nirum väljavaade - rääkida ei saa, vale muusika, ligitikkuvad lihaotsijad, kohustus tantsida jms. Ehk siis mu meelest ei lähe see veelahe kodusistujate ja väljaskäijate vahelt, vaid pigem sealt, mis on kellegi eesmärk ja huvid asja juures. Ega kodupidu võib ju ka olla stiilis "Viive 46"
Ja lõppu ikka midagi ilusat ka. Mul on üks posu kaktuseid, nimesid ega omadusi ei tea, mõned kasvavad, teised kiratsevad. Üks, kes muidu kiratseb, ajas eelmisel aastal välja mingi karvase nutsaku, näe sellise, tegin õiehuvilise ämma jaoks pilti, tema ütles, et see on õienupp:
No lõpuks tõesti venis sealt ka mingi kohutavalt kole usjas asi välja, aga õit see küll ei meenutanud, oli teine lössis ja närtsinud moega. Mõtlesin, et ju polnud jõudu. Ka see aasta tekkis mitu karvast nutsakut, aga need kukkusid millegipärast üldse küljest. Eile vaatasin, et näe, ühest hakkab jälle see kole uss välja tulema, eks näis. Ning siis, täna hommikul:
Sihukesest koledast junnist tuli säärane ilus asi välja!:
Igatahes, jätkus seda ilu aga ainult mõneks tunniks, töölt koju tulles ootas ees samasugune lössis närtsinud õis nagu eelmisel aastal. Ilmselt õitses ta siis ka, aga ma lihtsalt ei sattunud peale. Kes ta on või miks ta nii teeb, ma ei tea.
Toalilled on üldse hämmastavad, vanas korteris ega ema juures ei elanud ükski pikka ega õnnelikku elu, siin lokkab siuke floora, et anna olla. Orhideed on nagu metslased, ei jõua enam ära toestada, paneks pildi ka, aga siis äkki tulevad fännid mulle akna alla. Ükspäev nägin pilti "imelisest aaloest, mis õitseb", pidada eriline haruldus olema, no mul õitseb iga aasta, õied laeni, igavene nuhtlus, pärast korja neid seemneid. Isegi kass ei jõua lilli piisavalt piirata. Ja ma ei väeta neid üldse, rääkimata taimedega vestlemisest või muust säärasest.
Aga muidu juhtusin lugema kommentaari, kuidas keegi on 20-aastane, aga ei viitsi enam absoluutselt väljas käia, see olevat noorte teema rohkem. Kodus külaliste võõrustamine olevat aga täiskasvanute teema. Meenus, et endal oli just teine festivalinädalavahetus, oleks ilma (rõhuga l-tähel siis) olnud, siis oleks kolmas. Teisalt lõi täna pähe mõte, kui mõttetu ruum see elutuba on - keegi seal aega ei veeda, meie oleme kõik oma magamistubades või siis arvutitoas, elutuba on põhimõtteliselt koridor eluruumidest kööki. Hmmm. Ei, külalisi võõrustada mulle eriti tihti ei meeldi tõesti, mis sest, et ise tavaliselt ei korista, seda enam on süümekaid. Ja mida sa seal kodus ikka niisama üksteisele otsa vahid? Ok, lauamänge võib mängida, aga juttu saab ajada ka huvitavamate tegevuste juurde, no näiteks muusika kuulamise taustaks. Kodus kõvasti muusikat kuulavad inimesed on aga hirmsad.
Ehk siis ma käin väljas ilmselt veidi teistel eesmärkidel ja ka veidi teistes kohtades, kui need, kes leiavad, et väljas käimine on noorte teema. Ma lähengi tavaliselt välja mingi ürituse pärast, niisama baari minna erilist mõtet pole. Eriti veel nii, et "lähme vaatame, mis toimub", see teema oli tõesti teismelisena ja ega kunagi midagi head ei toimunud. Oma seltskonnaga, oma üritusel, see on teine teema. Sõbrannaga ööklubisse on kõige nirum väljavaade - rääkida ei saa, vale muusika, ligitikkuvad lihaotsijad, kohustus tantsida jms. Ehk siis mu meelest ei lähe see veelahe kodusistujate ja väljaskäijate vahelt, vaid pigem sealt, mis on kellegi eesmärk ja huvid asja juures. Ega kodupidu võib ju ka olla stiilis "Viive 46"
Ja lõppu ikka midagi ilusat ka. Mul on üks posu kaktuseid, nimesid ega omadusi ei tea, mõned kasvavad, teised kiratsevad. Üks, kes muidu kiratseb, ajas eelmisel aastal välja mingi karvase nutsaku, näe sellise, tegin õiehuvilise ämma jaoks pilti, tema ütles, et see on õienupp:
Toalilled on üldse hämmastavad, vanas korteris ega ema juures ei elanud ükski pikka ega õnnelikku elu, siin lokkab siuke floora, et anna olla. Orhideed on nagu metslased, ei jõua enam ära toestada, paneks pildi ka, aga siis äkki tulevad fännid mulle akna alla. Ükspäev nägin pilti "imelisest aaloest, mis õitseb", pidada eriline haruldus olema, no mul õitseb iga aasta, õied laeni, igavene nuhtlus, pärast korja neid seemneid. Isegi kass ei jõua lilli piisavalt piirata. Ja ma ei väeta neid üldse, rääkimata taimedega vestlemisest või muust säärasest.
esmaspäev, juuli 17, 2017
Punkrock ja nostalgiabaar
Ka see nädalavahetus möödus festivalimeeleolus. Õnneks siin oma agulimiljöös, kuigi iga aasta leidub kurje inimesi, kes arvavad, et peaks ikka telgiga minema, muidu polevat õige. Minu jaoks on see ikka liigne kiusatus, kui ma tean, et kodu on jalutuskäigu kaugusel, aga mina pean ronima kuhugi külma ja niiskesse telki. Aga no maitse asi muidugi, eks ma olengi selline ärahellitatud linnainimene.
Igatahes Punk & Rock Festival 2017 Raadil siis. Esimesel päeval jõudsime kohale alles neljandaks bändiks, sest taaskord - mõned inimesed käivad tööl. Juba minek ise oli põnev, sest olin selga ajanud ühe seeliku, millest ma teadsin, et see veidi kipub üles kerkima. Noh, seekord selgus, et põhimõtteliselt pole võimalik sammugi teha, ilma et saba allapoole ei sikutaks. Ei olnud enam tahtmist testida ka, kas ta kerib end päris üles või jääb kusagil küsitavalt vulgaarse piiri peal pidama. Jalad olin unustanud ka ära plaasterdada, sest palava ilma (loe:+18) ja tankide koosmõjul hakkavad viimased hõõruma - ehk siis pea iga festivali juurde käivad füüsilised ebameeldivused - olemas. Eelmisel aastal oli ühel vennal kõhulahtisus, seega, mul läks isegi hästi.
Näe, ilus pilt tehti ka, kus pole isegi näha, et kuskilt kisub ja teisest kohast pitsitab:
No bändide juurde siis. Esimesena nägime Pedigreed, kes mu meelest laivis nii hästi ei kõla, kui plaadilt, aga võib-olla oli asi ka selles, et me istusime sel ajal lava külje peal, kus heli ehk moonutas. Järgmisena tuli Kurjam, mille ajal me ikka ette laulma ja tantsima ka läksime. L. pakkus end neile transaks ka, aga ei võetud teda. Seejärel pidi tulema Ziggy Wild, keda mina kordagi näinud ei olnud, aga kelle eest kolleeg mind hoiatas, et olevat Ammel neid eelmisel aastal näinud ja koo-huu-taav! Mina lugesin samal ajal, kuidas osa rahvast oli kurb, et nad ka sel aastal Ammel ei esinenud. Tagantjärele võin öelda, et meile kõigile täitsa meeldis. Hiljem kui L. lauljanna juukseid guugeldas, sain teada, et tegemist on sama neiuga, kes seeaastasel Eesti Laulul esitas lugu "Hey Kiddo" - vot see oli küll üks kole lugu, aga Ziggy Wild tundus palju toredam. Seejärel oligi aeg niikaugel, et lavale astus esimese õhtu peaesineja Herald, keda ma samuti kordagi näinud ei olnud ja vist isegi kuulnud mitte. Kui teised oigasid, et õudne klišeebänd ikka, ainult välgukujulised kitarrid veel puudu, siis minule meenutas veidi Iron Maiden'it, selline väga klassikaline hevibänd. Ei olnud üldse halb, pigem väga professionaalne, aga natuke igav. Samas fänne on sellisel muusikal palju.
Esimest korda Raadil toimunud festivalide ajaloos läksime koju taksoga, õnneks mitte minu initsiatiivil, aga siiski mu sügaval vaikival heakskiidul.
Teisel päeval teipisin jalad korralikult kinni, ajasin selga värske Iron Maideni särgi, mis osutus kleidiks ja mille Norra sõbranna mulle täiesti tasuta tõi, sest ma olin laikinud pilti stiilipeost, kus tal see seljas oli, aga tema sellele erilist kasutust ei leidnud - kasu kah sellest FB-st natuke. Juba eelmisel õhtul oli küpsenud plaan minna enne festivalile jõudmist läbi legendaarsest Ümarlaua Baarist. Me küll natuke petsime, sest kõhud sõime mujal täis ja heeringavõileib jäi maitsmata, aga elamuse siiski saime. Ümaras lauas istus mingi püsiklientide seltskond, kes meile rõõmsalt "Tere, noored!" hüüdis, me läksime tagasihoidlikult tagumisse ruumi. Joogivalik oli huvitavam kui tavabaarides, pakuti erinevat Läti toodangut. Interjöör jättis mulje ajamasinast (kuigi sellised nägid baarid välja ilmselt oluliselt enne seda aega, kui mina üldse mõnesse sattusin), huvitav disainielement oli konks baarilaes...Lõhnaga jõudis ka täitsa ära harjuda. Moodsate baaride eeskujul oli täitsa olemas suitsuruum, mis samuti omaette vaatamisväärsus - riidekappi meenutav ubrik, seinal käsikirjas hoiatus suitsetamise kahjulikkuse kohta.
Baarinoored:
Baarist liikusime kiiresti edasi kontserdipaika, sest üks inimene tahtis kangesti näha esimest esinejat kelleks oli Intrepid. Muidugi jõudsime kohale viimase loo ajaks, sest alati, kui sa loodad, et küllap see ajakava on nihkes, on ta täpne. Igatahes noorte meeste metalbänd on vist päris popp, nõnda palju rahvast pole ma esimese esineja (veel teise päeva esimese esineja) ajal ealeski lava ees näinud. Järgmisel bändil Münster juba publikuga nii hästi ei läinud, metalräpp pole vist enam in? Polnud kahjuks ka minu maitse. Järgmine bänd oli venekeelne Cube-A, keda ma ka varem näinud olin, selline täitsa tore slaavilik tantsitav rock-ska-funky. Peale seda tulid juba tuntumad pundid nagu Zahir tuntud headuses ja SS Robot, mis meie seltskonnale vist selle päeva põhibändiks jäi. Paar uut lugu tehti ka, mis ilmselt annab loota, et kunagi lähitulevikus on albumit oodata. (Ahjaa, mingi variant läks ju trükis vussi ja seda sai vahepeal soetada kui rariteeti). Seejärel tuli deja vu Amme Rockist, järjest esinesid Nyrok City ja Sibyl Vane, kaks neljast Ammel nähtud bändist.... Mulle meeldivad mõlemad, teisi tuli natuke veenda. Viimaseks esinejaks oli väljakuulutatud publikumagnet Vennaskond.
Tore oli, et hitte ei mängitud (Pille-Riini ja Hüperboloidi näiteks, ega ma pead ei julge anda muidugi, kontsert oli päris pikk), selle asemel kostitati hoopis vähemtuntumate lugudega (kui Vennaskonnal neid on). Ei tea, kas seda ette aimates või lihtsalt seltskonda peljates ei olnudki väga palju osse ja muud sellist rahvast end kohale vedanud.
Koju läksime igatahes jalgsi, vihma ei sadanud kummalgi päeval, rahvast oli mu meelest rohkem kui varasemal ajal (sellele väitele järgnes küll vaidlus, olenes, mis bändi ajal enda ümber vaadati ilmselt), nägime rohkem bände kui tavaliselt kombeks - üsna suvine tunne tuli peale keset seda südasuvist sügiset.
Igatahes Punk & Rock Festival 2017 Raadil siis. Esimesel päeval jõudsime kohale alles neljandaks bändiks, sest taaskord - mõned inimesed käivad tööl. Juba minek ise oli põnev, sest olin selga ajanud ühe seeliku, millest ma teadsin, et see veidi kipub üles kerkima. Noh, seekord selgus, et põhimõtteliselt pole võimalik sammugi teha, ilma et saba allapoole ei sikutaks. Ei olnud enam tahtmist testida ka, kas ta kerib end päris üles või jääb kusagil küsitavalt vulgaarse piiri peal pidama. Jalad olin unustanud ka ära plaasterdada, sest palava ilma (loe:+18) ja tankide koosmõjul hakkavad viimased hõõruma - ehk siis pea iga festivali juurde käivad füüsilised ebameeldivused - olemas. Eelmisel aastal oli ühel vennal kõhulahtisus, seega, mul läks isegi hästi.
Näe, ilus pilt tehti ka, kus pole isegi näha, et kuskilt kisub ja teisest kohast pitsitab:
Esimest korda Raadil toimunud festivalide ajaloos läksime koju taksoga, õnneks mitte minu initsiatiivil, aga siiski mu sügaval vaikival heakskiidul.
Teisel päeval teipisin jalad korralikult kinni, ajasin selga värske Iron Maideni särgi, mis osutus kleidiks ja mille Norra sõbranna mulle täiesti tasuta tõi, sest ma olin laikinud pilti stiilipeost, kus tal see seljas oli, aga tema sellele erilist kasutust ei leidnud - kasu kah sellest FB-st natuke. Juba eelmisel õhtul oli küpsenud plaan minna enne festivalile jõudmist läbi legendaarsest Ümarlaua Baarist. Me küll natuke petsime, sest kõhud sõime mujal täis ja heeringavõileib jäi maitsmata, aga elamuse siiski saime. Ümaras lauas istus mingi püsiklientide seltskond, kes meile rõõmsalt "Tere, noored!" hüüdis, me läksime tagasihoidlikult tagumisse ruumi. Joogivalik oli huvitavam kui tavabaarides, pakuti erinevat Läti toodangut. Interjöör jättis mulje ajamasinast (kuigi sellised nägid baarid välja ilmselt oluliselt enne seda aega, kui mina üldse mõnesse sattusin), huvitav disainielement oli konks baarilaes...Lõhnaga jõudis ka täitsa ära harjuda. Moodsate baaride eeskujul oli täitsa olemas suitsuruum, mis samuti omaette vaatamisväärsus - riidekappi meenutav ubrik, seinal käsikirjas hoiatus suitsetamise kahjulikkuse kohta.
Baarinoored:
Baarist liikusime kiiresti edasi kontserdipaika, sest üks inimene tahtis kangesti näha esimest esinejat kelleks oli Intrepid. Muidugi jõudsime kohale viimase loo ajaks, sest alati, kui sa loodad, et küllap see ajakava on nihkes, on ta täpne. Igatahes noorte meeste metalbänd on vist päris popp, nõnda palju rahvast pole ma esimese esineja (veel teise päeva esimese esineja) ajal ealeski lava ees näinud. Järgmisel bändil Münster juba publikuga nii hästi ei läinud, metalräpp pole vist enam in? Polnud kahjuks ka minu maitse. Järgmine bänd oli venekeelne Cube-A, keda ma ka varem näinud olin, selline täitsa tore slaavilik tantsitav rock-ska-funky. Peale seda tulid juba tuntumad pundid nagu Zahir tuntud headuses ja SS Robot, mis meie seltskonnale vist selle päeva põhibändiks jäi. Paar uut lugu tehti ka, mis ilmselt annab loota, et kunagi lähitulevikus on albumit oodata. (Ahjaa, mingi variant läks ju trükis vussi ja seda sai vahepeal soetada kui rariteeti). Seejärel tuli deja vu Amme Rockist, järjest esinesid Nyrok City ja Sibyl Vane, kaks neljast Ammel nähtud bändist.... Mulle meeldivad mõlemad, teisi tuli natuke veenda. Viimaseks esinejaks oli väljakuulutatud publikumagnet Vennaskond.
Tore oli, et hitte ei mängitud (Pille-Riini ja Hüperboloidi näiteks, ega ma pead ei julge anda muidugi, kontsert oli päris pikk), selle asemel kostitati hoopis vähemtuntumate lugudega (kui Vennaskonnal neid on). Ei tea, kas seda ette aimates või lihtsalt seltskonda peljates ei olnudki väga palju osse ja muud sellist rahvast end kohale vedanud.
Koju läksime igatahes jalgsi, vihma ei sadanud kummalgi päeval, rahvast oli mu meelest rohkem kui varasemal ajal (sellele väitele järgnes küll vaidlus, olenes, mis bändi ajal enda ümber vaadati ilmselt), nägime rohkem bände kui tavaliselt kombeks - üsna suvine tunne tuli peale keset seda südasuvist sügiset.
reede, juuli 14, 2017
Et oleks rahu ja palju päikest...
Mu sõbranna elab Norras. Rääkisin talle eile, et äkki ma tuleks kunagi külla. Ta oli nõus, aga ütles, et peab enne endale uue elamispinna leidma, sest ütles vana üles ning uue otsimisega võib minna aega, sest tal on omad nõudmised ja neid on keeruline täita.
Ei, mitte selles mõttes, et balkon vaatega fjordidele või ainult ökoloogiliste materjalidega tehtud siseviimistlus - temal tuli nimelt mõte hakata pakkuma kriisiabikodu noortele, keda tuleb nende kodus valitsevate tingimuste tõttu sealt otsemaid eraldada, aga eelmine üürileandja sellega nõus ei olnud. Arusaadav tegelikult. Algul mõtlesin, et mis probleemidega lapsed need siis on - alkohoolikute pered, koduvägivald jms. Hiljem tuli välja, et suur osa abivajajatest on sõjapõgenikud. Need lapsed olevat näinud oma elus selliseid asju, millest sõbranna rääkidagi ei tahtnud ning otse loomulikult on kõik kogetu ka nende psüühikat jms mõjutanud.
Teine teema, millest ta rääkis, oli nende samade põgenikest noorte tagasi saatmine kodumaale. Sellest teemast kirjutas ka J.H. Khemiri oma raamatus "Kõik, mida ma ei mäleta". Jah, loogiline, põgenik on ajutine põgenik, kui olukord vähegi lubab, võiks ta tagasi minna sinna, kus on tema kultuur ja juured. Paraku olevat reaalsus nende noorte puhul see, et tulnud Norrasse lastena, puuduvad neil igasugused seosed oma põliskodumaaga. Mida teeb see äsja 18-aastaseks saanud noormees, kes on harjunud moodsa ühiskonnaga, kusagil Afganistaanis, kus teda ei oota mitte kedagi, kus linna, kus ta kunagi sündis, enam olemaski pole? Ühte sellise saatusega poissi, keda sarnane tulevik ees ootaks, soovis mu sõbranna lausa lapsendada. Sest muud võimalust Norra riiki jäämiseks neil polegi - abiellu või saa lapsendatuks. Lapsendamisel tekkis aga sarnane takistus, mis isegi superstaar Madonna äärepealt kohtupinki oleks saatnud - nimelt on nõutav tõend, et lapse pärisvanemad on surnud. Kus seda tõendit võtta aga täielikult laostatud maalt ja rusudeks pommitatud linnast? Mingeid muid tõestusi, et tegemist on "normaalse ühiskonnaliikme", mitte end täissöönud tulevase terroristiga, arvesse ei võetavat - ei soovituskirju tööandjalt, kiituskirju vabatahtlike keskusest ega muud sellist. Loomulikult, võib ka öelda, et mu sõbranna on naiivne, soojendab ussi põues, iga põgenik on potentsiaalne terrorist, see on juba rätipeade kultuuris - meiesuguseid vihata jne. Teisalt, natuke raske oleks armastada riiki, mis ütleb, et kõik meievahelised suhted ei loe, sa oled võõras, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mitte miski muu ei loe. Jah, aga kes siis Afganistaani üles ehitab? Miks mitte selle poisi sarnased haritud ja teotahtelised noored mehed? Mida nad siin meie heaoluühiskonnas kopitavad? Paraku on ilmselt naiivne loota, et Afganistaani-suguse riigi ülesehitamiseks piisaks vaid noorte meeste heast tahtest ja käiste üles käärimisest.
Mul on kolleeg, Ugandast pärit Rootsi kodanik, tipptasemel programmeerija. Küsisin kunagi, et Ugandas oled käinud, kuidas seal elatakse? Ta imestas, et miks ma peaks sinna muldonnide keskele tagasi minema, kust juba mu vanemad ära tulid, ma olen pisikesest peale Rootsis elanud, ma olen rootslane, mind ei seo Ugandaga mitte miski. Temal muidugi vedas, ta tuli Rootsi enne suurt pagulaslainet, kohanes hästi, võeti omaks. Ma ei kujuta ette, kuidas tema seisukohtadele vaadataks Uganda poolt - ülbe kodumaareetur? Mulle tundub, et Eestis oma kodumaaga sideme kaotanud väliseestlasi niimoodi vaadatakse. Ometi on üsna selge, et suurem osa inimesi võtab nii vähemalt kolmandaks pagulaspõlvkonnaks endale uue kodumaa identiteedi. Välja arvatud juhul, kui omasuguste diasporaa uues riigis on piisavalt suur ja kokkuhoidev. Ehk siis see, mida moslemite puhul kõige rohkem peljatakse - getod, mis hakkavad ühel hetkel meie kultuuri "ära sööma". Kuhu see piir tõmmata, kas üldse on kuidagi võimalik selliseid piire tõmmata, tundub olevat ületamatu probleem. Suure pildi ja üksikisikute lugude omavaheline vastuolu sinna juurde.
Paistab, et mingit kokkuvõtvat hinnangut või moraali selle teema lõppu lisada ei saagi. Oleks tore, kui kõikjal valitseks rahu ja küllus ning kõik rahvad saaksid elada oma kodumaal oma põhimõtete järgi? Või siis see mulle lapsepõlvest meede jäänud mõte peale piiblilugude lugemist, et miks ometi oli vaja seda Paabeli torni ehitama hakata - ilma selleta oleksime kõik ühesugused, räägiksime sama keelt ja jagaksime sama kultuuri...Aga loomulikult peaks see ühesugune kultuur olema selline, mis mulle sobib...
Ei, mitte selles mõttes, et balkon vaatega fjordidele või ainult ökoloogiliste materjalidega tehtud siseviimistlus - temal tuli nimelt mõte hakata pakkuma kriisiabikodu noortele, keda tuleb nende kodus valitsevate tingimuste tõttu sealt otsemaid eraldada, aga eelmine üürileandja sellega nõus ei olnud. Arusaadav tegelikult. Algul mõtlesin, et mis probleemidega lapsed need siis on - alkohoolikute pered, koduvägivald jms. Hiljem tuli välja, et suur osa abivajajatest on sõjapõgenikud. Need lapsed olevat näinud oma elus selliseid asju, millest sõbranna rääkidagi ei tahtnud ning otse loomulikult on kõik kogetu ka nende psüühikat jms mõjutanud.
Teine teema, millest ta rääkis, oli nende samade põgenikest noorte tagasi saatmine kodumaale. Sellest teemast kirjutas ka J.H. Khemiri oma raamatus "Kõik, mida ma ei mäleta". Jah, loogiline, põgenik on ajutine põgenik, kui olukord vähegi lubab, võiks ta tagasi minna sinna, kus on tema kultuur ja juured. Paraku olevat reaalsus nende noorte puhul see, et tulnud Norrasse lastena, puuduvad neil igasugused seosed oma põliskodumaaga. Mida teeb see äsja 18-aastaseks saanud noormees, kes on harjunud moodsa ühiskonnaga, kusagil Afganistaanis, kus teda ei oota mitte kedagi, kus linna, kus ta kunagi sündis, enam olemaski pole? Ühte sellise saatusega poissi, keda sarnane tulevik ees ootaks, soovis mu sõbranna lausa lapsendada. Sest muud võimalust Norra riiki jäämiseks neil polegi - abiellu või saa lapsendatuks. Lapsendamisel tekkis aga sarnane takistus, mis isegi superstaar Madonna äärepealt kohtupinki oleks saatnud - nimelt on nõutav tõend, et lapse pärisvanemad on surnud. Kus seda tõendit võtta aga täielikult laostatud maalt ja rusudeks pommitatud linnast? Mingeid muid tõestusi, et tegemist on "normaalse ühiskonnaliikme", mitte end täissöönud tulevase terroristiga, arvesse ei võetavat - ei soovituskirju tööandjalt, kiituskirju vabatahtlike keskusest ega muud sellist. Loomulikult, võib ka öelda, et mu sõbranna on naiivne, soojendab ussi põues, iga põgenik on potentsiaalne terrorist, see on juba rätipeade kultuuris - meiesuguseid vihata jne. Teisalt, natuke raske oleks armastada riiki, mis ütleb, et kõik meievahelised suhted ei loe, sa oled võõras, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mitte miski muu ei loe. Jah, aga kes siis Afganistaani üles ehitab? Miks mitte selle poisi sarnased haritud ja teotahtelised noored mehed? Mida nad siin meie heaoluühiskonnas kopitavad? Paraku on ilmselt naiivne loota, et Afganistaani-suguse riigi ülesehitamiseks piisaks vaid noorte meeste heast tahtest ja käiste üles käärimisest.
Mul on kolleeg, Ugandast pärit Rootsi kodanik, tipptasemel programmeerija. Küsisin kunagi, et Ugandas oled käinud, kuidas seal elatakse? Ta imestas, et miks ma peaks sinna muldonnide keskele tagasi minema, kust juba mu vanemad ära tulid, ma olen pisikesest peale Rootsis elanud, ma olen rootslane, mind ei seo Ugandaga mitte miski. Temal muidugi vedas, ta tuli Rootsi enne suurt pagulaslainet, kohanes hästi, võeti omaks. Ma ei kujuta ette, kuidas tema seisukohtadele vaadataks Uganda poolt - ülbe kodumaareetur? Mulle tundub, et Eestis oma kodumaaga sideme kaotanud väliseestlasi niimoodi vaadatakse. Ometi on üsna selge, et suurem osa inimesi võtab nii vähemalt kolmandaks pagulaspõlvkonnaks endale uue kodumaa identiteedi. Välja arvatud juhul, kui omasuguste diasporaa uues riigis on piisavalt suur ja kokkuhoidev. Ehk siis see, mida moslemite puhul kõige rohkem peljatakse - getod, mis hakkavad ühel hetkel meie kultuuri "ära sööma". Kuhu see piir tõmmata, kas üldse on kuidagi võimalik selliseid piire tõmmata, tundub olevat ületamatu probleem. Suure pildi ja üksikisikute lugude omavaheline vastuolu sinna juurde.
Paistab, et mingit kokkuvõtvat hinnangut või moraali selle teema lõppu lisada ei saagi. Oleks tore, kui kõikjal valitseks rahu ja küllus ning kõik rahvad saaksid elada oma kodumaal oma põhimõtete järgi? Või siis see mulle lapsepõlvest meede jäänud mõte peale piiblilugude lugemist, et miks ometi oli vaja seda Paabeli torni ehitama hakata - ilma selleta oleksime kõik ühesugused, räägiksime sama keelt ja jagaksime sama kultuuri...Aga loomulikult peaks see ühesugune kultuur olema selline, mis mulle sobib...
teisipäev, juuli 11, 2017
Ma olen see, kelleks sa mind pead ehk süvafilosoofiat*
Ostsin meeltesegaduses kilo maasikaid. No ilmselt mõtlesin, et "kõik ju söövad neid", "küllap on ikka hea", "püüaks kordki normaalse inimese moodi tegutseda" vms. Kolm päeva tagasi ostsin, punnitan nüüd viimaseid sisse, eks osa ole juba vastikuks ja lössi ka läinud. Kolme päevaga ei suuda kahe peale kilo maasikaid ära süüa! Ega nad iseenesest vastikud pole, lihtsalt kuidagi see mõte on imelik, et sööks nüüd lihtsalt maasikaid. Lõuna ajal soolase salati sisse vahel panen küll mõne, aga selline söömisharjumuste muutmine on imelik. Ei ole harjunud magustoitu sööma. Mõtlesin lausa, et lõikaks käntsu juustu juurde, ilmselt siis tundub normaalsem süüa. Tuletab meelde kõiki neid rõõmsaid õhkamisi, kuidas suvel olevat nii lihtne alla võtta, sest muud peale puuviljade ju ei tahakski - "kilodega maasikaid" või kuidas see Nexus kunagi lauliski. Phäh.
Tegelikult pidin kirjutama hoopis sellest, kuidas täna tabas mind ilmutus. Nimelt on mulle ammust ajast sümpatiseerinud väljend "I am whatever you say I am". Meelde jäi see mulle Eminemi loost "The Way I Am" (Mansoniga versioon on mõnusam), mille teksti siin analüüsitakse (Genius.com on mu äsjaavastatud kullaauk, ma tahaks sinna kõrvuni kaevuda, kui ainult aega antaks!). Eminem olevat inspiratsiooni saanud Rakimilt ning seletatakse seda lauset umbes samamoodi nagu mina algselt mõtlesin ehk siis: "[P]eople started calling me shit, so I just became whatever they said I was." No selline pohhuistlik nentimine, et küllap ma siis olengi, aga väga ei huvita.
Aga täna avastasin, et sellel kõigel on hoopis sügavam tähendus kui järele mõelda. Inimesed tõepoolest teevad sinust selle, kelleks nad sind peavad ja seal su enda pohhuism väga ei mõjuta. Ehk siis, kui mulle ei oleks öeldud, et ma olen....no näiteks ütleme..."hoolimatu", siis ma ehk ei tuleks selle pealegi, et minu käitumist võiks sellisena iseloomustada. See teiste hinnang annab sõnale tähenduse, ma hakkangi arvama, et selline käitumine nagu minu oma, liigitub hoolimatuks. Enne olin õnnelik ja vaimust vaene, aga nüüd tehti mulle asi selgeks. Täiesti meelevaldne näide. No veel üks - "sa käitud nagu lits!". Ehk olin ma enda arvates varem lihtsalt lõbus ja vabameelne, aga nüüd hakkan arvama, et ju siis kõlbab sellise käitumise iseloomustamiseks ka sõna "lits". Ehmatan ära, kuidas ma ise varem seda ei teadnud - teised inimesed liigitavad seda asja nõnda! Mul võib isegi oma peas olla mingi muu ettekujutus selle sõna tähendusest, aga kui piisavalt paljud on väitnud, et asjad on teistmoodi, hakkangi uskuma, et olen ise valesti aru saanud. Mina ei olnud enne "hoolimatu" ega "lits" - teised andsid mulle sellise sisu. Noh, üldiselt algab see protsess tõesti juba varajases nooruses pihta, kus hakatakse määrama, milliste sõnadega midagi iseloomustatakse. Häda on selles, et samad sõnad tähendavad erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. No näiteks kui mulle on sünnist saati seletatud, et on hoolimatu teistelt teeneid paluda, siis ma elangi oma elu teades, et see on kole ja halb ning kannatan, et pean vahel säärane hoolimatu olema. Teisele pole aga seda kunagi öeldud ning ta ei tunne end eluilmaski halvasti, kui teistelt teeneid palub, sest ta ei tule selle pealegi, et selline asi võiks hoolimatuse alla liigituda.
Ma olen ise mitu korda hämmastunud olnud, kui inimesed on mulle särasilmil soovitanud käitumist, mille kohta mina olen õppinud, et see on kohutav, kohatu ja hukkamõistu vääriv ning nende jaoks on see "väike asi". Täpselt samamoodi on mind süüdistatud täiesti lubamatus käitumises siis, kui ma ise pole aru saanudki, et midagi valesti tegin. Lastetubade, kasvatuse, elukogemuse erinevus ilmselt.
* Selguse huvides pean vajalikuks lisada, et tegemist on naljaga
Tegelikult pidin kirjutama hoopis sellest, kuidas täna tabas mind ilmutus. Nimelt on mulle ammust ajast sümpatiseerinud väljend "I am whatever you say I am". Meelde jäi see mulle Eminemi loost "The Way I Am" (Mansoniga versioon on mõnusam), mille teksti siin analüüsitakse (Genius.com on mu äsjaavastatud kullaauk, ma tahaks sinna kõrvuni kaevuda, kui ainult aega antaks!). Eminem olevat inspiratsiooni saanud Rakimilt ning seletatakse seda lauset umbes samamoodi nagu mina algselt mõtlesin ehk siis: "[P]eople started calling me shit, so I just became whatever they said I was." No selline pohhuistlik nentimine, et küllap ma siis olengi, aga väga ei huvita.
Aga täna avastasin, et sellel kõigel on hoopis sügavam tähendus kui järele mõelda. Inimesed tõepoolest teevad sinust selle, kelleks nad sind peavad ja seal su enda pohhuism väga ei mõjuta. Ehk siis, kui mulle ei oleks öeldud, et ma olen....no näiteks ütleme..."hoolimatu", siis ma ehk ei tuleks selle pealegi, et minu käitumist võiks sellisena iseloomustada. See teiste hinnang annab sõnale tähenduse, ma hakkangi arvama, et selline käitumine nagu minu oma, liigitub hoolimatuks. Enne olin õnnelik ja vaimust vaene, aga nüüd tehti mulle asi selgeks. Täiesti meelevaldne näide. No veel üks - "sa käitud nagu lits!". Ehk olin ma enda arvates varem lihtsalt lõbus ja vabameelne, aga nüüd hakkan arvama, et ju siis kõlbab sellise käitumise iseloomustamiseks ka sõna "lits". Ehmatan ära, kuidas ma ise varem seda ei teadnud - teised inimesed liigitavad seda asja nõnda! Mul võib isegi oma peas olla mingi muu ettekujutus selle sõna tähendusest, aga kui piisavalt paljud on väitnud, et asjad on teistmoodi, hakkangi uskuma, et olen ise valesti aru saanud. Mina ei olnud enne "hoolimatu" ega "lits" - teised andsid mulle sellise sisu. Noh, üldiselt algab see protsess tõesti juba varajases nooruses pihta, kus hakatakse määrama, milliste sõnadega midagi iseloomustatakse. Häda on selles, et samad sõnad tähendavad erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. No näiteks kui mulle on sünnist saati seletatud, et on hoolimatu teistelt teeneid paluda, siis ma elangi oma elu teades, et see on kole ja halb ning kannatan, et pean vahel säärane hoolimatu olema. Teisele pole aga seda kunagi öeldud ning ta ei tunne end eluilmaski halvasti, kui teistelt teeneid palub, sest ta ei tule selle pealegi, et selline asi võiks hoolimatuse alla liigituda.
Ma olen ise mitu korda hämmastunud olnud, kui inimesed on mulle särasilmil soovitanud käitumist, mille kohta mina olen õppinud, et see on kohutav, kohatu ja hukkamõistu vääriv ning nende jaoks on see "väike asi". Täpselt samamoodi on mind süüdistatud täiesti lubamatus käitumises siis, kui ma ise pole aru saanudki, et midagi valesti tegin. Lastetubade, kasvatuse, elukogemuse erinevus ilmselt.
* Selguse huvides pean vajalikuks lisada, et tegemist on naljaga
esmaspäev, juuli 10, 2017
Endale tuhka pähe raputamas ehk siis mõttetu festivaliarvustus*
Mida teha kindlasti siis, kui lubab öökülma? Loomulikult minna telkima! Eriti siis, kui olete inimene, kes niigi iga keharakuga telkimist vihkab. Aga no vähemalt ei lubanud seekord ju vihma...
Niisiis, seadsime auto nina reede õhtul Vasula suunas, kus järjekordne Amme Rock toimumas oli. Amme Rock on (vist) ainuke tasuta rockifestar Eestis ja ma olen sinna ka varem sattunud, aga lihtsalt läbi käima, mitte kaheks ööks koha peale jääma. Eks ma leppisin algul ka kolleegiga kokku, et kui ta tuleb, siis saan temaga kenasti õhtul Tartusse tagasi, aga teisalt ei tahtnud nagu väga pussyt ka mängida ja ostsin igaks juhuks uue, kuni - 5 kraadini mõeldud magamiskoti endale. (Ääremärkuse korras, pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas see - 5 kannatav uus või keskkooliaegne vana räbal, külm hakkab ikka, aga hea une saladus on hoopiski padi!).
Kohale jõudsime suhteliselt hilja, nii üheksa paiku, sest mõned inimesed pidid tööd ka tegema, õnneks mõned teised ei pidanud ja olid meile parklas suurema platsi välja vaadanud. Meid oli tulemas nii kolme telgi ja auto jagu, sellepärast. Päris telklasse me minna ei viitsinud, sest sinna autoga väga lähedale ei saanud ning pealegi oli seal eeldatavalt rohkem müra ja möllu, aga meie viisakate vanuritena (no sügavate mööndustega mõeldult) tahtsime ikka magada ka.
Nii, kui autost välja sain, hakkas kohe külm. Esimesest õhtust nii palju, et vaatasime ära Nyrok City ja Dead Furies'e, peale mida pidi tulema Revolver, kellelt ma kahjuks hindan vaid J.M.K.E. kaverlugu "Nad ei tea mu nime". Viimaseks esinejaks oli välja kuulutatud Evestus, keda ma õudselt näha tahtsin, sest juba kahel korral on läinud nii, et olen mingitel põhjustel nende esinemise nägemisest ilma jäänud. Noh, kahjuks tuleb nentida, et siinkohal oli samuti kolm kohtuseaduseks ja viimasteks helideks, mida ma enne magama jäämist telgis kuulsin, olid sõnad "There is no God!", aga Evestust ennast näha enam ei õnnestunud.
Enda arust ma magada üldse ei saanud, ilge külm oli, kusagilt kostis mingi vastik lärm ning peale pikemat vähkremist otsustasin minna ja korra majja lüüa. Kuidagi imelik oli, et väljas tundus valge olevat, aga mul oli targematki teha, kui selle fenomeni üle juurelda, valged ööd ja nii edasi, eks. Kedagi vaigistada ma ei suutnud ning sooja leidsin lõpuks autost, kuhu ma end tagaistme peale magama kerisin, kus magasin mõnusalt ja soojalt kuni hommikuni. Hommikul tehti mulle selgeks, et ma olevat siiski poole ööni üksinda telgis maganud ja alles vastu hommikut autosse ümber kolinud (ahhaa, sellepärast siis valge oligi!). Igatahes oli see lausa imeline, et ma olin selle jäise öö üle elanud. Tegelikult käis L. hommikul mind telki tagasi kutsumas sest tal hakkas kah külm (kus sa, krt, siis olid, kui minul külm oli?), aga mina oma soojast autost ei lahkunud.
Hommik oli imeline, päike siras selges taevas ning ma teadsin ette, et ka järgmise öö veedan ma mõnes autos, soovitavalt aga sellises, kus ka jalad sirgu saab panna, meie auto tagaistmel see ei õnnestunud. Kuna kontsert jätkus alles peale lõunat, otsustasime juba hommikul oma muusika peale panna (ma vihkan, ma vihkan selliseid inimesi, kes tulevad kontsertidele parklatesse oma mussi kuulama! Aga noh, tuleb oma standardeid muuta, seekord olime meie need inimesed.) Ega algul ei olnudki hullu, sai Rammsteini kuulatud jms, aga mingi hetk tuli välja, et mul on ühe tüübiga täpselt 2 lemmiklugu, mida kõik ülejäänud vihkavad. No too tüüp on diskomees, aga mul on jälle haiglaselt lai muusikamaitse ja nii me siis terroriseerisime kõiki nende kahe looga (jube, mul tööl täna PÄEV otsa kummitasid, ehk siis "selle suve lood"):
Kohutav eks, tulevad rokiüritusele sellist asja laskma... No teises loos nad vähemalt teesklevad, et on rokimehed. A see on vist veel hullem patt.
Lõpuks läkski nii, et jõudsime lava ette veidi enne kümmet õhtul, kui esinema hakkas Sibyl Vane. No ütleme nii, et kaks inimest meist jõudis, kellest üks olin siis mina. Teised tegid telgi juures diskot edasi. Seejärel toimus veel mitmeid kaootilisi liikumisi, mille tulemusena leidsin ma end ainsana olevat huvitatud festivali viimasest esinejast Motörizerist, see on Leedu kaverbänd, kes teeb Motörheadi lugusid ning nimetab end ambitsioonikalt "parimaks Motörheadi kaverbändiks". Ma küll ühtki teist Motörheadi kaverbändi kuulnud pole, aga parimaks kaverbändiks ma Motörizerit kindlasti ei nimetaks, peale seda Amme esinemist vähemalt. Kui ma neid vaatamast tagasi laekusin (jah, üksinda käisingi, nii tubli olen, tundsin ennast väga vaprana, ikkagi suisa neljas bänd ära näha 18 bändiga festivalil...), oli telkide juures õnnis vaikus ning kõik olid magama keeranud. Ma olin tegelikult juba enne diskomehe Mersu džiibi pakikale silma peale pannud ning kobisingi sinna magama. Ei mahtunud kahjuks ka seal täies pikkuses siruli viskama ning lisaks oli küljealune kõvem kui meie auto tagaistmetel, aga taaskord oli vähemalt soe. Õnneks avastasin ma alles hommikul, et pagasniku luuki seestpoolt lahti ei saa (või ei oska mina teha), võib-olla oleks ma seal klaustrofoobia hoo saanud, sest poleks pimedas selle peale tulnud, et üle istmete salongi ronida.
Igatahes hommik oli taas ilus, ärgates oli külmast kange telgirahvas juba üleval (ja said selle eest ka pahandada kõrvaltelgi rahva käest, mina autosse seevastu mingit kõnekõminat ei kuulnud) ning ka päike siras kõrgel. L. oli vahepeal puugi saanud. Käisime ka ujumas, mina muidugi mitte, sest isegi kogenumad väitsid, et vesi oli olnud nii külm, et silmamunadel oli seestpoolt valus hakanud. Sellise kogemuse järele ma ei igatse.
Ilmselt peaks ennast halvasti tundma, et ei andnud võimalust rockbändidele, kellest ma midagi eriti kuulnud ei olnud ja kuulasin selle asemel automakist uuemat rnb-d, aga kahju on siiski ainult Evestuse maha magamisest. Muidu oli tore, inimesed olid vahvad ning koht ilus.
*Huvitav seaduspära - mida vähem on öelda, seda pikem tuleb jutt...
Niisiis, seadsime auto nina reede õhtul Vasula suunas, kus järjekordne Amme Rock toimumas oli. Amme Rock on (vist) ainuke tasuta rockifestar Eestis ja ma olen sinna ka varem sattunud, aga lihtsalt läbi käima, mitte kaheks ööks koha peale jääma. Eks ma leppisin algul ka kolleegiga kokku, et kui ta tuleb, siis saan temaga kenasti õhtul Tartusse tagasi, aga teisalt ei tahtnud nagu väga pussyt ka mängida ja ostsin igaks juhuks uue, kuni - 5 kraadini mõeldud magamiskoti endale. (Ääremärkuse korras, pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas see - 5 kannatav uus või keskkooliaegne vana räbal, külm hakkab ikka, aga hea une saladus on hoopiski padi!).
Kohale jõudsime suhteliselt hilja, nii üheksa paiku, sest mõned inimesed pidid tööd ka tegema, õnneks mõned teised ei pidanud ja olid meile parklas suurema platsi välja vaadanud. Meid oli tulemas nii kolme telgi ja auto jagu, sellepärast. Päris telklasse me minna ei viitsinud, sest sinna autoga väga lähedale ei saanud ning pealegi oli seal eeldatavalt rohkem müra ja möllu, aga meie viisakate vanuritena (no sügavate mööndustega mõeldult) tahtsime ikka magada ka.
Nii, kui autost välja sain, hakkas kohe külm. Esimesest õhtust nii palju, et vaatasime ära Nyrok City ja Dead Furies'e, peale mida pidi tulema Revolver, kellelt ma kahjuks hindan vaid J.M.K.E. kaverlugu "Nad ei tea mu nime". Viimaseks esinejaks oli välja kuulutatud Evestus, keda ma õudselt näha tahtsin, sest juba kahel korral on läinud nii, et olen mingitel põhjustel nende esinemise nägemisest ilma jäänud. Noh, kahjuks tuleb nentida, et siinkohal oli samuti kolm kohtuseaduseks ja viimasteks helideks, mida ma enne magama jäämist telgis kuulsin, olid sõnad "There is no God!", aga Evestust ennast näha enam ei õnnestunud.
Enda arust ma magada üldse ei saanud, ilge külm oli, kusagilt kostis mingi vastik lärm ning peale pikemat vähkremist otsustasin minna ja korra majja lüüa. Kuidagi imelik oli, et väljas tundus valge olevat, aga mul oli targematki teha, kui selle fenomeni üle juurelda, valged ööd ja nii edasi, eks. Kedagi vaigistada ma ei suutnud ning sooja leidsin lõpuks autost, kuhu ma end tagaistme peale magama kerisin, kus magasin mõnusalt ja soojalt kuni hommikuni. Hommikul tehti mulle selgeks, et ma olevat siiski poole ööni üksinda telgis maganud ja alles vastu hommikut autosse ümber kolinud (ahhaa, sellepärast siis valge oligi!). Igatahes oli see lausa imeline, et ma olin selle jäise öö üle elanud. Tegelikult käis L. hommikul mind telki tagasi kutsumas sest tal hakkas kah külm (kus sa, krt, siis olid, kui minul külm oli?), aga mina oma soojast autost ei lahkunud.
Hommik oli imeline, päike siras selges taevas ning ma teadsin ette, et ka järgmise öö veedan ma mõnes autos, soovitavalt aga sellises, kus ka jalad sirgu saab panna, meie auto tagaistmel see ei õnnestunud. Kuna kontsert jätkus alles peale lõunat, otsustasime juba hommikul oma muusika peale panna (ma vihkan, ma vihkan selliseid inimesi, kes tulevad kontsertidele parklatesse oma mussi kuulama! Aga noh, tuleb oma standardeid muuta, seekord olime meie need inimesed.) Ega algul ei olnudki hullu, sai Rammsteini kuulatud jms, aga mingi hetk tuli välja, et mul on ühe tüübiga täpselt 2 lemmiklugu, mida kõik ülejäänud vihkavad. No too tüüp on diskomees, aga mul on jälle haiglaselt lai muusikamaitse ja nii me siis terroriseerisime kõiki nende kahe looga (jube, mul tööl täna PÄEV otsa kummitasid, ehk siis "selle suve lood"):
Lõpuks läkski nii, et jõudsime lava ette veidi enne kümmet õhtul, kui esinema hakkas Sibyl Vane. No ütleme nii, et kaks inimest meist jõudis, kellest üks olin siis mina. Teised tegid telgi juures diskot edasi. Seejärel toimus veel mitmeid kaootilisi liikumisi, mille tulemusena leidsin ma end ainsana olevat huvitatud festivali viimasest esinejast Motörizerist, see on Leedu kaverbänd, kes teeb Motörheadi lugusid ning nimetab end ambitsioonikalt "parimaks Motörheadi kaverbändiks". Ma küll ühtki teist Motörheadi kaverbändi kuulnud pole, aga parimaks kaverbändiks ma Motörizerit kindlasti ei nimetaks, peale seda Amme esinemist vähemalt. Kui ma neid vaatamast tagasi laekusin (jah, üksinda käisingi, nii tubli olen, tundsin ennast väga vaprana, ikkagi suisa neljas bänd ära näha 18 bändiga festivalil...), oli telkide juures õnnis vaikus ning kõik olid magama keeranud. Ma olin tegelikult juba enne diskomehe Mersu džiibi pakikale silma peale pannud ning kobisingi sinna magama. Ei mahtunud kahjuks ka seal täies pikkuses siruli viskama ning lisaks oli küljealune kõvem kui meie auto tagaistmetel, aga taaskord oli vähemalt soe. Õnneks avastasin ma alles hommikul, et pagasniku luuki seestpoolt lahti ei saa (või ei oska mina teha), võib-olla oleks ma seal klaustrofoobia hoo saanud, sest poleks pimedas selle peale tulnud, et üle istmete salongi ronida.
Igatahes hommik oli taas ilus, ärgates oli külmast kange telgirahvas juba üleval (ja said selle eest ka pahandada kõrvaltelgi rahva käest, mina autosse seevastu mingit kõnekõminat ei kuulnud) ning ka päike siras kõrgel. L. oli vahepeal puugi saanud. Käisime ka ujumas, mina muidugi mitte, sest isegi kogenumad väitsid, et vesi oli olnud nii külm, et silmamunadel oli seestpoolt valus hakanud. Sellise kogemuse järele ma ei igatse.
Ilmselt peaks ennast halvasti tundma, et ei andnud võimalust rockbändidele, kellest ma midagi eriti kuulnud ei olnud ja kuulasin selle asemel automakist uuemat rnb-d, aga kahju on siiski ainult Evestuse maha magamisest. Muidu oli tore, inimesed olid vahvad ning koht ilus.
*Huvitav seaduspära - mida vähem on öelda, seda pikem tuleb jutt...
teisipäev, juuli 04, 2017
Hea, et vähemalt puhkus pole
Kuidas see tänase päeva meeldivaim uudisepealkiri kõlaski: "Ilma paranemist juulis loota ei maksa". Nädalavahetuse veetsin kodus end veendes, et "praegu oleks seal telgis absoluutselt kohutav, sa uluksid nutta ja anuksid, et keegi su koju viiks, aga mitte ühtki kainet inimest poleks kilomeetri raadiuseski!" Sooja toa ja kuiva voodiga harjunud mõistus tahtis aga muudkui korrutada, et "no ega väga ei sajagi ju, raudselt on Punk'n'Rollil jube lõbus, mis need paar magamata ööd ikka ära ei ole!" Reaalsus oli see, et isegi kui oli lõbus, siis L. laekus juba pühapäeva varahommikul, mis on selge märk sellest, et NII lõbus ka polnud, lisaks rääkis ta, kuidas ühes telginurgas oli oma 30 sääske ja teises sama palju veel ning omamoodi märk on seegi, et osalenud soovisid korraldajalt tungivalt t-särke kirjaga "I survived Punk'n'Roll 2017", mille too ka trükkida lubas...Ehk siis kusagil jookseb mingi piir ägeda ürituse nautimise ja kohutavate füüsiliste kannatuste vahel. Ma õnnetuseks ei ole see inimene, kes suudab magada, kus iganes külg maad puudutab ja ilma magamata olen ma mürgine. Muidugi, olen mõelnud sellelegi, et varustus võiks olla oluliselt parem, kui meil tavaliselt on (a la teravate nööpidega tagi padjaks, sentimeetrine matt kivikõva maad katmas jne).
Laulupidu läks must kah nagu mööda, ilmselt puhas kadedus, ma ise ju viisi ei pea ja seega oli võimalus kaare alla pääseda omal ajal null, mille tõttu muutuski laulupidu kuidagi "nende teiste" peoks. Ei lind ega loom, noh. Tantsurühma meil ka polnud ja üleüldse, igasugu sünkroonis tantsud, juba mõttest läheb selg higiseks.
Kirjutada tahtsin aga hoopis ühest huvitavast fenomenist, millele andis tõuke järgmine situatsioon: kolleegide ja sama maja muude töötajatega rõdul, iluteenindajast majanaaber ootab, kuni teised on lahkunud ja ütleb siis: "Tead, ma ei tahtnud enne teiste ees öelda, aga palun, ära kunagi värvi oma varbaküüsi selliseks, see jätab mulje nagu su varbad oleks räpased!" Tema jaoks oli see mingi detail, millele teise inimese puhul tähelepanu pöörata, minu jaoks lihtsalt see üks küünelakk kodus, mis veel ära kuivanud ei olnud, tõmban varbad sellega üle, suvi ju ikkagi, nii on kombeks.
Ma tihti imestan, kuidas inimesed pööravad tähelepanu asjadele, mis minu jaoks seda ei vääri ning taipan siis üllatusega, et mõni selline asi võib kellelegi minu kohta midagi väga olulist öelda. No näiteks ütleb kellegi jaoks juuksevärv rohkem kui muusikamaitse. Minu jaoks on juuksevärv suht suvaline detail, aga vot muusikamaitse, sellest võib ju inimese kohta asju välja lugeda!? Teise jaoks on see ilmselt absoluutselt ebaoluline - kuulan seda, mis raadiost tuleb, minu kohta ei ütle see midagi! Nojah, kõik on tore ja huvitav selle hetkeni, kui leitakse, et just see valikukriteerium, mida mina eelistan, ongi see ainuõige. Täna märkasin ühe spordifanaatiku seisukohta, et põhimõtteliselt kõik inimesed, kes jõusaalis ei käi, on laisad, lodevad ja lohakad, puhas rämps. Mingi niisama tilberdamine arvesse ei lähe - kui musklit ei kasvata, siis iseloomu pole! Tuleb ideaalkeha poole püüelda! Nojah, ega talle mõttekaaslasi just palju polnud, sest väljendusviis oli nõnda reljeefne, aga kindlasti leidubki neid, kelle jaoks väline raam on primaarne. Kuidagi ehmatav on selliseid sõnavõtte lugeda ning taibata, et mõne jaoks liigitud pelgalt biitsepsi ümbermõõdu põhjal idiootide klassi.
Või üldse selliste oma kriteeriumite otsene teistele üle kandmine: miks sa ei muuda oma välimust nii või naasuguseks, sa oleksid siis enda hoopis parem variant, miks sa ei õpi seda või toda, miks sa ei tegele selle või tollega, see teeks su paugust paremaks inimeseks! Äkki ma ei taha SINU silmis paremaks muutuda, äkki ma olen rahul sellega, mis juba on ja sinu kriteeriumid ei lähe mulle absoluutselt korda?
Millegipärast on need soovitused ka alati sellised pinnapealsed. Rohkem filosoofilist kirjandust ei soovita keegi lugeda vms. Äkki siis hoopis inimtüübi teema?
Laulupidu läks must kah nagu mööda, ilmselt puhas kadedus, ma ise ju viisi ei pea ja seega oli võimalus kaare alla pääseda omal ajal null, mille tõttu muutuski laulupidu kuidagi "nende teiste" peoks. Ei lind ega loom, noh. Tantsurühma meil ka polnud ja üleüldse, igasugu sünkroonis tantsud, juba mõttest läheb selg higiseks.
Kirjutada tahtsin aga hoopis ühest huvitavast fenomenist, millele andis tõuke järgmine situatsioon: kolleegide ja sama maja muude töötajatega rõdul, iluteenindajast majanaaber ootab, kuni teised on lahkunud ja ütleb siis: "Tead, ma ei tahtnud enne teiste ees öelda, aga palun, ära kunagi värvi oma varbaküüsi selliseks, see jätab mulje nagu su varbad oleks räpased!" Tema jaoks oli see mingi detail, millele teise inimese puhul tähelepanu pöörata, minu jaoks lihtsalt see üks küünelakk kodus, mis veel ära kuivanud ei olnud, tõmban varbad sellega üle, suvi ju ikkagi, nii on kombeks.
Ma tihti imestan, kuidas inimesed pööravad tähelepanu asjadele, mis minu jaoks seda ei vääri ning taipan siis üllatusega, et mõni selline asi võib kellelegi minu kohta midagi väga olulist öelda. No näiteks ütleb kellegi jaoks juuksevärv rohkem kui muusikamaitse. Minu jaoks on juuksevärv suht suvaline detail, aga vot muusikamaitse, sellest võib ju inimese kohta asju välja lugeda!? Teise jaoks on see ilmselt absoluutselt ebaoluline - kuulan seda, mis raadiost tuleb, minu kohta ei ütle see midagi! Nojah, kõik on tore ja huvitav selle hetkeni, kui leitakse, et just see valikukriteerium, mida mina eelistan, ongi see ainuõige. Täna märkasin ühe spordifanaatiku seisukohta, et põhimõtteliselt kõik inimesed, kes jõusaalis ei käi, on laisad, lodevad ja lohakad, puhas rämps. Mingi niisama tilberdamine arvesse ei lähe - kui musklit ei kasvata, siis iseloomu pole! Tuleb ideaalkeha poole püüelda! Nojah, ega talle mõttekaaslasi just palju polnud, sest väljendusviis oli nõnda reljeefne, aga kindlasti leidubki neid, kelle jaoks väline raam on primaarne. Kuidagi ehmatav on selliseid sõnavõtte lugeda ning taibata, et mõne jaoks liigitud pelgalt biitsepsi ümbermõõdu põhjal idiootide klassi.
Või üldse selliste oma kriteeriumite otsene teistele üle kandmine: miks sa ei muuda oma välimust nii või naasuguseks, sa oleksid siis enda hoopis parem variant, miks sa ei õpi seda või toda, miks sa ei tegele selle või tollega, see teeks su paugust paremaks inimeseks! Äkki ma ei taha SINU silmis paremaks muutuda, äkki ma olen rahul sellega, mis juba on ja sinu kriteeriumid ei lähe mulle absoluutselt korda?
Millegipärast on need soovitused ka alati sellised pinnapealsed. Rohkem filosoofilist kirjandust ei soovita keegi lugeda vms. Äkki siis hoopis inimtüübi teema?