Mu sõbranna elab Norras. Rääkisin talle eile, et äkki ma tuleks kunagi külla. Ta oli nõus, aga ütles, et peab enne endale uue elamispinna leidma, sest ütles vana üles ning uue otsimisega võib minna aega, sest tal on omad nõudmised ja neid on keeruline täita.
Ei, mitte selles mõttes, et balkon vaatega fjordidele või ainult ökoloogiliste materjalidega tehtud siseviimistlus - temal tuli nimelt mõte hakata pakkuma kriisiabikodu noortele, keda tuleb nende kodus valitsevate tingimuste tõttu sealt otsemaid eraldada, aga eelmine üürileandja sellega nõus ei olnud. Arusaadav tegelikult. Algul mõtlesin, et mis probleemidega lapsed need siis on - alkohoolikute pered, koduvägivald jms. Hiljem tuli välja, et suur osa abivajajatest on sõjapõgenikud. Need lapsed olevat näinud oma elus selliseid asju, millest sõbranna rääkidagi ei tahtnud ning otse loomulikult on kõik kogetu ka nende psüühikat jms mõjutanud.
Teine teema, millest ta rääkis, oli nende samade põgenikest noorte tagasi saatmine kodumaale. Sellest teemast kirjutas ka J.H. Khemiri oma raamatus "Kõik, mida ma ei mäleta". Jah, loogiline, põgenik on ajutine põgenik, kui olukord vähegi lubab, võiks ta tagasi minna sinna, kus on tema kultuur ja juured. Paraku olevat reaalsus nende noorte puhul see, et tulnud Norrasse lastena, puuduvad neil igasugused seosed oma põliskodumaaga. Mida teeb see äsja 18-aastaseks saanud noormees, kes on harjunud moodsa ühiskonnaga, kusagil Afganistaanis, kus teda ei oota mitte kedagi, kus linna, kus ta kunagi sündis, enam olemaski pole? Ühte sellise saatusega poissi, keda sarnane tulevik ees ootaks, soovis mu sõbranna lausa lapsendada. Sest muud võimalust Norra riiki jäämiseks neil polegi - abiellu või saa lapsendatuks. Lapsendamisel tekkis aga sarnane takistus, mis isegi superstaar Madonna äärepealt kohtupinki oleks saatnud - nimelt on nõutav tõend, et lapse pärisvanemad on surnud. Kus seda tõendit võtta aga täielikult laostatud maalt ja rusudeks pommitatud linnast? Mingeid muid tõestusi, et tegemist on "normaalse ühiskonnaliikme", mitte end täissöönud tulevase terroristiga, arvesse ei võetavat - ei soovituskirju tööandjalt, kiituskirju vabatahtlike keskusest ega muud sellist. Loomulikult, võib ka öelda, et mu sõbranna on naiivne, soojendab ussi põues, iga põgenik on potentsiaalne terrorist, see on juba rätipeade kultuuris - meiesuguseid vihata jne. Teisalt, natuke raske oleks armastada riiki, mis ütleb, et kõik meievahelised suhted ei loe, sa oled võõras, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mitte miski muu ei loe. Jah, aga kes siis Afganistaani üles ehitab? Miks mitte selle poisi sarnased haritud ja teotahtelised noored mehed? Mida nad siin meie heaoluühiskonnas kopitavad? Paraku on ilmselt naiivne loota, et Afganistaani-suguse riigi ülesehitamiseks piisaks vaid noorte meeste heast tahtest ja käiste üles käärimisest.
Mul on kolleeg, Ugandast pärit Rootsi kodanik, tipptasemel programmeerija. Küsisin kunagi, et Ugandas oled käinud, kuidas seal elatakse? Ta imestas, et miks ma peaks sinna muldonnide keskele tagasi minema, kust juba mu vanemad ära tulid, ma olen pisikesest peale Rootsis elanud, ma olen rootslane, mind ei seo Ugandaga mitte miski. Temal muidugi vedas, ta tuli Rootsi enne suurt pagulaslainet, kohanes hästi, võeti omaks. Ma ei kujuta ette, kuidas tema seisukohtadele vaadataks Uganda poolt - ülbe kodumaareetur? Mulle tundub, et Eestis oma kodumaaga sideme kaotanud väliseestlasi niimoodi vaadatakse. Ometi on üsna selge, et suurem osa inimesi võtab nii vähemalt kolmandaks pagulaspõlvkonnaks endale uue kodumaa identiteedi. Välja arvatud juhul, kui omasuguste diasporaa uues riigis on piisavalt suur ja kokkuhoidev. Ehk siis see, mida moslemite puhul kõige rohkem peljatakse - getod, mis hakkavad ühel hetkel meie kultuuri "ära sööma". Kuhu see piir tõmmata, kas üldse on kuidagi võimalik selliseid piire tõmmata, tundub olevat ületamatu probleem. Suure pildi ja üksikisikute lugude omavaheline vastuolu sinna juurde.
Paistab, et mingit kokkuvõtvat hinnangut või moraali selle teema lõppu lisada ei saagi. Oleks tore, kui kõikjal valitseks rahu ja küllus ning kõik rahvad saaksid elada oma kodumaal oma põhimõtete järgi? Või siis see mulle lapsepõlvest meede jäänud mõte peale piiblilugude lugemist, et miks ometi oli vaja seda Paabeli torni ehitama hakata - ilma selleta oleksime kõik ühesugused, räägiksime sama keelt ja jagaksime sama kultuuri...Aga loomulikult peaks see ühesugune kultuur olema selline, mis mulle sobib...
Probleemi tuum ongi ilmselt selles, kuidas jõuda 3. põlvkonnani,
VastaKustutaMa olen lugenud raamatuid, artikleid ja uuringuid, mis ütlevad, et kõige raskem on 2. põlvkonnal. Kui esimene põlvkond tuleb lootuse ja motivatsiooniga jne, siis järgmised põlvkonnad kogevad ainult võõrastamist ja probleeme ning kuna ka nn päriskoduga enam sidet pole, siis tekivadki probleemid.
Ja kui me vaatame omaenese riigi immigrante ja kui võtta aluseks 1940 aasta, siis meil ongi praegu kolmas põlvkond. Kui uskuda A. Ivanovi raamatuid ja seda mida ma omaenese silmaga iga päev näen ja kogen, siis tõesti. Kolmas põlvkond hakkab juba nn vaikselt murduma ja Eestist kui kodumaast mõtlema.
Aga nagu Sa ise kirjutad, ega seal polegi mingit pointi ja tõde. Inimesed on väga erinevad. Ja rahumeelsed ning teistega arvestavad inimesed saavad alati ja igal pool hakkama. Oma tahtmiste pealesurumine tekitab trotsi ja vastuhakku igas kontekstis.
Ei saa jätta kommenteerimata, kuna endal otseseid kokkupuuteid põgenikega, kellega sai üle aasta laagris koos elatud ja sõbrunetudki. Laias laastus on esimese põlvkonna seltskond 80% ulatuses majanduspõgenikud või seikluste otsijad, põgeniku staatuse saamist võimaldavaid legende õpitakse hoolega juba kodumaal. Probleem pole mitte põlvkondades vaid kultuuri totaalses erinevuses. Julgen väita, et eestlastel ja laiemalt eurooplastel pole erilisi raskusi lääne kultuuriruumis kohanemisega, ükskõik siis mis maal. Samas nii nagu Aasia või Aafrika elanikel raske läänes oleks ka eurooplastel, ameeriklastel raske seal kohaneda. Mõttemaailmad on lihtsalt nii erinevad. Samas leidub alati erandeid.
VastaKustuta