Puhkusemuljeid vol 2 - Pärnu

"Spontaansed" nagu me oleme, sõitsime killavooriga puhkuse teise nädala alguseks Tartu tagasi, sest sõber oli mokaotsast maininud, et soovib koos meiega saartele sõita ja siit üheskoos alustada tundus mõistlikum. Loomulikult teatas sõber pärast meie "Siin me nüüd oleme ja seiklusteks valmis!" telefonikõnet, et ta ikka ei tea ja ei saa ja võib-olla ja võib-olla ka mitte...Lubas ilusat ilma ja meie kükitasime nõutult Tartus. Algul mõtlesime omapäi saartele põrutada, aga Booking erilisi ööbimisvalikuid ei pakkunud. Mõtlesin siis (meenutagem eelmist sissekannet ja sealset vihjet sellele kui tõsiselt ma enda poolt orgunnitavaid asju võtan, eelinfoks järgnevale siis), et mis me üldse nii kaugele läheme, läheks äkki...Pärnusse? Viimati käisin ma Pärnus suvisel ajal rannas umbes 15 aastat tagasi...Niisama, koleda ilmaga spaatamas olen küll käinud ja sealjuures õndsalt ohanud, kui tore see kõik suvel oleks - seega, miks mitte. Ööbimisvariandiks olid kõigepealt majakesed tenniseklubi kõrval, aga L. avastas sama hinnaga katusekorteri Papiniidu uues "pilvelõhkujas", viimasel korrusel pealegi. Liiga hea, et olla tõsi? Loomulikult! Panin kohe bronni kaheks ööks, sest ilmateade lubas suve. Vaatasin siis, et mida hekki, kuidagi kolme öö hind tuli maksta? Ma olin raudselt kindel, et seda kusagil ei olnud, sest "ma ju lugesin kõik läbi", aga täna kontrollisin ja tõesti-tõesti, hästi pisikeses kirjas on all, et "hinnas ei sisaldu koristustasu". Nagu mida? See koristustasu oli muuseas ühe öö hind mitte mõni närused paarkend euri. Tühistada muidugi ka enam ei saanud. Mis te arvate, kui hästi ma magasin ööl enne Pärnusse sõitu? Loomulikult harjutasin oma peas läbi kogu seda tiraadi, mida ma üürijale välja paiskan, kui kohale jõuan....Mis te arvate, mis ma tegin, kui kohale jõudsin - loomulikult naeratasin mesimagusalt ja kirjutasin alla lepingule, kus muuhulgas kirjas, et tuleb ise koristada olemasolevate vahenditega...Päriselt. Selline möku olengi. Elasin ennast voodis väherdes välja ega tahtnud puhkust rikkuda.

Koht oli ju iseenesest äge, uus, korras ja mullivanniga kahetoaline korter. Vaade rõdult:

Ma olen ju Bookingus ka varem bronne teinud ja säärast "lisatasuga" susserdamist pole enne näinud. Kui on ilus koht, siis võiks viisakalt kallimat hinda küsida, ma oleksin olnud seda ka nõus maksma, aga nüüd jäi kogu ilust hoolimata kehv tunne sisse.

Aga Pärnust siis. Jõudsime kohale kõvasti enne check-in-i aega, sest ilm oli ju ilus ning otsustasime niisama randa jalutama minna. Tol esimesel päeval oli ilm veel veidi tuuline ja nii suundusime kõigepealt söögikohta otsima. Kujutate ette - ranna Steffani oli täiesti pooltühi! Ei saanud ju võimalust kasutamata jätta, sest varem pole sinna kunagi löögile saanud. Tellisime nelja peale suure pannipitsa, valisime mingi variandi küüslauguga, ise lapsi lohutades, et "ega seda niikuinii tunda pole". Huvitav oli selle Steffani pitsa juurest aga see, et tõepoolest kõiki komponente oli hästi tunda. Noh, saimegi meie rohkem. Ma ei tea, kas ta just Eesti parim pitsa on, mulle endale meeldivad üldiselt õhukesed Itaalia pitsad rohkem, aga seda me Steffanis ei proovinud. Midagi halba küll öelda ei ole, ka teenindus oli kiire ja sõbralik.

Kuna söödud saime üllatavalt ruttu, tekkis rattalaenutust vaadates uitmõte, et äkki rendiks "aga no kuhu me lapsed paneme ja no ilmselt ikka ei saa, aga no lähme igaks juhuks vaatama". Tuli välja, et kõike sai, isegi mitme lapse vedamiseks mõeldud kärusid. Me võtsime küll vaid lapsetooli, millega L. Mikrot vedas ja Mini sõitis ise lasterattal, aga igatahes väga hea, et nii laiad võimalused olemas on.  Rattal näeb ikka kõvasti rohkem kui autos ja jala ei suudaks lapsed eriti pikka maad käia. Ilmselt ma polegi Pärnut kunagi nii põhjalikult avastanud, kui seekord rattaga. Läksime selle "tagumise" sillani välja, kuskil pooleteisetunnine ring tuli, mööda jõeäärt on hea ja turvaline sõita, igasugu ägedad vanad majad läbisegi uute ja vähemägedatega ka. Õhtuks oli selg päikesest punane ja jalad väsinud, aga läksime veel ka rannas uitavate mägiveistega lihtsate lehmadega (pilti vaatasin, sain aru...)tõtt vaatama.

Nagu öeldakse, "iga asi on millekski hea", siis see meie ootamatu Pärnusse saabumine sattus samale ajale, kui mu vanemad Haapsalus olid ja sellega seoses tekkis plaan ellu viia vanaema viimane soov ehk siis Pärnu muulilt merre.

Järgmisel päeval pididki nad Haapsalust meie poole sõitma hakkama, me otsustasise neile vastu minna ehk siis Valgeranda. Valgerannas käisin ma samuti ca 15 aastat tagasi kui praamijärjekord lõputu tundus ja meid ööseks mandrile sundis, mäletan, et sõitsime siis lihtsalt autoga randa ja panime telgid üles. Praegu seda enam teha ei saa, rannas on seikluspark ning ka rannaäärne on korda tehtud. Samas on see siiski veidi "metsikum" rand kui Pärnu vms, vetelpäästet mu meelest pole ja rannatoole keegi ei rendi. Meenutas mulle veidi Peipsi Alajõe kanti.
See oli pmst see üks päev, mil oli päris suvi:

Oo ilus hetk, sa viibi veel!
Kaua me rannas ei olnud, sest juba tulidki vanemad ja me alustasime oma missiooni. Muul, kus vanaema oli veetnud oma elu õnnelikumad hetked. Mööda neid lõputuid kive ronides viskasime nalja, kuidas vanaema raudselt lippas siin kontsakingadel, sest selline ta oli. L. lastega andis üsna ruttu alla, sest lastele oli see ronimine selgelt ohtlik (nad ka ei teadnud, miks me sinna ometi ronime...). Ka mina tabasin end mitmel korral mõttelt, et äkki lähen üksi lõpuni - imelik oli tunda muret oma vanemate pärast, kogu elu on ju see asi vastupidi käinud. Lõpuks me päris tippu ei läinudki, sest seal olid kalastajad ja muud rahvast, vaid leidsime ühe sobiva koha enne. Igatahes see teekond päikeses keset merd oli midagi hoopis meeldivamat kui tuha sängitamine mulla alla. Ilmselt ka meeldejäävam. Õnnelik lõpp.

Meie salgake teel:

Pärast seda pingutust läksime Jahtklubisse sööma ja peale seda kui vanemad Haapsallu tagasi suundusid, läksime meie randa. Möödusime oma teekonnal ka kuulsast naisterannast, kuhu krutskivennast bussijuht kunagi mu isa koos klassivendadega lahti lasi - "Minge poisid, siit otse saab kohe randa!" Toona said nad naiste nahutamise osaliseks, meie austasime inimeste privaatsust ja läbi naisteala ei lõiganud. Rannas oli tore, päike õhtuks enam ei lõõsanud nii tapvalt, rahvast siiski jagus - täielik idüll.

Järgmisel hommikul oli taeva katnud tuttavlik hall ilgus, luksuskorteri rõdulgi oli jahe kohvi nautida. Mõtlesin kõigile neile õnnetuile rikkureile, kelle jaoks sellised ja kõvasti hullemad ilmaolud nende merevaatega rõdudel on tavapärane asi - meil siin mere ääres on tuul ja raju hoopis tavalisemad nähtused kui päike ja leitsak. Pakkisime kõik üsna ruttu kokku ja vaatasime, et jumala eest kuhugi mingit märki meist maha ei jäänud - võõrustajal oli õigus 10 päeva jooksul peale lahkumist lisakulud arvele lisada. Kuna krediitkaardiarved saabuvad kuuse hilinemisega, siis ega ma teagi, mis üllatusi veel ees oodata võib...No mullivann näiteks oli, aga lepingus sees, et vett tuleb säästlikult kasutada. Eks ma siis lasin lastel pooltühjas vannis lõbutseda...Ma olen ettevaatlik, noh.

Tagasiteel külastasime veel Tori põrgut ning käisime Viljandis Kõrgemäe tänavas autoga edasi-tagasi sõitmas...Üles on muide hirmsam minna, kui alla tulla.

Toris oli sombune, aga Viljandis juba päike paistis: