Kirjandus ja provokatsioon

Käisin eile raamatukogus kuulamas Maarja Kangro ja Aija Sakova vahelist diskussiooni teemal "Kirjandus ja provokatsioon". Maarja Kangro on kindlasti üks selliseid Eesti kirjanikke, kelle tegemistega ma kursis püüan olla, aga ka provokatsiooniteema tundus põnev. Oli huvitav, aeg läks ruttu, aga kahjuks siis, kui küsimusi küsima hakati, läks fookus mujale, sest ainsa teemat puudutava küsimuse esitas Kunnus, ülejäänud küsijaid huvitas muu, mis paraku mulle nii oluline ei tundunud.

Huvitav on üldse see, et Kangrot kuidagi provokatsiooniga seostatakse. Minu jaoks on provokatsioon teadlik audiotooriumi šokeerimise taotlus, no umbes nii, et lähed EKRE kogunemisele ja teed ettepaneku mošee-ehituseks raha koguma hakata - sa tead, et oled täiesti vales kohas oma jutuga, aga teed seda ikkagi, sest tahad mingit äärmuslikku reaktsiooni välja meelitada, endast kõnelema panna. Mu jaoks ei ole provokatsioon see, kui inimene lihtsalt on nagu ta on, väljendab end nii, nagu väljendab, aga juhtumisi erineb see veidi traditsioonilisest keskmisest. Mõned võivad ehmatada, solvuda ja äärmuslikult reageerida - no sel juhul on see nende probleem, mitte aga teose autori tahtlik provokatsioon. Muidugi, enamasti tajub ka sellise "kergelt ärritava" teose autor enamasti, et reaktsioonid ei pruugi kõik vagurad olla, aga ta ei tee seda otseselt nende reaktsioonide pärast (nagu minu meelest näiteks Mikk Pärnits või Kaur Kender mõnede oma väljaütlemistega). Maarja Kangro oma loominguga liigitub minu jaoks ikka pigem sinna lihtsalt veidi otseütlevama stiiliga kirjanike hulka. Eks ta ise arvas ka, et päris sellist sulnist, esteetiliselt nauditavat kirjandust ta ilmselt ei oskakski teha. Sealjuures räägiti ka muidugi sugude teemast - kuidas seesugust käredat naist peetakse sageli halvustavalt tulehargiks, sarnaselt dramaatiline mees seevastu leiab mõistmist - "no eks tal ju oli ka, mille peale vihastuda!" Ikka see kasvatus - tüdruk olgu vagur ja vagane puhas printsess, poiss võib olla räuskav mereröövel.

Välja toodi ka paar iseloomulikku kohta Kangro loomingust, kus ta minategelane mitte just kõige vaguramalt käitunud pole. Ühes novellis ignorantse muti jõkketõukamine või liiklusraevus haamriga ründamine on muidugi väljamõeldised, kuid Kangro tunnistas, et loomulikult käisid need variandid ka tegelikkuses peast läbi. Seesugune pime äkkviha olevat geneetiline, olla Kangro uurinud. Selge, mul on see mõlemat vanemaliinipidi olemas ja muidugi oleme suutnud selle ilmselt ka L.-ga mõlemad lastele edasi anda. Et muidu nagu normaalsed, kultuursed inimesed, aga kui korra kaane pealt viskab, siis ikka korralikult. Aija Sakova nentis, et tema meelest on viha ikkagi väga negatiivne emotsioon, Kangro seevastu leidis, et vihal on siiski ka mitmeid plusse. Viha on üsna kandev emotsioon, selle pinnalt on tegelikult väga hea loominguline olla, sest viha võtab maha igasugused kahtlused, mis muidu ennast väljendades sageli peale tulevad. Viha ajendatud kirjutis on väga ehe, niisama planeeritud kirjatükil on sageli enda jaoks pastakast väljaimetu maik juures, mis enamasti ka lugejal märkamata ei jää. Meenus kohe VVN-i postitus viha teemal, üsna sarnane mõttekäik kõlas ka eile. Ma usun, et just säärane ehedus ongi asi, mis mulle Kangro loomingus sümpatiseerib. Loomulikult oleks kena oma vihaga tööd teha, vähemalt selles osas, et kellelegi päris kätega kallale ei kipuks, aga loomingulistel inimestel on seda oluliselt lihtsam teha, viha endast välja kirjutada/joonistada/laulda jne. Kõigil seda "luksust" pole. Seda ka, et kirjutada pole alati mõistlik esimese emotsiooni pealt, sest ega viha kõrval kainele mõtlemisele väga kohta jätku, pigem tasuks lasta asjal seedida ja siis selge peaga kirja panna, mis täpselt valulise reaktsiooni tekitas. Enamasti hakkab ka endal kergem. Sama asi muude traumadega  - kui sa vaatad õudusele otsa, jagad ta tükkideks, siis ta enam ei ole nii suur ja hirmus. Aga sellest teemast on Sakova Kangro "Klaaslapse" teemal juba pikemalt kirjutanud ka.

Üks huvitav ja kaasanoogutama kutsuv moment oli veel, nimelt see "miks te kirjanikud, nii ropud olema peate?". See oli omaette lõbus ja huvitav, mida Kangro välja tõi, aga kokkuvõttes  - meil on teatud kehaosade kohta ainult kas ropud, kliinilised või infantiilsed väljendid ning selge see, et kui vaja, siis kasutatakse tegelikus keeles just neid esimesi. Kangro mainis veel, et lastekeelseid nimetusi ei paindu tema keel väljagi ütlema, kohe eriti nilbed on need. Mu meelest ka, täiesti jube on lastega neil teemadel rääkida, sest puudub normaalne sõnavara - lastekeelne on nilbe ja naljakas (kutsub last neid sõnu lõbuga kordama), kliinilisest ei saa laps aru ja muu on juba roppuseks kuulutatud. Uus teema sõnauseks? (Nali).

Nii, mis veel kõrva jäi...Ülepaisutatud emotsionaalsus kirjanduse puhul röövib lugejalt võimaluse ise mingeid tundeid tunda, seisukohta kujundada. Vähest emotsionaalsust on ju "Klaaslapsele" ette heidetud. Mina näiteks usun ka, et inimene, kes oma ülevoolavaid tundeid mulle kaela ei langeta, tunneb neid siiski sügaval sisimas, mitte ei ole tundetu. Mu meelest on see asi, mida suured avalikult tundlejad kuidagi uskuda ei taha. Jaa-jaa, jälle see isiklik sada korda mainitud kogemus - sina vist oledki tundetu! Hala ometi, siis me usume! Ülepaisutatud emotsionaalsuse heaks näiteks tundub mulle olevat kogu see uus "koduperenaistele suunatud erootiline kirjandus". Ma saan aru, et vale on avaldada arvamust asja kohta, mida ise lugenudki pole, aga ma ausõna olen proovinud! Minu jaoks suretas kogu see ohkamine ja õhkamine igasuguse fantaasia, justkui käsikaudu tundma õpetamine - näe, nüüd tunne nii, nüüd naa ja kui ise kord voodisse satud, võta see raamat õpikuks kaasa ja aja näpuga järge!

Kokkuvõtteks - miks on siis vaja provokatiivset, lugejale tihti ebamugavat, isegi koledat kirjandust? Kangro leiab, et kirjanduse mõte tema jaoks ongi lugejat mingil teisel viisil mõtlema panna, teda tavarajalt eemale kutsuda, natuke raputada. Mulle on ka juba lapsest peale huvi pakkunud just selline kirjandus. Samas mu ema imestas alati, miks inimesed ometi neid "koledaid raamatuid" loevad, kui ometi on olemas ka ilusat. Mulle tundus, et ta peab silmas a la Barbara Cartlandit, kui sobivat lektüüri noorele tütarlapsele, aga kui vaadata ta enda lugemislauale, leidub seal peamiselt krimkasid. Mu meelest on aga just enamik krimkasid sellised, mis suhu paha maigu jätavad, mängides inimeste hirmudel, nii nagu ka suur osa õudusfilme. Ma ei räägi siin muidugi kõigist nende žanrite esindajatest, leidub ka laiemalt puudutavat, mitte ainult kiiret põnevust ja õudust taga ajavat. Kole on mu meelest ainult see looming, kus mõeldakse välja mingi eriti võigas juhtum (soovitavalt intsest, piinamine ja laibarüvetamine) ning seda siis värvikalt vastikusest põnevil "kultuuritarbijale" presenteeritakse. Provokatiivne ja šokeeriv küll, aga milleks? Üsna porno ekvivalent mu meelest, lihtsalt inimlikel tungidel mängimine.