Kuidas saab nii valesti elada?!

Peale rohkem kui kümmet aastat blogimist sain minagi eile lõpuks teada, et on olemas selline asi, nagu blogietikett, mis näeb ette, et kui sa sissekandega nõus ei ole, siis kommentaari ei kirjuta vaid lähed kirjutad oma blogisse pika sõimu lolli autori kohta. Ma olen jätnud oma erineva arvamuse enda teada ainult siis, kui ma, noh, natuke nagu kardan blogiautorit (te ei kujuta ette, kui paljusid blogijaid ma tegelikult pelgan!). Teise hoovi möllama ei julge justkui minna, enda omas on hea ja turvaline märatseda ja üle aia pori loopida. Ja mina veel mõtlesin, kui normaalsed kõik mu blogilugejad on, ei sõimata kommentaarides ega midagi (need populaarsed blogid, mis sõimu saavad, on justkui rohkem avalik territoorium, aga isegi neid pekstakse rohkem Perekoolis). Teinekord võib ikka sõimata, mitte et ma seda naudiks, aga vererõhk on mul madal, see aitab tõsta ehk.

Eile aitas Rents mul vererõhku tõsta näiteks. Ega ma esialgu ei saanudki üldse aru, millest kogu see teema, aga kuna kohalik blogimaastik (mis ilge väljend, kust see pärit on ja miks ta end minugi näppude alt välja pressib?) on nõnda ahtake, siis aimasin mõtlema hakates kohe ära, kellega võiks tegu olla, kuigi ma selle blogiga muidu üldse kursis ei ole. Pmst käis see tuletamine umbes nii, et keegi rääkis Ritsiku juures lahutusest, pakuti, et äkki on see autor ja kuna nüüdne teema sellega haakus, siis pakkusin, et äkki sama inimene. Oligi. Ma väga ei taha teemast rääkidagi, lihtsalt millegipärast tuleb mul kohe kõhe tunne peale ja käed kisuvad iseenesest rusikasse, kui keegi teise eraelu kommenteerima hakkab. Eriti stiilis "kunagi ta rääkis nii, nüüd teeb naa, see tähendab, et ta on selline inimene, keda vaevavad need ja need kompleksid". Ei taha üldse öelda, et jube madal, mina küll teiste elu kohta arvamust ei avalda ega midagi, aga mu meelest on vahe selles, kas ma vaikselt oma peas liigitan inimesi kastidesse "lollid, ei oska elada" või teen seda avalikult näppu viibutades. Mul vajuksid küll jõuetuses käed rippu, kui keegi mind lahkama asuks - ei saa ju nõustuda ega vastu vaielda, ütleja ei tea siiski mitte midagi minu elust ja motiividest. Puhas Perekool minu jaoks - võtame kellegi elu üksipulgi lahti, eks alati leidub neid, kes juba kõnealuse kodaniku vaarisa patte teavad üles lugeda, küll meie juba teame, kuidas on ja kuidas olema peaks.

Las inimesed elavad oma elu ja teevad oma otsuseid, mis see teistesse puutub. Aga - lapsed ju! Think about the children! nagu kõõksatas Maude Flanders. Ma ei taha nüüd kuuluda sellesse kampa, kes leiab, et lastekaitsjad tulevad varsti meie kõigi lapsi ära võtma (ja neid geidele lapsendada andma), aga ma siiralt kahtlen seisukohas, kuidas lapsed tuleb suhtes alati esikohale seada. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viib see alati lastele kehvema lahenduse suunas, sest lapsed on siiski suhte tulemus, mitte vastupidi ning sellest tulenevalt peaks neid sellega kohandama, mitte suhet laste järgi vormima. Mul on muidugi hea rääkida, ma ei ole vanemate lahutust üle elanud (aga vaadake milline ma sellest olenemata välja kukkusin, täiesti väärastunud elupõhimõtetega, vastutustundetu ja lapsemeelne). Mulle tundub, et inimesed on oma lastele paremad vanemad, kui nende enda vajadused on rahuldatud. Vajadus armastatud olla on mu meelest oluline vajadus. Kas peaks oma võimalikust elu armastusest loobuma selle tõttu, et lapsi säästa, selle pärast, et kõik teised leiavad, et äkki see ikka on vaid lohutussuhe. Aga äkki ei ole? Meenub siinkohal keegi kommentaator, kes hurjutas VVN-i lapsesaamissoovi - aga kui sinuga midagi juhtub, jääd haigemaks, läheb halvemaks? Aga kui läheb hoopis paremaks? Lapsesaamine on niikuinii egoistlik ja vastutustundetu tegu ning nagu enamikku tegusid, ei saa selle tagajärgi eelnevalt ette näha. Mina pean küll tunnistama, et olen elus palju otsuseid julmalt enda tahtmisest sõltuvalt ja ehku peale teinud - et näha, mis välja tuleb. Ei ole täiskasvanulik, ei ole vastutustundeline - aga kas kõike ikka on võimalik ette planeerida, kas etteplaneerimine teeb tulemuse kindlalt paremaks? Õel võiks öelda, et äkki mõnel ei olegi sellepärast suhet ega lapsi, et ta liiga palju ette planeerib? Äkki ta on hoopis kade, et vastutustundetud õnne on leidnud? (Ma ei mõtle seda Rentsi kohta, lihtsalt analoogia, kuidas maailmavaated põrkuvad.)

Meenub, kuidas mulle vihjates on öeldud nii seda, kuidas "igasugused saavad tänapäeval ülikooli" kui ka "igasugused saavad lapsi", vihjega sellele, kuidas mina olen justkui lulli lüües asju kergelt saanud, teine on korralikult tööd teinud, planeerinud, arvestanud, teoorias kõik läbi mõelnud, aga tulemust ei midagi. Küllap avalduvad minusuguste järglaste väärastunud jooned alles hilisemas elus ja kus ma siis alles kahetsen. Ega ma ise ka pubekana oma ema ei sallinud, aga nüüd tunnen, et oskus enda vajadused esimeseks seada on päris kasulik omadus, mida pärida.

Kas lahutust mitte kõrvalt näinutel on õigust lahutuse teemat kommenteerida? Või lastetutel laste kasvatamist? (Ma arvan, et on, aga nimesid nimetamata ja teiste eraelu lahkamata). Las teooria jääb teooriaks, päriselu kipub teooriat liiga sageli eirama.