Üks mu meessoost sõber mängis kord pahaaimamatult piljardit, kui talle lähenes selja tagant üks tütarlaps, krahmas strateegilisest piirkonnast ja sosistas kõrva: "Sa tripperit ei taha saada vä?" Ma ausalt öeldes ei tea, mismoodi sõber täpselt reageeris, kuna ta oli üks väga viisakas ja rahumeelne noormees, siis ilmselt vastas kohmetult, et "Tänan, ei!" Igatahes jäi see juhtum sõbrale aastateks meelde ja me arutasime, mis sel tüdrukul ometi arus oli, et ta nõnda tegi. Kas see oli mingi eriti originaalne, aga tõsimeelne lähenemiskatse või soovis tüdruk poissi lihtsalt mõnitada. Sageli nähakse ahistamist kui seda, et sulle tikub ligi keegi, kes sulle ei meeldi. No et ligitikkuja motiivid on iseenesest igati üllad, aga lihtsalt sina oled see, kelle maitsele too tüüp ei vasta. Selline pigem kurb pilt ahistajast siis. Kui mina mõtlen ahistajast, siis kujutan ma ette hoopis tüüpi, kes tahab mind miskipärast alandada ja oma üleolekut näidata.
Lugesin Rentsi ülihead ahistamisteemalist postitust ja mõtlesin sellele, kuidas ma ise olen ka varem mõelnud pigem nagu Kirsti Timmer, et miks sa ometi vastu ei hakanud? Ma olin küll kuulnud, kuidas mõni saab rünnaku all olles šoki ega suuda piiksugi teha, aga et see võiks kuidagi kasvatusega seotud olla, ma ei mõelnudki. Meil kodus kindlasti ei olnud sooneutraalne kasvatus, kuid sellest hoolimata õpetati mind, et rünnaku korral tuleb alati vastu astuda, karjuda, lüüa, kui vaja. Mulle meenub isegi, kuidas ema rääkis loo, kuidas ahistaja oli vedanud tüdruku kuhugi trepikotta ja sundinud teda oraalseksile, tüdruk aga hammustanud meest "sealt" ning pääsenud. Mäletan, et juurdlesin, kas ma oleksin selleks võimeline, aga teadsin, et alati tuleb midagi teha. Siiski ei kao ka minul kuhugi ära see mõte, et "viisakas peab eelkõige olema".
Näiteks meenus mullegi üks piljardimäng mõne aasta tagant. Olime vist sinna kuidagi ootamatult sattunud, sest mul oli seljas lühike seelik ja kuigi all olid paksud mustad sukkpüksid, leidis keegi mees kõrvaltlauast, et on hea idee mulle sihtimise ajal kii jalgade vahele torgata. Ma võtsin enda kii ja andsin tüübile pikku pead. Mitte jõuga, vaid lihtsalt nii, et ta aru saaks, see ei olnud aktsepteeritav, mida ta tegi. Mingit reaktsiooni ei järgnenud, keegi ei sõimanud, kakluseks ei läinud. Samas tundsin ma kohe, et minu tegu oli taunitav (ja miks ma pidin üldse seelikuga mängima minema, oleks võinud ju niisama lauas istuda ja pealt vaadata, sest sobiv riietus puudus). L., kes seda kii torkamist pealt ei olnud näinud, tuli pahaselt ütlema, miks ma talle ei olnud öelnud, et see mees mind ahistas. Kõigepealt selle pärast, et ma enne teen, siis mõtlen, teiseks, kui ma ka järele mõtlen, siis oht kakluseks on palju suurem, kui sellist intsidenti asuvad lahendama mehed omavahel.
Ehk siis üldiselt ma reageerin, sest minu kogemuse kohaselt saab ainult niimoodi ahistamist peatada. Kasvõi selle hinnaga, et sind peetakse "selleks hulluks tüdrukuks, kes kallale tuleb". Ahjaa, põhikooliajast meenub veel mingi seik, kus millegipärast mingi õpetaja (see koht on mälus hägune) seletas, kuidas tüdrukutel ei sobi ärbelda (millegipärast oli see seotud riietuse teemaga) ja üks kah karmim neiu käis välja olukorra, kus keegi ahistab tüdrukut, kellel on seljas lühike seelik ning kui too tüübi jalaga rivist välja lööb (no karate oli toona popp teema), kas siis on suurim mure see, et aluspüksid korraks välkusid? Vist ei saanud ta mingit vastust, aga ma mõtlesin, et hea point , ja see jäi mulle aastateks meelde.
Viimane kord, kus ma ei reageerinud, oli seotud sellega, et üks väga paks ja kole ning kibestunud purjus mees krabas klubis mu tissi. Esimene reaktsioon oli kõrvakiil, aga kuna me just olime sõbranna soovil sinna klubisse saabunud, me seisime keset üsna tühja tantsuplatsi kõigile nähtaval, pidu alles algas, siis ma mõtlesin, et raudselt nad viskavad mu ründamise pärast välja. Pärast lohutasin end sellega, et tüübi peale pole mõtet ärrituda, ta on nii mõttetu kuju. Kordagi ei mõelnud ma sellele, et saaksin oma kõrvakiilu käperdamisega põhjendada (see "kõigile nähtaval" kehtinuks ainult minu löögi, mitte mehe krabamise kohta). Löömine on ju ikka kordi hullem kui kerge ahistamine. Ma tean, et tuleb reageerida ja enamasti jõuliselt, sest muu ei aita, aga ma ikkagi tunnen end süüdi selle pärast, et "korralikud tüdrukud nii ei tee/ära tekita tühjast probleemi". Võeh. Ja mu meelest ei tule see siinkohal kasvatusest vaid üldisest ühiskondlikust suhtumisest. EDIT: Ilmselt omas selles episoodis tähtsust ka fakt, et mees oli mu sõbrannale tuttav inimene.
Ükspäev tuli Mikro lasteaiast koju, silm sinine, üks poiss oli lusikaga virutanud. Ma küsisin, mis õpetaja sellest arvas, too oli öelnud, et anna vastu. Esimene reaktsioon oli jälle, et kuidas siis nii, head lapsed ju ei löö. Alles teine mõte see, et hea ei pea paha türanniat kannatama ja ega elus muu pahatihti aitagi, kui vasturünnak. Ahjaa, lasteaias võeti isegi sooneutraalne kasvatus jutuks, keegi oli küsinud, õpetaja ütles, et sellega on neil kõik korras, kedagi raamidesse ei suruta. Alles hiljem mõtlesin, äkki too küsija (anonüümselt, küsitluses) pidas silmas, et ega ometi sooneutraalsust ei juurutata.
P.S. Kui konkreetselt Rõiva juhtumist rääkida, siis minu meelest see vastuhakkamise teema polegi oluline, sest isegi kui naine hakanuks vastu (ma pole kuskilt selgeid fakte kuulnud, kas hakkas või mitte, räägitakse ainult seda, et miks tormas ajakirjandusse, miks ei andnud vastu kõrvu), tuleks sellise kaliibriga tegelase puhul asi avalikuks teha, sest ei ole normaalne, et sellise moraali ja käitumisega inimene esindab Eesti riiki. Rõivas ise on ju tunnistanud, et käitus nõmedalt, mida iganes selle all siis mõista. Muidugi, avalik häälekas vastuhakk annab alati sellises olukorras rohkem võimalust enda väiteid tõestada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar