Vägivalda ja nats esoteerikat

Veel üks aktuaalne nipp, kuidas ahistamisest pääseda - ärge tantsige valesid tantse! Ma käisin ka nädalavahetusel peol, igasuguseid inimesi oli, mõlemast soost, paare ja üksikuid, kainuses ei saanud  kedagi süüdistada, aga ei käperdatud, sest paaristantsud jäid ära. Rockiklubis hüppab igaüks enda eest ja kellegi siivutu krabamine ei käi selle stiiliga väga kokku. Samas, ega ohutu pole sealgi. Mina näen nüüd lähiajal näiteks selline välja:

Lihtsalt juhtusin ühest meesterahvast mööduma hetkel, kui ta küünarnukkide välkudes kellelegi teatraalselt näidata püüdis, missuguse suure kala ta püüdnud oli või midagi sarnast. Kala ulatus mulle otse kulmu alla, hea veel, et tagil seal neete polnud. Ehmus teine päris ära ja tuli siiralt vabandama, mul eriti valus ei olnudki, ütlesin, et pole probleemi ja alles pärast tuli pähe, et silm võib ju kinni paistetada. Läksin küsisin baarist jääd, aga seda seal polnud (miks sa toorest kartulit peale ei pannud, küsis hiljem ema - ma tõesti ei tea, miks mul pidudel käies kartuleid kaasas pole...), seega ajas külm õllepurk asja ära.

Tore kokkusattumus on see, et kõigepealt sai Mikro lasteaias sõbralt lusikaga silma alla, seejärel kukkus Mini koolis laua otsa silma jõhkralt rulli (kõvasti koledamalt kui mina), sest keegi oli kogemata jala ette pannud (õnneks tehti klassipilt just paar päeva enne seda intsidenti ära), nüüd siis mina. L.-st võib nõnda kole kahtlane mulje jääda. Millegipärast (sic!) seostatakse naiste-laste sinikaid alati kurjade kaasadega, vähemalt mu kunagine korvpallurist kolleeg nentis seda kui sosistati, et "näe, isegi nii suur naine saab kodus kolki!"

Vägivald annab tooni ka unenägudes, panen paar viimast siia kirja. Ma nimelt ei usu, et unenäod midagi ette ennustavad, pigem peegeldavad need juba toimunud asju ja meeleolusid, aga selliseid vastikuid polnud ma ammu näinud. Kõigepealt nägin, et mul kukkusid hambad välja, My Ruinil on üks lugu unenäost :
Last night I had a dream
I was drowning again
You grabbed my hand and pulled me to safety
As I looked into your eyes
I saw my saviour
The person that I knew had been there all along
Just waiting for the chance to kill me
We kissed and my mouth started to bleed
Then all my teeth fell out...
I hate it when that happens

Ilmselt see lugu kuidagi inspireeris ka, sest ma olin mõelnud - näe, mina pole küll kunagi sellist und näinud, et hambad kukuvad välja.  L., vana esoteerik, kukkus seletama, et kui koos verega, siis tähendab, sureb lähedane, kui ilma, siis kauge sugulane. No mul tulid ilma vereta, ilmselt sureb neid kaugeid sugulasi siiski iga päev, pole ju mainitud, kui kauge sugulase surma silmas peetakse.


Igatahes paar päeva hiljem nägin veel toredamat und, kus ma olin koos mingisuguse tundmatu zombistuva sõduriga, siuke valgete silmamunadega jälkus, mingi šamaani või nõia juures, kes ütles, et muidu tema sõdurit terveks ei tee, kui mina temaga magama pean. No selge argiteema puudutus, eks. Ma ütlesin, et ei mõtlegi, selle peale hammustas see rõve sõdur mind sõrmelülidest (mitte nukkidest, noh, see järgmine lüli siis), luud ragisesid ja verd lendas. Valus oli ka, ma tunnen miskipärast unes üsna reaalselt valu. Teadsin, et kohe lööb ka šamaan hambad mu sõrmedesse ja see vääramatu jõuga läheneva valu eelaimdus oli veel hullem. Õnneks aeti mind enne üles ja ma jäin hetkeks veel unesegasena lebama, sõrmed olid padja all valusalt krõnksus asendis. Ahjaa, tegelikult murdsin nädalavahetusel nüüd ju küüne ka, palju valusam kui silm.

Ja siis ma nägin seal peol üht meest. Ma tean, et ma olen seda meest enne oma elus näinud, ma olen temaga rääkinud, ma "tean" isegi seda, et me peaks ühest tähtkujust olema. Esimese hooga ma panin isegi paika, kes ta on. Üks kohalik neonats, kunagine liider, selline überegoga vend, saime kunagi ühes baaris tuttavaks ja ta ostis mulle pärast lilli. Aga too mees oli minu mälestuses (20 aastat tagasi) palju pikem ja põhjus, miks ta mulle toona silma jäi, oli see, et ta sarnanes mu esimese armastusega. See mees klubis oli lühem ega sarnanenud üldse tolle esimese armastusega, ometi pidasin ma teda selleks natsiliidriks. Koju jõudes hakkasin mõtlema, et see ei saanud ju tema olla. Kindel oli ainult see, et ka too tüüp oli neonats* (meil siin neid ikka jagus, toona olid ju kõik bomberites, tänapäeval enam väga mitte) ning überegoga. Mul on tema kohta peas fail olemas, aga ma ei saa seda kätte! Või on seal mingid asjad valedesse lahtritesse liikunud ja ma ei tee enam inimestel vahet? Ma ei lähe ju peol inimese juurde küsima ka, et "kuule, kes sa oled, ma tean sind raudselt!", pealegi tundus ta ebameeldiv ja üsna juua täis. Aga vot nüüd ei anna rahu, sest mul on sisimas tunne, et ta kunagi oli väga tähtis inimene mingil hetkel. Kes? Kus? Millal? Tähendab, ma tundsin tema kohaloleku puhul lausa füüsiliselt, et meil on midagi ühist, selline tunne, nagu osa mälust oleks kustutatud ja me olime kunagi kümme aastat abielus (aga see abielu oli täis vastuolusid). Vääga veider. Ta isegi lõhnas täpselt nii nagu ma eeldasin (ma seisin ta kõrval, aga tema ei paistnud mind tundvat).

Enne pidu ütles üks blond neiu mulle pargis tere. Teda ei tundnud ma aga kohe kindlasti.

* Nojah, kuidagi palju mul neid neonatse nooruses oli. Tartus vist oligi toona. Igatahes käis ka mu mitte neonatsist peika musta bomberiga ringi ja ükskord viskas mingi 14-aastane talle tänaval Hitleri-tervitust. Päev pärast seda olevat politsei sääraste tunnustega poistele linnas haarangu teinud (peksti üks tumedanahaline tudeng läbi vms), ilmselt paljud olid ka vale-natsid, lihtsalt säärane stiil oli moes. Mul on mingi vanaaastaõhtu pilt ka Raekoja platsis, kus ma nagu otse keset neonatside paraadi seisan. Olid ajad.