Raudsest Neitsist ja Raua raamatust (ei, mitte selle Raua, tema vanema venna hoopis)

Paradoksaalne on see, et mulle meeldib kõige rohkem kirjutada muusikast, aga neid postitusi ei viitsi keegi eriti lugeda. Isegi raamatud (!) huvitavad inimesi rohkem. Ilmselt seetõttu, et muusikamaitse on väga individuaalne asi. Enamik inimesi võtab muusikat kui tausta ega süvene sellesse rohkem ja need, kes süvenevad, omavad kindlat maitset, mis ei pruugi kirjutaja omaga ühilduda.

Aga ma tahaks ikkagi täiest kõrist karjuda, et AGA IRON MAIDEN TULEB EESTISSE!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Ja mitte kedagi väga ei huvita, sest GNR tuleb ju ka ja see oleks nagu olulisem. Nagu mis mõttes attendib või on sellest huvitatud kõige rohkem mu tuttavaid kogu FB ürituste ajaloos ja Iron Maidenist on peale minu huvitatud veel ainult mu eks?! Ma võiks kohe selle seltskonna peale teha jämeda üldistuse, et GNR on ilgem mainstream, sest suurem osa sellest üritusest huvitatuid rockmuusikat küll ei kuula, pigem selline "taas üks linnuke kirjas"- kontsert neile. Et ikkagi legend ju või nii. "Mis laulud neil üldse olid - November Rain, eks ja miskit vist veel, kui kuulen, tuleb meelde." Ok, see on räme üldistus ja niimoodi arvata oleks ülekohus, samas kõrvutasin Last.fm-is nende kahe bändi kuulajate statistikat - GNR kuulajaid läbi aegade 3,1 miljonit, kuulatud lugusid 111,4 miljonit/Iron Maiden kuulajaid 2 miljonit, kuulatud lugusid 159,4 miljonit. Ehk siis ühel on miljoni võrra rohkem kuulajaid, kuid Maidenil on siiski rohkem lojaalseid fänne, kes neid plaatide kaupa kuulavad, mitte ainult üksikuid popimaid lugusid. Võttes ette popimad lood, näeme veel suuremat lõhet - GNR-i "Sweet Child O'Mine"-i on kuulatud 1,3 miljonit korda, Iron Maideni popimat "Run To The Hills"-i vaid 686 000 korda. Samas arvud ühtlustuvad juba nii kümnendaks kohaks, kus mõlema bändi tabelite kümnendate kohtade vahe on vähem kui 100 000 kuulamist.

Ausalt öeldes tean ka mina GNR-ilt vaid üksikuid hitte, aga kuna need pole mulle erilist muljet avaldanud, siis nende plaate tervikuna ma kuulanud pole. Ok, "November Rain" ja "Knocking On Heaven's Door" on küll suurepärased lood, aga pelgalt need mind kontserdile ei meelita. Iron Maidenil GNR-iga võrreldavaid keskmisele kuulajale tuttavaid hitte pole (ma ei teagi, mida neist võidakse teada - et laulsid 666-st midagi?).

GNR-i olen mina Last.fm-i andmetel viimase 11 aasta jooksul kuulanud 84 (31 erinevat) loo jagu, Iron Maidenit seevastu 3340 korda (366 erinevat lugu või versiooni). Nimelt soetasin ma aastal 2006 endale kingakarbitäie Maideni diskograafiat - kõik albumid kuni "A Matter of Life and Death"-ini, lisaks kontsertalbumid, mõned singlid, kogumikud ja isegi üks arvutimäng (mis oli küll juba toona liiga vanaaegne, et korralikult töötada). Maksis see lõbu 2500 krooni, aga see tundus oluline investeering olema...Et noh, raudselt panen tulevikus elutuppa üles. Seisavad koos kõigi mu muude plaatidega siiani vanematekodus, kuhu nad peale kolimist (5 aastat tagasi) ajutiselt hoiule said...

Lisaks sellele ei ole Iron Maiden mingisugune ammukustunud täht, mida kõik vaid nostalgiast kuulavad. Selle tõestuseks panen siia nende viimase stuudioalbumi (aastast 2015) lõpuloo, mis on 18 minutit pikk, aga väärt iga sekundit, lisaks ka hariv, ma võtsin toona ikka Wikipedia ette ja lugesin, mis seal päriselt juhtus.

Igatahes minu jaoks on "käia ära Iron Maideni kontserdil" üks olulisi elu verstaposte, mida ma arvasin üsna ebareaalse unistuse olevat. Käisid nad ju viimati siin 18 aastat tagasi, aga siis ma kuulasin vist pigem Scootrit ja rohkem nad siiakanti sattunud ei ole. Aga näe, kuidas Universum töötab, eks, ikka täidab need soovid, mida salamisi loodad (ok, va see, et Lemmy suri ära ja Motörheadi ma ei näinudki ning Rob Zombie jättis oma kontserdi ära peale seda, kui mul juba piletki taskus oli...).

Täiesti teisest ooperist siia lõppu üks naljakas juhuslikkus - suvel meie suvitusasula poekeses, põrkas Mikro kokku Rein Rauaga. Eks seal neid tuntud nägusid ikka käib, aga see juhtum jäi muuhulgas meelde. Lugesin nüüd Rein Raua uut ja väga ägedat raamatut "Kell ja haamer", mille tegevuspaik on inspiratsiooni saanud just selle suvitusasula lähiümbrusest ning mille põhiteemaks ongi juhuslikkus ja inimesi omavahel siduvad nähtamatud niidid - on üks mäng, mille abil saab reaalsust väänata. Soovitan lugeda, põnev ja samas ka mõnusalt kirjutatud, ei loe lihtsalt seepärast, et tahaks teada, mis lõpus saab  - vahepeal on ka tore. Igatahes kohe üsna alguses leian tegelaste hulgast (tõele au andes on neid ka omajagu)  L.-i ja oma laste perekonnanimega tüübi. See polegi eriline üllatus, minu jaoks on see juba vähemalt neljas raamat, kus sellenimeline tegelane leidub. Seejärel, mõne lehekülje pärast, leian ka Mini eesnime. Näe, milline kokkusattumus - äkki need tegelased lõpus abielluvad omavahel, tulebki päris Mini nimekaim välja (ei tulnud)? Pool raamatut läbi, kui järsku ilmub keset lehte ka minu perekonnanimi...Seda nagu poleks siiski oodanud enam!? Loomulikult on minu nimega tüüp jäle...
Selline huvitav juhus siis. Ilmselt uuris autor enne kirjutamist ka kohalikku ajalugu, ma tean, et minu perekonnanimi ongi sealtkandist ajalooliselt pärit, vabalt võib olla, et ka L.-i oma. Või kuidas need kirjanikud oma tegelastele nimed leiavad? Lihtsalt selle kohtumise valguses tundus kuidagi märgiline.