Brigitta Davidjants. (Mitte just) armastuslugu.

Raamatu tutvustuses öeldakse: "See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse." Nostalgia on tugev tunne ja seepärast otsustasingi lugeda.

Autorist kaks aastat vanemana ma siit aga väga mingeid kokkupuutepunkte enda toonase eluga ei leidnud. Põhiline põhjus tuuakse ära ka raamatu lõpus, kus imestatakse mina-tegelase suure vabaduse üle ja ta vastab, et küsimus on selles, kas ollakse peres ainus laps või üks mitmest, kelle puhul vanemate tähelepanu tahes-tahtmata hajuma kipub. Ma olin see üks ja ainus, keda silmaterana valvati ja nii oligi, et kui raamatu peategelane Rebeka 14-aastaselt pidudel jõlgub ja viina joob, siis mina mängisin samal ajal endast poole noorematega õues tasodega (olid mingid ümmargused junnid, mida keerutati ja vahetati).

Sarnane oli küll see, et me mõlemad olime melomaanid - raamatutegelane kuulab aga raskemat muusikat, millest ma omal ajal midagi ei teadnud, sest Raadio Tartus lasti ainult eurotümpsu. Loomulikult igatsesin ma minna Laululavale suvetuure vaatama, aga sinna mind ometigi ei lubatud. Rebekal on see-eest vanem õde, kelle sõbrannadega ta ringi jõlkuda saab - minu suurim unelm...Üldse kuidagi vingem ja ka kultuursem tundub see 90ndate Tallinn, Tartu tundus minu kitsale silmaringile toona vaid tümakast koosnevat. Rocki ei kuulanud keegi ja raamatute lugemine tuli maha salata (kui keegi üldse luges, mina küll mitte). Raadiost lindistati DJ Bobot, mitte Radioheadi. Piinlik.

Hoolimata muusikalisest taustast satutakse aga ka raamatus ebaküpsetesse ja puntras suhetesse (millesse siinmail satuti umbes 2 aastat vanematena, kuskil 16-aastaselt, kui siiski). Miks need noored tüdrukud nende vanemate kuttidega jändavad, küsis kunagi üks mu tuttav mees.  Ka raamatus peab üks meestegelane tüdrukute väljaskäimist üldisemas vormis hooramiseks. Ega see pole sugugi vähelevinud arusaam. Nagu ka raamatust selgub, ei teki need suhted siiski sugugi sellest, et süütus kellelegi raske koorem oleks kanda, vaid pigem mõistmisevajadusest, sellest, et oleks keegi suur ja tugev, kellele toetuda sel ajal, kui vanemad ei paista sind enam mõista suutvat. Lähen peika juurde, tema on ainus, kes mind mõistab, lohutab ja võtab kaissu. Vanematel kuttidel on elu seevõrra jube lihtne. Vähe on neid, kes vaid omakasupüüdmatult kaissu tahaks võtta, ikka tahetakse muud ka. Ja kui sina ei anna, siis mõni su sõbranna ehk ikka ja ongi sinu maailmapilt pooleks, sest su reetis keegi, keda sa oma ilmasambaks pidasid. Tavaline lugu. Sellise tavalise loo on Brigitta Davidjants oma raamatusse raiunud. Ma tegelikult ei kujuta ette, kas sellest on mõnele praegusele tüdrukule kasu ka, sest no eks räägiti seda hea ja kurjaga ju toonagi, aga ikkagi uskusid sina, et "meie suhe on eriline, meil on kõik teistmoodi!".

Natuke häiris mind aga raamatu lõpp. See justkui ütleks, et kui sul poistega nagu väga ei klapiks, siis võib olla küsimus su orientatsioonis. Ma saan aru küll, et homoseksuaalsete noorte täiskasvanuks saamine on veelgi keerulisem, kuid mu meelest võiks sel juhul lugu algusest peale sellest rääkida. Jah, siin on paradoks, ilmselt paljud ei tea seda isegi algusest peale. Aga siiski - see, et sa päris täpselt ei tea, kas see on armastus, mida tunned, ega taha ka kellegagi voodisse ronida, ei pea tähendama, et sa oled homoseksuaalne, pigem on see täiesti tavaline faas  - sa lihtsalt ei ole veel piisavalt küps sellisteks tunneteks.

Mulle meeldisid raamatus väga kõik tollase olustiku kirjeldused. Kõik tundus väga tõepärane hetkeni, mil mindi Tartusse Depeche Mode'i kontserdile, mis raamatus toimub talvisel ajal kuskil klubis, aga minagi käisin seal ja see oli suvel ja Laululaval. Mitte, et see oluline oleks loo suhtes. Aga tausta mõttes võin võrdluseks tuua, et Rebeka läheb sinna koos sõbrannaga häälega, ööbib suvalise tüübi juures Supilinnas ja joob salaviina. Mina (2 aastat vanemana!) läksin koos ema ja isaga ning ostsin suure saladusena purgi Longerot, tunnistades selle hiljem kohe ka üles põhjendusega, et "limpsi ei müüdud kusagil!". Säh sulle sarnaseid mälestusi samast ajast!

Ma ei tea, kuidas tänapäeva tüdruk suhestuda võiks - kas ta viitsib lugeda maailmast, kus kohtumisi lepitakse kokku tunde telefoni valvates (igaveseks on vist kadunud see probleem, et potentsiaalse peika kõne võttis vastu kuri isa...) ja kus vähemalt Lõuna-Eestis oli veel täiesti tavaline see, et telefoni kodus polnudki. Tema jaoks ei ütle midagi ka need baaride nimed ja enamik ansambleid. Samas, teema ise on universaalne. Õnneks leidub veel ka praegu päris palju noori punkareid ja "karvaseid" - äkki neile sobiks see raamat kõige paremini?

Aitäh Varrakule raamatu eest!