Küpsiseparadiis teel lõpu poole

Jagan teiega üht huvitavat blogi, mida loen ja sealset postitust, mis vähemalt mulle päris palju mõtlemisainet andis.

See toiduteadlikkus on viimase aja kuum teema, seoses Kaleviga tõi selle avalikkuse ette Evelin Ilves. Siis oli teemaks transrasvad ehk hüdrogeenitud rasvad, nüüd on teemaks palmiõli. Ilmselt on enamik kuulnud, et palmiõli võiks võimalusel vältida, kui aga veidi pakendietikette lugeda, siis leiab palmiõli pea igalt poolt. Lingitud postituses tuuakse ära üsna masendav nõiaring - palmiõli võiks asendada mõne muu õliga, aga seda kuluks väiksema tahkuse astme tõttu rohkem, järelikult kulutaks selle asendusõli tootmine lõppkokkuvõttes enam-vähem samas suurusjärgus ressurssi kui palmiõli tootmine praegu. Õli võiks ju ka hüdrogeenida - muuta see tahkemaks, aga just nii tekivad need kirutud transrasvad. Ehk siis ühest nuhtlusest teise.

Tore on ka see väide, et mitte keegi ei tea, mis oli ja kust ning kuidas hangiti seda koondnimetuse "kondiitrirasv" alla koondunud toodet nõukaajal. Ei saaks justkui öelda, et näe, tänapäeval on kõik me ümber üha mürgisemaks ja tehislikumaks läinud, loodust saastatakse, mis kole - toona lihtsalt neid küsimusi ei esitatud, keegi ei teadnud, millest neid suussulavaid komme ja küpsiseid tehti. Võib-olla on nüüd vahe kogustes?

Kui asendada palmiõli kontrollitud istandustest pärit sertifitseeritud palmiõliga, tõstab see kindlasti toote hinda. Samas hea näide on see, et Kalevi šokolaadidel on juba märge, et nendes kasutatud kakaooad pärinevad säästlikust tootmisest ning see pole neid šokolaade muutnud luksuskaubaks, mida vaid ökopoodidest ostmas käia. Ilmselt mängib siin rolli suur ja tuntud kaubamärk, ses mõttes hea algatus - kui mõni väikeettevõte oma ökokaupa turustab vaadatakse seda siiski kui hipsteritele suunatud nišitoodet. Eks Kalev muidugi maailma mastaabis ongi väikeettevõte.

Huvitav oli ka artiklis olnud märkus, et asendusõliks pakutud võiseemniku- ja kookoseõli pole väga mõistlikud alternatiivid. Ma ei tea selle märkuse tagamaid, aga kas pole tuttav see jutt, kuidas kookoseõli on imevahend, mida saab kasutada põhimõtteliselt kõikjal köögist vannitoani ja mis on ülikasulik ja ülitore. Äkki see, et seda meil mitte looduslikult kasvavast taimest möginat siia kusagilt kaugelt maalt suures hulgas imporditakse pole väga ok?

Põhimõtteliselt võib nüüd siit ka välja lugeda selle, et sure ära, sest nii on planeedile parim, aga no seda ma ei taha öelda. Igatahes tundub, et häid valikuid eriti polegi. Võib-olla ehk ainult see, et tarbitagu võimalikult vähe ja võimalusel kodumaist või selle puudumisel säästlikult toodetut. Inimlikust seisukohast tekitab see aga paljudes inimestes hoopis vastureaktsiooni - miks mina pean, teised ju ka tarbivad, mul on üks elu, ma tahan seda nautida, ma ei jõua kõigega ka arvestada, mul pole piisavalt raha, et elada ökoelu. Ideaalne variant oleks see, kui tööstused meie eest need keerulised otsused ära teeks - toodakski ainult säästlikult ja ökot, et meil poleks vaja südametunnistuspiinu tunda. Aga nemad on ka inimesed, lisaks konkurents ja sõltumine neist samadest omakasupüüdlikest ja mitte tulevikku vaatavatest inimestest. Ma kaldun kahjuks arvama, et ega see enne lõpe, kui päris jama majas - polegi enam midagi võtta. Enne seda tehakse veel tuhandeid avaldusi selle kohta, kuidas tegelikult on kõik korras ja kõike jätkub ning hoiatajad on lihtsalt pahad inimesed, kes majanduskasvule jalga ette tahavad panna.

Või keegi usub, et ökoloogiline mõtteviis lõpuks võidab? Et me suudame sellesse usku pöörata kõik need kolmanda maailma seisusest välja rabelevad rahvad, kes kõik tahavad ennekõike just tarbida ja täpselt nõnda nagu Ameerikas? Oi, ma ikka oskan mustades toonides lõpetada...

P.S. Pealkirjas on jah vihje Kerttu Rakke raamatule - Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsiseparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema- isa, kaks last, kaks autot ja koer.