Seda arvustust kirjutan ma eelkõige selle tõttu, et kõneaulune raamat muutis päris palju minu arusaama sõltuvusest. Jah, ma olen lugenud kohalikke bestsellereid nagu "Kuidas minust sai HAPKOMAH", Kenderi narkoromaane, Trainspottingut ja muud sarnast, aga kõik need on jäänud mulle kaugeks. Mingid nolgid, kuskil tööstusrajoonis - üsna võõras teema, millega samastuda väga ei saa. Selgelt marginaalide teema ju, vähemalt nende teoste põhjal. Aga Patty - normaalne andekas keskealine naine, kes oskab tasakaalukalt kirjutada ega loobi slängi, et kõvem välja paista, sest noh, tema saavutused (millest siinkandis küll väga ei teata) räägivad enda eest. Samanimelist dokumentaalfilmi vaadanuna on lihtne raamatut tema häälega lugeda ja tunda, et "me oleme tegelikult nii sarnased" - ta on meeldiv vestleja, valdab eneseirooniat, on empaatiline ja soe inimene.
Raamatut ennast on sageli iseloomustatud kui "brutaalselt ausat". Ilmselt see on üks põhjusi, miks ta meeldib. Patty ütleb ausalt, et jah, ma kulutasin kogu oma raha heroiini hankimiseks, jah, ma müüsin oma keha ilma kaitsevahenditele tähelepanu pööramata, jah, ma jagasin oma nõela nähtavalt hepatiidihaige inimesega - ta ei lasku detailidesse, aga ta räägib asjast nagu see oli. Ma olen alati erinevate sõltuvuste puhul mõelnud, et on ju ometi piir, kus sa kasutad ja millest alates kasutab aine sind. Patty näitab, et seda piiri pole - on vaid olukorrad, kus sa mõtled "see on ajutine, ma suudan alati peatuda", siis juhtuvad mingid asjad (sa jääd vahele, kaotad lähedased, töö jms) ning järgmine kord mõtled juba "vahet ju pole, kui ma ka suren, mis elu see niikuinii on - ma olen kõiki alt vedanud". Eks ma olen ka neid 200-kiloseid inimvaresid telekast vaadanud, et no üleöö ju ennast selliseks ei söö, 100 kilo juures hakkaks ehk ennast liigutama ikka? Aga kui su enesehinnang on juba madalam kui muru, sa ei näe mingit võimalust, et võiksid minna välja maailma ja ehk kellelegi meeldidagi? Kui sulle tõepoolest annab suurima rahulduse elus see järjekordne pizzalõik ja tundideviisi arvutimängu?
Patty jõi end esimest korda purju 12-aastasena ja tundis, et see oli parim asi tema elus. Enamik nii ei tunne ja seega pakub ta, et see värk on siiski geneetiline. Mõni suudab juua klaasi veini ja peatuda, tema ei suutnud. Mõni suudab saada õnnetunde näiteks spordist, tema ei tundnud seda iialgi (nagu mina). Kas me saame sellist asja eitada? Öelda näiteks oliividearmastajale, et sa lihtsalt tunned valesti, oliivid ometi ei ole head? Äkki ikka kehtib maitseasi ka muude teemade puhul? Patty tundis alati, et ained ja pilves olek on parimad asjad tema elus. Kõiki neid rohkem kui 30 rehabi, mis ta läbi tegi, võttis ta kui ajutist kohustust mingi ürituse vms jaoks end sirgeks saada. Miks ta lõpuks peale 13 aastat kaineks sai? Sest isegi heroiin ei mõjunud enam (kõigest muust rääkimata). Mitte miski (sh parimate sõprade üledoosid, absoluutselt kõigi ja kõige kaotamine) ei pannud teda muutuma. Selle kõige juures elas ta ju nö unelmate rockstaari elu (vähemalt alguses), tal oli väga toetav perekond, sõbrad ja armsamad. Viga oli tema enda sees, talle meeldis asi, mis teda hävitas. Kas meeldimise vastu saab keeluga? Patty pidi pääsemiseks ära käima päris põhjas, muutuma immuunseks ning alles seejärel tuli mängu see, et tal on nüüd pere, mida ta ei tahaks mingi hinna eest kaotada ja ta teab, et kui ta ka korra libiseb, on ta koheselt tagasi tänaval, sest nüüd harjub organism kiiremini. Teab ta ka seda, et tal lihtsalt vedas, et ei surnud üledoosi, kellegi käe läbi või mõnda haigusesse.
Selles valguses toob ta ka mu meelest ühe kõige arusaadavama põhjenduse (oma lähedase sõbra) Kurt Cobaini lõpule - Kurt oli samuti selles võrgus kinni, ta ei tahtnud lõpetada, kuid teadis, et niimoodi jätkates teeb ta haiget kõigile, kes temast veel hoolivad, aga ta ei suutnud kujutleda, et peaks lõpetama heroiiniga, seega lõpetas ta eluga. Kui sa oled pilves, pole enam mingit vahet, oled sa elus või surnud, nagu nendib Patty. "Kuidas ta sai ennast tappa - endal väike laps?" - pigem tundis ta, et teeb teistele oma surmaga teene, oma kuulsuse tõttu (Patty mainib, et Kurti ei häirinud kuulsus, teda häiris see, kuidas selle tõttu ta eraelu luubi alla võeti) ei saanud ta ju isegi midagi varjata.
Ehk siis, mitte miski ei pane sind lõpetama, kui sa ise seda ei taha ja sa ei taha, kui tunned, et aine on see, mis sulle tõelise rahulduse toob. Mõnele lähevad ained kergemini peale kui teistele ja sõltuvusse sattumiseks ei pea erilisi probleeme eluga isegi olema (mingid probleemid on ilmselt meil kõigil, aga kõik ei lahenda oma vastuolusid ja pingeid sel viisil). Mulle väga meeldis, kuidas see raamat ei mänginud pidevalt teemaga "ühiskond on süüdi!" (erinevalt paljudest kodumaistest narkomemuaaridest).
Ühiskonna puhul oli minu jaoks oli märgilise tähendusega hoopis see, kui vaatasin fotosid sügaval nõela otsas olevast Pattyst ja esimene mõte oli: "Vau, ta on nii ilus ja sale siin!" Patty nentis ka ise, et see oli aeg, mil kõik disainerite poolt saadetud riided istusid nagu valatult.
Keskendusin siin sõltuvuse teemale, aga raamat ise on palju enamat. Hole´ist, suhetest bändi sees, kogu sellest hullumeelsest ajastust (mitte keegi ei arvanud, et keegi neist võiks kuulsaks saada või ajaloos mingi märgi maha jätta, Nirvana edu oli absoluutne šokk), muusikatööstuse telgitagustest jms. Seda kõike keskendumata plaadifirmadele, pillide ja käikude anatoomiale jms, mida tavalugeja enamasti ei mõista, aga millest muusikutest kirjutajatele kangesti padrata meeldib. Mõni võib seda muidugi ka miinuseks pidada. Patty nendib ka ise, et trummar on bändis tavaliselt kõige kergemini asendatav isik. Väga huvitav on vaatenurk inimeselt, kes pole absoluutne alfa nagu enamik staare, kellest raamatuid kirjutatakse.
Ma ei jõua kõike lugeda, mis mulle "huvitav asi" tundub - aga see on vbla isegi väga huvitav asi.
VastaKustuta