Sokirahvas otsib kinki

Ma ei salli kingituste tegemist, sest ma olen idealist. Ma tahan, et minu tehtud kingitus teeks rõõmu ja leiaks kasutust ning ma eeldan, et ka mulle tehakse kingitusi, mis tulevad üllatusena, aga tabavad täpselt märki. Tegelikkuses käib see asi aga enamasti nii, et kõigepealt mangutakse "ütle, mis sa tahad?" ja siis kingitakse neid asju, mida vaja, ilma igasuguse üllatuseta või siis saadakse mingi üllatavalt kummaline kink, millega midagi teha ei oska.

Peresisesed kingid on meil üldiselt stiilis "see asi, mida raudselt tahaks, aga kuna on jõulud, saab selle ostmise teiste kaela veeretada".  Ma saan näiteks Hole'i drummari Patty Schemeli biograafia Hit So Hard, mille tellimisega ma end nüüd vaevama ei pea. Eesti keelde seda vaevalt tõlgitakse. Teine eelistus oli Bruce Dickinsoni elulugu, aga see oli ingliskeelsena Rahva Raamatus müügil (1 eksemplar!) ja odavama hinnaga, kui netist tellides, seega ostsin ära (enne kuulasin maad, et ega seda mulle ometi juba kingituseks tellitud pole). Seoses sellega, et Maiden Eestisse tuleb on nüüd küll oht, et äkki nad ikka tõlgivad ka raamatu ära...

Teine variant lisaks vajalikule asjale, on minu puhul ka "see asi, mida ise tahaks, ilmselt teine tahab ka". Väga libedale teele minek. Oh, ma olen ikka neid plaate kuulanud ja raamatuid lugenud, mille kingisaaja lihtsalt riiulisse ära on pannud. Ma kahtlustan, et sellistes kingitustes nähakse minu soovi enda maitset peale suruda ja seetõttu nimme ei kuulata/loeta. Ma ausõna ainult hea pärast...

Miks mulle see kingituste teema ette jäi, on aga see, et Mini koolis on klassijuhatajale taaskord kinki vaja. Ükskord ma juba kirjutasin (vist, sest ei leia üles), kuidas otsustati talle mingi mitmesajaeurona kauss kinkida. Mina ei tea, mida ma kausiga teeksin. Ilmselt jääks see kuhugi kappi või kapi peale tolmu koguma ja kui ma selle hinna teada saaks, hakkaks ma nutma - selle raha eest oleks ju saanud endale mõne mälestuse hankida, mitte mälestuseseme! Nüüd käidi välja idee 135 eurose salli ostmiseks. Taaskord minu emotsioon, et kuidas saab sellise mõtte peale tulla?! Mida selle salliga teha? Kui mulle õlasall kingitaks, ma läheks peegli ette ja poetakse paar pisarat, sest minu maailmas kannavad selliseid asju +80 aastased, kellel vanadusest tingituna kogu aeg külm on.

Asjad on kahtlase väärtusega kingid. Raamat ei ole asi. See siis see eilne teema, mille kohta Hendrik Alla on päris muhedalt kirjutanud. Ma ka ei saa aru, kuidas saab võrrelda võrreldamatut. Sokid, küünlad, tassid...ja raamatud? Sokk, ok, see on vähemalt praktiline, kulub ära. Küünal - jah, on inimesi, kes neid kodus põlevatad, mina nende hulka ei kuulu. Viimati põletasin küünalt siis, kui kass oli kuhugi kusnud, et lõhna lahjendada - külalised arvasid tõsimeeli, et kahtlaselt hubane olemine meil ja mõnus koogilõhn...Tass. Hmm, mina ei oleks tassi üle õnnelik isegi mitte siis, kui see on väga personaalne ja minule mõeldes tehtud, sest - mul ju juba on tass, millest ma joon. Mida ma kahe tassiga ikka teen? Ei hakka ju vana tassi niisama ära viskama ja katki nad sunnikud mul ka ei lähe. Just vaatasin, et mul on töö juures kohvitass, millel peal milleeniumikalender - üks väike täks on all, aga kuu aja pärast peaks siis tassi 18. sünnipäeva tähistama...Raamat on see-eest elamus, väike omaette maailm. Ma isegi mõtlesin, kuidas selline võrdlus sai tekkida - kui ainsad raamatud, mida inimesele kingitakse, on mingid "100 mõttetera rumalale inimesele"-stiilis kinkekäkid, äkki siis tõesti umbusaldad raamatuid? Aga reklaamis kirtsutasid nina ju lapsed ja lasteraamatud on reeglina kõik toredad (ok, on ka hulganisti kehva tõlkekirjandust, aga lapsed enamasti seda vahet ei märka).

Toit on ka alati hea kink, mu meelest. Mu ema aga arvab teisiti: toit - liiga tavaline, ei jää mälestust; raamat - terve maja on neid täis, pole kuhugi panna, raamatukogud on olemas; kinkekaart - pealesunnitud kohustus, ei leia aega realiseerimiseks. Milleks kogu see äng, kui inimesed lihtsalt on nii pagana erinevad oma eelistustes? Aga, ei, ilma kingitusteta ei lähe kohe mitte (mulle vabalt läheks), lastele on vaja täit komplekti pühadest, on vaja etendada õnne kõigile, ei piisa sellest, et ainult nemad kinke saavad. Koolis muuseas läks läbi see variant, et ei tulnud kinke vaid tuli ühine teatrikülastus, kuigi leidus vanemaid, kes teatasid, et nende laps tahab küll midagi konkreetset ja käegakatsutavat saada. Siinkohal meenub kunagine lastetrenni jõulupidu, kus iga vanem pidi ise oma lapsele kingi ostma, rõhutati, et midagi väikest. Mini sai värviraamatud, aga üks teine tüdruk sai ponide lossi...