Minu matsluse manifest

Kunagi olid meil koolis lahedad peod, sellised, kuhu sai Bullsi jopega sisse jalutatud (statement "ega ma siia tattide peole tulnudki, mul muid tähtsaid asju, lihtsalt astusin korraks läbi") ja mis lõppesid enamasti sellega, et õppealajuhataja laksas järsku tuled põlema ja röökis: "Kes tegi saalis suitsu!? Ma tean küll, et keegi tegi! Andke ennast heaga üles, niikuinii jääte vahele - ja pidu on ka nüüd läbi!" Vahele küll kunagi keegi vist ei jäänud, aga mingil hetkel ütlesid vanainimeste närvid siiski üles ja otsustati lapsi kultuuriliselt harima hakata - meie koolis diskosid enam ei korraldata, nüüd on siin ballid! Sest noh, ballil käivad kultuursed inimesed, kes ei joo ega suitseta, eks. See, kuidas sobib üks glamuurne ball koolimajja, kus sama seltskond päevast läbi tolmustes sussides ringi sahistab ja kus poiste wc uks alailma lahti on ja haisu levitab, polnud enam tähtis.

Mina sellest hetkest alates enam pidudele ei roninud, sest ilmselt olin liiga ebakultuurne või hoopis peps - no ei kujuta tõesti ette, et õnnestuks üheks õhtuks end seal sigalas daamiks moondada, vinnilised klassivennad printsideks...Tegelikult vist paar balli vaid toimuski, sest ilmselt oli enamik lapsi minutaolised ning oligi ühisürituste vaim hävitatud. Parem joogu ja läbutagu kellegi korteris kui poolavalikult koolisaalis  - nii on see vist nüüd juba aastaid kestnud, mastaapsed koolidiskod kadusidki koos üheksakümnendatega.

Miks ma sellest kirjutan, nimelt täna avastasin, et Mini koolis kavandatakse pidu, küll temast vanematele, aga kahtlaselt-kohtlaselt tuttavlik oli see: seltskonnatantsud, riietuskoodiks poistel ülikond, tüdrukutel vähemalt põlvini seelik. Kohe lõi mässumeel minus lõkkele! Elu sees ma ei läheks sellisele peole, kuhu kästakse, ok, soovitatakse ülepõlve seelik selga ajada! See on mingi vanurite pidu! Keegi ei ütle mulle, mida selga panna! Heh, kusjuures, seltskonnatantse ma isegi õppisin, vanemad surusid peale (ma ise tahtsin minna catwalk-i koolitusele (haa-haa-haa!!!), aga nemad ütlesid, et muidu ei saa, kui valsi ja foxtroti ka ära õpin...üheksakümnendad, noh, igasugu tütarlaste moekoolid olid  popid), aga peale valsi põhisammu ei tea ma enam midagi, pole iial olnud põhjust ka praktiseerida. Tantsud on teisenenud ja ammu pole klassikalised seltskonnatantsud ainsaks valikuks.

Ma saan aru, et kui inimest huvitab, talle meeldib tantsimine, siis ta läheb ja õpib, aga mulle on vastukarva igasugune sund traditsioonidele rõhudes, eriti kui traditsioon ise on hääbunud. Jah, vist on mõned minuealised ka, kes Vanemuise aastalõpuballil jalga keerutamas käivad (ja seda ka oskavad), aga neid on vähe. Või ma liigun lihtsalt mingis teistmoodi seltskonnas? "Millal sa oma naise tantsima viid?"* tähendab ju tänapäeval üldiselt ööklubi ja seal ma ka ei käi. Iseloomulikuna meenub siin ühe tuttava tütarlapse eide sajatus oma sõbranna kohta, kes tema labraka-sünnipäevalt enne õhtut hommikut lahkus: "No tema on meil ju kultuurne, tahab restoranis klaasike veini võtta ja pärast Atlantise restoranis jalga keerutada!" Häbi peaks olema oma matslusega uhkustada, ütleks ema. Aga mu meelest tulevad need asjad inimese seest, mitte välise sunniga - hakka kultuurseks, raisk! Väärtuskasvatus ei toimi, kui seda tehakse vaakumis ning see ei haaku ümbritseva keskkonnaga. Kooliball on minu jaoks nagu sadul sea seljas.

Igasugu dresscode-d on mu meelest ka üsna pseudoprobleem, sest kunagi kui ma etiketikoolitusel käisin (ja seda mitte enam tüdrukute moekoolis vaid Riigikantseleis), räägiti seal kenasti, et etikett on abistav vahend, mitte kontrolli- ja karistusmehhanism. Etikett võta ette siis, kui sa ei tea, kuidas sulle võõras situatsioonis käituda, see peaks olukorraga kohanemise mugavamaks ja sujuvamaks tegema. Palju rohkem on etiketiga vastuolus see, kui hakatakse kellegi eksimusi välja tooma, kui see, et keegi milleski täpselt etiketti ei järgi.

*kunagi küsiti L.-lt seda täiesti pahaaimamatult, nüüd on see meil isekeskis naljaks muutunud, sest noh, me ei tantsi.