Mulle tundub, et ma vist avastasin, miks suhtuvad paljud lapsevanemad nii leigelt teiste laste sünnipäevadele mitteilmumisest teatamisse. Mini sai oma lähematelt sõbrannadelt esemelise kingituse, lisaks paar kinkekaarti ning sularaha. L. pööritas selle viimase peale silmi, et laste sünnipäevaks raha, mis komme see on? Nojah, ma ise ka üritan ikka kinkekaardi valida, kui muid eelistusi ei ole, aga arusaadav, et raha kinkida on kõige lihtsam. See selleks, Mini läks kooli ja seal ikka küsiti, mis kingiks said. Kui raha, siis loomulikult küsitakse - palju? Mini summa peale oli keegi osatanud, et "nii vähe said - ma kutsusin kunagi hästi palju külalisi ja sain üle kahe soti!"
Siit mul hargnema hakkaski, sest tegelikult mainis seda ka üks Mini sõbranna: "Mina kutsun oma sünnipäevale ikka vähemalt 30 inimest!". Selge ju, miks rohkem on parem - saab ka rohkem kinke. (Lapsed on ausad, ütlevad otse). Rohkem nänni, rohkem pappi. Kuskil "kohas" sünnipäeva pidada on tegelikult päris kulukas, nii 100 eurot kulub juba rendiks, lisaks veel ka toit ning selge see, et mida rohkem külalisi, seda kasumlikum üritus. Kõigil "kohtadel" pole ka piirangut, palju külalisi kutsuda võib.
Me oleme siiani pidanud üsna väikseid sünnipäevi, sest need on toimunud kohtades, kuhu palju lihtsalt ei mahu (nt kodus) või mis on eeldanud mingit haldamist (tegevus, mida saab teha piiratud hulk inimesi). Mulle ausalt öeldes selline variant sobib, sest sel juhul saavad sünnipäevale kutsutud siiski vaid sõbrad, mitte suvaline kamp lapsi. Ka teiste sünnipäevadele minekuga on ikka see teema olnud, et kui kutsub keegi, kes sinu vastu muul ajal sõbralik ei ole, siis pole vaja vastu tahtmist end kohale vedada. (Mikrol on olnud situatsioon, et ta lausa küsib: "Miks ma pean sinna minema, ta on ju paha ja lööb mind, ma ei julge minna!") Olen aga kuulnud ka kokkulepetest, et koolis/lasteaias ongi kord, et tuleb kutsuda kas kõik või mitte kedagi, sest muidu kutseta jäänud äkki solvuvad. Mulle tundub, et siin kuskil see arusaamatus sisse tulebki - paljud eeldavad, et sünnipäevale on kutsutud selline lastemass, et kes ikka tähele paneb, kui tema oma ei tule. Kui mul aga kümnest viis tulemata jääb, on üsna nadi tunne küll, eriti kui ette ei teatata. Seega - äkki arvestaks vanamoodsatega ka, nendega, kelle jaoks sünnipäev pole andamikogumisüritus ja kes riskivad lumehelbekesi solvata.
Muud lastega seonduvat ka, ma millegipärast tunnen end jube piinlikult, kui oma laste edusamme kusagil mainin. Hiljuti sai minu oma teistega koos ühe tunnustuse osaliseks ja kuna nende klassijuhataja tahab alati väga teada, millega lapsed ka koolivälisel ajal hakkama saavad, saatsin teate sellest edust tallegi. Õpetaja aga oli selle kirja koos minu nimega lihtsalt klassi listi edasi saatnud - appi kui häbi mul oli, kõrvuni punastasin, seal edukas grupis oli peale minu lapse üks teine klassikaaslane veel - mida tolle vanemad veel mõelda võivad! Nendelt luba küsimata mainisin nende last, äkki nad üldse ei tahtnud? Mõtlevad, milline jube oma lapsega eputaja ma olen, nemad küll sellised poleks...Ma lihtsalt ei leia, et mul oleks see õigus endale vastu rinda taguda ja leida, et ma olen kuidagi oma lapse edus osaline muul moel kui geenide andjana. Isegi kui ma oleks teda spetsiaalselt mingi asja jaoks drillinud - milline laps tahaks, et ta mamma uhkusest särava näoga tema selja tagant lehvitaks? Või mida peavad tundma need vanemad, kelle lapsed hoolimata kõigest kuskil äramärkimist pole leidnud? Äkki see on minu kiiks?
Ega ma muidu poleks julgenudki kirjutada, aga Eliisabet just mainis, kuidas tema järeltulija homme Kängurule läheb. Ma siis iitsatan, et mul läheb ka. Sellega on üks lugu, mis natuke seda eluõnne teemat puudutab. Nimelt ma panin ju Mini muusikaklassi ning esimese septembri aktusel teatati esmakordselt, et selle klassi lastel ei ole võimalik hiljem spetsialiseeruda reaalklassi. Ma olin natuke häiritud sellest, aga siis mõtlesin, et ega tal ilmselt pole ka eeldusi reaalaineteks. Nüüd siis - klassi parim tüdruk matas, palju õnne. Eriti naljakas, et need kaks poissi, kes algselt Miniga koos Kängurule valiti, keeldusid minemast, sest kardavad. Kordades hullem variant, kui rumal olla - olla tark, aga karta seda välja näidata...Samas, ma käisin ise ka algklassides mata olümpiaadil, sain oma koolist suisa edasigi, täielik null saabus matemaatikas nätaki! paar aastat hiljem. Ehk siis see praegune olümpiaad ei pruugi midagi näidata.
Aga mis mind tegelikult rõõmust hüppama pani seoses Miniga täna - oli teine mu emaga Eesti Laulu vaadanud. Ema fännas esikolmikut (kui igav), klassikaaslased väidetavalt Karl Kristjanit ja Karl Killingut (puberteet tõstab pead), aga Mini ütles, et talle vist meeldis see "Welcome To My World" ja eriti need siniseks meigitud tulevikuinimesed (ma sain võimaluse seletada, kes on drag-queenid) ning see kaabu ja kitarriga tüdruk (Sibyl Vane)! Ma olin niiiiii õnnelik!
Hmmm..., laste saavutustega kelkimine. Pani kohe mõtlema, äkki tegu kultuurilise erinevusega. Ameerikamaal on suht tavaline teema laste saavutustest seltskonnas rääkida. Igasugu laste võistlused nii orgunnitud, et pea kõigile miskit autasu jaguks. Siin on üldse enesepromomine rohkem moes. Algul Eestist tulles oli ikka mitu aastat väga imelik, aga nüüd enam eriti ei märka. Pean ilmselt Eestis olles end rohkem kontrollima, ei osanud enam nii mõelda, et rääkides laste saavutustest võin jätta ärpleja mulje.
VastaKustutaSamas olen veendunud, et lisaks geenidele anname koduse kasvatuse näol lastele päris palju pagasit kaasa. Eks vanemad üritavad kõige paremat, iseasi kuidas see õnnestub ja mis konkreetselt hilisemas elus lapsele kasulikuks osutub. Ise mäletan päris mitmeid vanemailt ja vanavanemailt saadud kasulikke õpetusi ja suhtumist-käitumist, mis kindlasti kasuks tulnud.
Eks see ole vist mul ka pigem oma kodustest hoiakutest pärit, ema suhtus väga negatiivselt neisse, kes oma lapsi kiitsid (kuigi seal võis vabalt olla taga see suhtumine - minu oma on ikkagi parem). Suhtumine on kindlasti üks asi jah, mis kodunt kaasa tuleb ja mida tegelikult ise tähele ei pane, sest nt lugemine, trennis käimine, asjade üle arutamine vms tunduvad täiesti tavaliste tegemistena, mõnes teises peres on need aga miskit erakordset.
KustutaKes siis veel laste saavutuste üle uhke ei ole, kui lapse vanemad? :) Minu arust ei ole patt rõõmustada ja teistelegi rääkida, ei ole selle pärast veel ärpleja või uhkustaja. Need sarisolvujad peavad ka ükskord üles ärkama.
VastaKustutaLaps ise? :)
KustutaHästi öeldud, Marca.
KustutaSuhtumine "laps ei ole ju inimene, temast alles kasvab inimene" ajab mu hulluks ja halliks-
Mul on samuti lapse sünnipäev väga päevakorras. Oli plaan samuti mängutoas teha, aga mitte sellepärast, et pappi kokku ajada, vaid sellepärast, et meie juurde lihtsalt ei mahuks inimesed ära. Küll aga olen ma kuulnud jah, et külalised n-ö maksavad sünnipäeva kinni ehk kombeks on, et vanemad maksavad mängutoa eest ja siis külalised toovad selle raha tagasi. Väiksemate laste puhul on see siis nii, suuremad tahavad ilmselt seda raha endale. Ma ei tea ... mulle tundub kuidagi jube materiaalne. Kuigi noh, samas on arusaadav, et ei taheta oma koju mingeid pärdikuid lagastama. Noh, kahjuks või õnneks jääb ka sel aastal mu lapse sünnipäev mängutoas pidamata.
VastaKustutaA selle lapse saavutustega kiitlemise osas olen ma sama meelt.
Me pidasime Mini kuuenda sünnipäeva mängutoas, siis raha ei toodudki, kinkekaarte saime peamiselt. Väljaspool kodu oleme veel pidanud bowlingus (max 10 last oli seal) ja seekord siis Hullu Teadlase juures, kus oli ka piirang 20, aga seda me nö täis ei bronninud. Aga ma tean ka sünnipäevi, kus pole mingit piirangut ning lisaks on sama mängutuba ka suvalisele rahvale avatud samal ajal kui sünna käib.
KustutaÜks võimalik põhjus, miks kiitmine vastu hakkab, tuleb vanarahva kommetest. Kiitmine ei olnud soovitatav, sellega kutsuti häda kaela. Selle (eba)usu jäljed on siiamaani päris paljudes inimestes alles.
VastaKustutaIlmselt, sama teema, mida notsu mainis (kus, ei leia) seoses süllekukkunud õnne vs isikliku panusega, et miks inimesed pisendavad seda õnne osa - äkki muidu sõnuvad veel ära.
Kustutaomaenda blogi kommentaariumis mainisin, tuhmi peegli postituses (sellest, et valikute headusest saab nagunii alles tagantjärgi aru).
KustutaMu 1 klassi last ei lastud kängurule :(( Nutan. Kuidas nii üldse võib???
VastaKustutaMuidu jah, jah, jah su sissekandele.
Minu meelest mu oma ka 1. klassis ei käinud ja täna me siin õhtul lahendasime neid ülesandeid, ütleme nii, et mingit erilist tulemust sealt oodata pole.
Kustutamu tütar käis ka mitu aastat kängurul, vist kuskilt põhikooli lõpust alates, eespoolseid kohti ei saanud, aga talle meeldis. (fakt, et esimesed kohad lähevad reaalkooli jms) ta õppis sakskeele kallakuga koolis ja vihkab siiani saksa keelt. aga nüüd ülikoolis valis vabatahtlikult lisaaineks kõrgemat matemaatikat ja on rahul.
VastaKustutanatuke kurb lugeda, et lapsed niiviisi raha loevad. puhas kodune kasvatus ja väärtushinnangud. sedatüüpi inimesed peaksid kõrgelt hindama ka igasugust võistlusteasja, kus kellelgi hästi läheb ja sellest uhkusega räägib. ehk sul pole vaja põdeda, et nad lapse üle uhke olemist halvaks tooniks peaksid. lihtsalt sina oled normaalsete väärtushinnangutega.
Ma ei salli üldse seda, kui sünnipäevaks raha kingitakse. No võta natuke aega ja mõtle sünnipäevalapsele ning mida sa talle kinkida tahaksid. Enda lastele (12 ja 10) on sisse õpetatud komme, et kui nad ka sünnipäeva peavad, siis saab külalistele öeldud, et raha kingiks ei tooda. Ja ei viida ka. Õnneks on tutvusringkond küllaltki sarnaste põhimõtetega. Ja on juhtunud ka selliselt, et sünnipäevakülalisele korraldatakse üldse üllatuspidu. Lastel on üks ühine väga hea sõbranna ja kui tal nüüd sünnipäev oli, siis leidsime siit https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/kingitused-sunnipaevaks selle virtuaalreaalsuse elamuse ning viisime sünnipäevalapse üllatuseks sinna. Enda laste sünnipäevadel oleme ka proovinud mingit tegevust korraldada (a’la rabamatk), mitte lihtsalt mängutuba rentida ja siis jõuku sinna lahti lasta.
VastaKustutaOlen näinud mitmel juhul sünnipäevakutsel - "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse".
VastaKustutaOlenemata minu arvamusest raha kinkimsse, sel juhul soovi ei ignoreeri. Jutt siis ikka kutsest lapselt lapsele.
Kui nii on, siis muidugi ei ignoreeri, see oleks juba omakorda ebaviisakas. Kuigi "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse" minu tõlgenduse järgi tähendaks ka kinkekaarti.
Kustuta