Küll ma su juba paika panen!

Näe, jälle leidsin koondteema mitmetele hetkel aktuaalsetele "probleemidele" - nimelt kirjutas Morgie, kuidas enesedefineerimine on kurjast ja mulle lõid pähe kohe kõik need tarbijaküsitlused, kus tahetakse su hinnangut väidetele stiilis "see toode on inimestele nagu mina". Lisaks enesedefineerimisele läbi mingite üksikute, ebaoluliste ja tavaliselt pikemal kaalumisel (seda ilmselgelt ei tehta) ka vastuoluliste faktide, armastatakse teatud ringkondades (defineerigem need!) ka teisi lahtritesse suruda - sussilohistajad-sahistajad, esimene ja teine eesti jms.

Ma ei heida üldse ette seda, et inimesi poleks võimalik oma peas mingitesse kastidesse lahterdada. Minu jaoks on hoopis kahtlasem selle juures mingeid tunnuseid välja tuua. Esiteks need tunnused ei tööta kunagi 100% ning teiseks, sellega piiratakse koledal kombel iseenda elu. Inimesed, kes seda teevad, on sunnitud elu väga tõsiselt võtma, nad ei tohi enda kuvandist libastuda. Mul oli kunagi kolleeg, kes saladuskatte all tunnistas, et vahel talle täitsa meeldib süüa "matsitoitu", teha kodus kartulit ja hakklihakastet - niiiii piiiinlik! Meenuvad ka muud seigad elust, kus mõned kodanikud ei saa teatud asutustesse siseneda, sest seal käivad ju hipsterid/ossid/karvased/peded jne. Ilmselt ma olen väga põhimõttelage ja sõgedalt uudishimulik, aga mul sääraseid hirme ei esine. Pigem on mul hirm millestki ilma jääda, kui millegi häbiväärsega oma mainet rikkuda.

Mind on näiteks defineeritud läbi mu boyfriendi auto (te kõik saate ju aru, millisest margist on jutt? mis taaskord näitab, kui haiglaselt levinud selline käitumine on)  - loll ja pealiskaudne olin ju ikka mina, mitte see inimene, kes automarki isiksust määratleva argumendina kasutas. Et säärane defineerimine on lollide lõbu? Ei ole, sugugi mitte, ülikooliajast mäletan samuti, kuidas auväärt õppejõud seletas, kuidas ainult selle kooli teatud erialade tudengid on kõrgharitute nime väärilised, ülejäänud on mingid "kassikoolid", kust tulevad "lapsajakirjanikud ja juuksuritädid". Amet defineerib inimese kohe kindlasti, ei saa ju olla, et lihttöötegija midagi inimesena väärt oleks?! Punkar ei saa õppida doktorantuuris, punkar on loll joodik!?

Kastiühiskond on nõme, aga ometi kui ringi vaadata, tekib mulje, et enamasti suhtlevad inimesed endasarnastega. Loomulikult, sarnased huvid mõjutavad. Ainult et, vahepeal on mul tunne, et mingid inimesed suhtlevad endasarnastega justnimelt ainult selle enda kellenagi defineerimise eesmärgil, umbes nagu need "ilusate inimeste klubid". Endale mõeldes (hakkab pihta see enesedefineerimine jah?) ma mingit homogeenset gruppi suhtlusringkonnana ei näe - ei ole mingi kindla kooli vilistlased, ei ole mingi kindla elamurajooni elanikud, ei ole sama vanade lastega pered, ei ole sarnase töö tegijad. Ainuke argument vist, et võiks elu vastu huvi tunda, saaks koos kontserdil, kinos, teatris, reisil, matkamas käia. Aga see vahemik, kus käiakse on küll väga lai - alates ossipubidest kuni peente restoranideni, välikäimlaga metsataludest luksushotellideni. Kus või missugune ei määra seda, kes.