Mu magamistoa aknast paistab keemiakombinaat

Kombinaat paistab tegelikult küll, aga seda elutoa aknast ja päris keemiakombinaat see pole, kuigi keemiat kasutatakse seal kindlasti. Kunagi, kui ma sealses sööklas lõunat söömas käisin (põnev fakt: ma töötasin kunagi enda praeguse elukoha kõrval ja meie suvepäevad toimusid sellel samal platsil, kuhu hiljem meie tulevane maja kerkis), nägin tõelist Tšernobõli ämblikku seal, oma pool aastat peale seda ei julgenud sööklasse jalga tõsta, hiljem häda ikka ajas, normaalseid söögikohti toona linnaosas ei leidunud.

Igatahes, astusin täna koduuksest välja ja vastik kassikuse hais lõi näkku. No tore, mõtlesin, keegi on mul ukseesise kassikusega ärr tsurkinu (Winny Puhhi stiilis), aga astusin edasi ja hais maha ei jäänud. Vahepeal jõudis nina juba ära harjuda, aga kui lasteaia uksest välja tulin, ründas hais taas endise intensiivsusega. Tööle jõudes küsisin igaks juhuks kolleegi käest üle, kas ta ka tundis. Ta ei tundnud, aga talle meenus, et Soome rajatud tselluloosi ptüi! puidu väärindamise tehas pidavat justnimelt kassikusehaisu levitama.

Lõuna ajal läksin välja ja õnneks hais enam ninna ei karanud. Kõndisin poe poole ja järsku ründas lehk taas  - avastasin, et olin just sillani jõudnud, vaatasin vette - see vahutas kahtlaselt. Et siis tegelikult on see tehas ammu valmis ja töös? Muu jutt on lihtsalt pinna sondeerimine ja suitsukate nagu parimates vandenõuteooriates?

Ja ausõna, ma nuusutasin ikka ennast ka kõigepealt üle, kuigi Tommy tuppa kusta ei tavatse ja riietesse veel vähem, aga mine sa tea. Kunagi seisin sõbranna kõrval ja sain veel viimasel hetkel sõnasabast kinni, kui tahtsin pahvatada, et "krt, kust see jube kassikusehais küll tuleb!?". Nimelt sain aru, et hais tuleb sõbranna küljest. Aususe hindajatele selgituseks, et ta ilmselgelt teadis oma kassi kusikukommetest ja sellekohane informatsioon poleks teda targemaks teinud, ilmselt oleks ainult tuju ära rikkunud.

Sügisel, kui uue auto ostsime, kamandati mind ka korraks sisse istuma ja oma hinnangut andma, registreerisin kohe ära, et automüüjal on ilmselt kodus kass. Mõni aeg hiljem, kui juhtus samasugune ilus ilm olema nagu autoostupäeval, tekkis deja vu tunne - jälle see hais! Selgus, et haisenud ei olnud mitte automüüja, vaid lehk tuli kuskilt katuseluugi vahelt (koleda ilmaga oli luuk kinni, ei haisenud). Mingi väike karvane tõbras oli oma territooriumi eriti geniaalsel viisil märgistanud...

Kogu see jutt oli lihtsalt selleks, et saaks ühe ilusa kassipildi siia panna oma tupsununnukesest.