Kuidas riietada mutti?

Mõtlesin ka veidi sellel rõivaste- ja mutiteemal. Mulle tundub viimasel ajal üha rohkem, et poodi riiete järele minemine on üks rist ja viletsus, sest mulle ei meeldi mitte miski. Oleks hästi tore, kui mul oleks mingi kindel stiil või maitseeelistus, aga no ei ole. Ma ostan kokku asju, mis mulle meeldivad, mõtlemata üldse sellele, kas need sobivad minu kehatüübi või mõne teise asjaga, mis mul juba olemas on. Jajah, klassikaline garderoob - see ei meeldi mulle üldse. Kõige lollikindlam on osta kleite, neid peab ainult jalanõudega sobitama ja ma olen aru saanud, et minu puhul peab kleidil kindlasti olema vöö või korralik talje, muidu näen välja nagu viimast kuud lapseootel. Kahjuks on viimasel ajal moes just sirged lõiked, mis suurerinnalistel ei istu. Pluusid, seelikud ja püksid ning nende omavaheline sobitamine on juba keerulisem teema.

Samas ma olen see inimene, kes teiste riietust väga tähele ei pane. Mõtlesin, mis oli viimane äge asi, mida kellelgi seljas nägin ja selleks oli suvaline t-särk tekstiga "How about no". Ehk siis asi oli sõnumis, mitte riideesemes endas. Ka mulle endale tegi lennujaamas komplimendi üks välismaine onu, kes kiitis mu maikat tekstiga "Because fuck you that's why". Mu lemmikriided on just sellised sõnumi või pildiga: "Break the mainstream"- pikkade käistega särk, suitsetavate alaealistega pusa, revolutsioonilise kassiga dressikas, pitbulliga seelik, Exploitedi harjaga pealuuga pintsak, kosmonaudi kombinesoon.

Et riie teeb ilusaks või koledaks? Ei ole märganud. See taljeta kleitide rasedateema häirib ka ainult mind ennast ja sedagi piiratud määral, kui muud pole võtta või on ilgelt palav, siis hõljun ikka neis ringi. Kole riideese on minu silmis midagi rõvedalt räpast või midagi sellist, kust miski välja ripub/punnitab/tolkneb. Kas kleit teeb kedagi kenamaks? Mina nii ei mõtle, ma pigem mõtlen ilusat asja nähes, et voh, tahaks ise ka sellist (mõtlemata sellele, kuidas sama asi minu seljas üldse istuks). Mutimuret mul pole, selle teooriaga ka kaasa ei lähe, et mutilikud tunduvad riided, mida su ema kannab. Ma nimelt kannan oma ema riideid, ok, tema varasemaid, siin näiteks mina kuu aega tagasi oma ema keskkooliaegses kleidis:

Väga vinge vintage kleit, puhas käsitöö, ees paarkümmend nööpi, kõik ükshaaval haakidega kinnitatavad, kujutan ette, mis hinda sellise töö eest tänapäeval küsitaks. Mulle meeldivad sellised erilised ja imelikud asjad, kuigi riidekapp on ikka keskpärasust täis, sest "midagi peab ju seljas kandma".

Aga meenus see kõik seoses sellega, et märkasin arvutis kuue aasta tagust kausta fotodega ühest stiilinõustamisest, kus käisin. Ma ei pannud neid pilte toona kuhugi, sest need tundusid nii jubedad, aga tagantjärele suudan juba järeleandmisi teha. Kuigi neid konkreetseid hilpe enam poodidest ei saa, siis mingi aimu annab ikka, missugust stiili ma siis kõrvaltvaataja silmis kanda võiks ja ma ei ütleks, et see mind väga rõõmustaks. Ehk siis pilte sarjast "see ei ole üldse mina!"
1. variant ehk nägu ütleb kõik

Püksid on täitsa nitševoo...Ülemine osa - jah, ei ole pastellid, ei ole ühevärviline, aga pole ka üldse see, mida ma kannaks. Suuri ehteid ei kanna ma iialgi ja samuti kahte kitsast hilpu üksteise otsas. Kihilise riietuse põhimõte minu puhul tähendab seda, et ma viis minutit peale kodunt väljumist koorin pooled riided maha ja kirun, et läheduses pole ühtki prügikasti, kuhu need poetada, et päev otsa tulutult kaasas tassima ei peaks. Jah, ka talvel on mul jope all pusa palja naha peal. Kott on igavuse tipp, aga need kingad ma isegi soetasin, puhtalt praktilisuse pärast - mugavad ja värvi puudumise tõttu saaks kõigega kanda.
2. variant ehk palun võtke see asi mu pea küljest ära

Kott on liiga suur, saapad on liiga kõrge kontsaga. Retuusid on ok, kui midagi ägedat selga pole panna, siis ajab retuusid-tuunika kombo tavaliselt asja ära. Praegu ma seda pildil olevat hõlsti vaatan täitsa lubava pilguga, toona tundus liiga pruun ja satsiline. Tagi on muidu mõistlik valik, kuigi igavat värvi ja kõige hullem on nende käistega - jah, ma tean, et käiste ülesse käärimine mõjuvat positiivselt figuurile jne aga on keegi päev otsa selle käiste kruttimisega tegelenud ka? Need ju vajuvad kõndides pidevalt alla, seda ükshaaval! Hetkel on mul kolmveerandkäistega tagi, üsna optimaalne variant. Kaabu - no kes paneb endale kaabu pähe?! Mulle meeldivad peakatted (talvel) ja mul pole mingit hirmu rahva hulgast väljapaistmise vastu, aga kaabu on lihtsalt....veider. Mitte lahedalt veider. Vähemalt mitte minu peas.
3. variant ehk mutt

Sall on muti arsenali salarelv! Mutil on alati külm ja tuul tõmbab! Ok, ma sain ka sel kevadel esimest korda selga närvipõletiku ja saan aru, et sall on vajalik, aga ikkagi... Vastikult ametlik kott, mida on ebamugav käes hoida. Õudsed püksid, mis ütlevad vaatajale, et sa oled tõsiseltvõetav kontorimutt. Sorry, ma olen ikka see skinny jeans forever tädi, isegi kui need igaühe pee paksuks tegevat, sest 90ndatel me ju kandsime neid ja kõik muu oli muttide kraam. Kingad, mis on küll erksat värvi, kuid sellegipoolest surnusussid. Selle kombo ja kogu stiilinõustamise lemmikese oli mul siiski see punane tagi, aga kuna mul tagisid niikuinii oli, siis see mingit erilist vow-efekti ei andnud. Triibud mulle ka täitsa meeldivad. Ehk siis tulemus - ei midagi uut, meeldisid ikka need asjad, mis varem, ühegi muusuguse eseme puhul ei tekkinud tunnetki, et võiks seda proovida.

Sageli küsitakse, et mis stiili sa kannad. No täitsa võimatu on kokku võtta. Peab olema mugav, peab eristuma ja olema mingitpidi imelik, võiks olla mingi sõnumiga. Sobivate lõigete või muu enesekohaseni pole veel väga jõudnud. Et pikk kleit ei sobi lühikesele inimesele või teatud seelikupikkus on sobivam, või miski parandab rühti vms, see juba kõrgem pilotaaž. Mulle meeldivad mõned vähesed riided, aga ma ei tea, kuidas neid endaga sobituma panna ja stiilinõustamisest pole ka mingit kasu, sest nõustajate arusaam ägedast ei ühti minu omaga.