Eesti Rahva Muuseumis

Teadagi, "kodu juurest hunt ei murra" ning nii oli minulgi siiani külastamata ERM, see uus siis, vanas olen isegi mingil praktikal käinud. See on ju kaugel, eks. Ja lapsed ka liiga väiksed jne. Tegelikult muidugi on suurem laps seal juba kolm korda käinud, ühel korral õpilaste teadusfestivalil suisa esinenud ja intervjuud andnud (eneseesitlus laste kaudu, puhas vorm).

Ma algul mõtlesin, et ei oskagi miskit kirjutada. Mitte et ei oleks meeldinud, aga mis ma ikka neid eksponaate üles loen, eks. Aga meenus, et Indigoaalane kunagi kirjutas ERMist ja lugesin seda nüüd uuesti ning pidasin vajalikuks teatada, et mõned asjad on muutunud (ja mõned mitte).

Infot oli väga palju ja isegi mina, kes ma olen iga päevaga üha lühinägelikum, sain seda lugeda. Olid lugerisarnased asjad, millel korralikus fondis tekst, mida sai puudutusega võõrkeelseks muuta. Vähempopulaarsete keelte tarvitajad said laenutada mingi junni (andke andeks, kõva tehnoloogiatark räägib), millega info arusaadavaks muuta nende lugerite juures. Luger ise vene ja saksa keelt avaldas, ilmselt inglist ka. Aga ilmselt see ongi uus asi, avastasin just sellekohase artikli.  Ainuke koht, kus ma silmi pingutasin, oli rahvariiete ajutine näitus, kus suur hulk teksti lihtsalt seina peal. Muidugi, mine sa tea, äkki ei olegi vahepeal fonti suuremaks keeratud, lihtsalt, minu jaoks ei olnud see (veel) probleem? Plaan anti ka kohe piletiostuga kaasa, iseasi, kas sa viitsisid seda pidevalt vaadata, oleks ehk tõesti võinud ka kohapeal suunavad nooled olla. Samas saalidel nimed ju olid, ära ka ei eksinud, miskit nägemata ei jäänud.

Veel kommentaariks Indigoaalasele, positiivsest osast - ma oleks kah tahtnud sinna Kommunaari stendi sisse murda! Isegi hoolimata hoiatusest, et kole ebamugavad olid! Mu enda kõige hullem prohmakas oli see, et tulin ERMi kõrgete kingadega, mida ma suvi otsa kandnud ei olnud...Aga täiesti normaalseid kingi tegi Kommunaar, ega praegu pole üldse parem. Ajatelg tegeluste toas oli ka minu üks lemmikuid.

Meie viga oli see, et alustasime valest otsast ehk peauksest, mu meelest oleks B sissepääsust alustamine palju loogilisem, sest siis on vaatenurk vanalt uuele, peauksest vastupidi. Mulle tegelikult meeldis, kuidas oli välja toodud need Eesti ajaloo kõige-kõigemad asjad a la esimene Eesti lipp, Kukruse emand, ESTCube (?) ja nende ümber siis üldisem lugu. Mu meelest sai kõik põhiline hõlmatud, meeldis, et lisaks vana ERMi talurahvaelule oli korralikult esindatud ka näiteks keelesüsteem, mis mu meelest on eestluse üks olulisimaid alustalasid. Samas vana ERMi elutoad avaldasid mulle rohkem muljet kui praegused fragmendid ajaloolistest eluasemetest, kuigi jah, eks seda saab mujalgi näha. Praegune ajutine näitus 90ndate noorte eluolust jäi mu meelest üsna nõrgaks. "Minu 90ndad olid hoopis teistsugused", eks. Veel miinuseid, puutusime mitu korda kokku mingi koolinoorte grupiga, kelle giid ütles vähemalt kaks korda: "Kahjuks see ekraan praegu ei tööta" - no mismõttes? Üldiselt olid sellised tehnilist tuge nõudvad lahendused küll vaid uuema aja väljapaneku juures. Vaatamata jäi ka väljapaneku osa "Inimene ja keskkond" - kellegi peas ilmselt tabav lähenemine, sundida inimesed rohujuuretasandile, aga ma peale kahte kuplisse ronimist enam rohkem ei tahtnud, selg jäi valusaks...

Aga muidu, peaks veel minema, normaalsete jalanõudega (Uurali väljapanekust ma põhimõtteliselt lohistasin end läbi...), lasteta, meheta, sööma peaks ka vahepeal (me sattusime suurima nälja ajal kohvikust liiga kaugele ega viitsinud tagasi minna...). Ahjaa, piletid võiks olla käepaela vormis, ma suutsin meie neljast piletist ühe poolel teel ära kaotada, nii et viimasesse saali lasi valvuritädi ühe lapse oma armust sisse ja ma olin lapse pileti enda kätte hoiule võtnud arvamusega, et tema kaotaks selle veel varem ära kui mina...Rahvast oli muuseumis palju, ei tea, kas eelmisel päeval olnud riigipüha mõjutas, aga pidevalt pidi ootama, et mõni suurem grupp eest ära liiguks.