Kunstisaalis-kunstisaalis!

Kolmas puhkusenädal algas sellega, et L.-i tabas mingi kohutav köha ja kuna ilmad ka enam väga kaunid ei olnud ja puhkuseasendaja läinud, tundus parim plaan olevat hoopis kodus istudes ületunde teha. Loomulikult selgus, et ega neid väga vaja teha polegi ja puhkuse ajal kodus olemine muutus paari päevaga parajaks painajaks. Ma veedan siin ilmselgelt liiga palju aega. Eks ma oleks ju võinud ka üksi kuhugi minna ja midagi teha, aga kuidagi reetmisena tundus see L.-i suhtes. No mis moodi on inimestel puhkused erinevatel aegadel üldse? Samas eks see meie luksuski kipub käest libisema kui meile jääbki vaid nii palju töötajaid kui praegu - mingist arvust alates ei ole lihtsalt võimalik kahel korraga puhkusel olla.

Igatahes oli meil juba varem paika pandud, et levimuusika näitusele Ajaloomuuseumis peab kindlasti minema. Seega otsustasime, et tervislikust seisundist hoolimata tuleb põgeneda põhja meretuulte kätte tervenema. Kuna mul hakkas ka kergelt kehv enesetunne tekkima, siis otsustasin, et lisaks merele ja mändidele peaks ka kuum saun abiks olema....ja ärkasin Tallinna-sõidu hommikul totaalse nohuga. Selleks ajaks oli temperatuur taas üle +25 tõusnud - nohuga imeline kombo! Maarjamäe lossis polnud ma muuseas iialgi varem käinud ja osa jäi seegi kord nägemata, sest külastasime ainult õue nõukaaegsete kujude väljapanekut ning tallihoonet muusikanäitusega. Muidu asub seal ju ka filmimuuseum, aga filmidest tean ma isiklikult väga vähe või tegelikult ma isegi ei oska öelda, miks me sinna ei läinud...Muusikanäitus oli täitsa tore, kõik tähtsamad asjad nägi ära. Lastele meeldis võimalus "7 Vaprat" nö järelvaadata, mulle meeldis Marju Läniku tagi, üleüldine ehmatus oli selle üle, kui noor Alo Mattiisen surres olnud oli. Uutest teadmistest - et Oleg Sõlg ja Joel Steinfeldt olid säärased rebelid. Steinfeldt seostub mulle peale ebameeldivate asjade ikka ainult tiigrikutsu lauluga. Ka kujude väljapanek tekitas suurt elevust. No näiteks see, krahv Draculale püstitatud ausammas:

Seda olevat küll rahvasuus ka Mikiveriks peetud. Tegemist peaks olema siiski Viktor Kingissepaga. Või siis see, soengu järgi äratuntav ühe hiti ime, valge räppar Vanilla Ice:

Tegemist oli siingi mingi vähemtuntud punakommariga. Aga mida meenutab teile see taies?

Millegipärast oli meil esimene assotsiatsioon - human centipede...Ja ausõna, pole seda filmi vaadanud ega kavatsegi ja kui teie ei tea, millega tegemist, siis teie endi hingerahu huvides, ärge parem guugeldage ka.

Piritalt linna sõita ei olnud meist kellegi unistus ja seega otsustasime taaskord külastada Teletorni, kuna selgus, et Mikrot ei olnud eelmise külastuse ajal veel olemas ja ka teine pool meie reisiseltskonnast ei olnud seal käinud. Meenus ka, et just seal eksponeeriti teist nostalgianäitust "Banaane ei ole", mille plakatit kuskil näinud olin. Ütleme nõnda, et ilma selleta oleks torni perepilet veidi soolane tundunud ka, arvestades veel seda, et 3D kinost oli sujuvalt 2D saanud (siis pole vaja prillijagajat palgal hoida, kommenteeris L.), filmi olime niikuinii juba näinud ja lastenurk oli kokku kuivanud. Samuti ei õnnestunud meil telediktori töö salvestamine, millega me mitte ainsatena hädas ei olnud. Banaanide näitus oli aga tore, eriti kui jätkus kannatust eksponaatide juures tekste lugeda, mis kohati oli keeruline, kuna klaasist katus näituseruumi kohal tekitas palava ilmaga kasvuhoone tunde. Tuli välja, et meie seltskonna ühises nõukaaegses lapsepõlves oli olnud siiski enam-vähem ühepalju nii kattuvusi kui ka erinevusi - "kuidas sa SEDA ei tea!? kõigil olid ju! ei, mina pole elu sees näinud!" Ainult 1 neljast oli näiteks kuulnud aspiriiniga kurkide marineerimise võludest. Kas need kompotid ja hoidised olid seal tõepoolest autentsed või siiski hoolikad koopiad? Kolmetoalise tüüpkorteri olid nad sinna ka kokku pannud. Kõige hämmastavam oli selle stiilipuhas lõhn. Eriti wc-s. Kõige ägedam asi? Isetehtud Iron Maideni rinnamärk. Lood asjade taga. See tunne, kui näed asja, mille kohta olid unustanud, et see olemas oli, aga aju tunneb tuttava hetkega ära. Lastel ilmelt nii põnev üldse ei olnud. See näitus on avatud ainult septembri lõpuni, muide. Et käisitegi pealinnas ainult kahes kohas? Nojah, kell 12 saime linna ja kell 19 asusime rampväsinutena tagasiteele, pole üldse kerge see kultuurihuvilise elu, ise oleks ka pakkunud, et paar tundi võtavad need muuseumid...

Laupäeval oleks veel mereski ujuda saanud, aga tervisliku seisundi tõttu ei julgenud. Muidu on ses osas rekordsuvi olnud. Minu poolt ujutud kohad: Põhjameri, Läänemeri, Emajõgi, järvedest Selja, Viitna, Kirikmäe, Väinjärv, Tamula, kaks erinevat Poola järve, Porkuni järves sain ainult põlvini käia, sest küm oli, aga kõiki mainitud järvi külastasin esmakordselt.

Aga homme lähen tööle, teie lehvitage oma lipukestega (ei lind ega loom, noh), seejärel jätkame puhkuselainel.