Jagan siia ka linki artiklile, mida notsu paaris kommentaariumis jagas, äkki keegi pole lugenud veel, kuigi tundub, et samad inimesed loevad ja kommenteerivad samu blogisid. Mind pani aga natuke imestama üks konkreetne lõik sellest artiklist, nimelt:
"Mulle ei meenu, et oleksin kohanud mõnd äriõiguse spetsialisti, kes ei
arvaks, et tema töö on mõttetu. Sama kehtib enamiku eespool jutuks olnud
uute tööde kohta. On tohutu hulk palgalisi spetsialiste, kes – kui
satud nendega peol rääkima ja ütled, et teed midagi, mida võiks
huvitavaks pidada (oled näiteks antropoloog) – tahavad iseenda tööst
rääkimist vältida. Ja pärast paari jooki peavad nad pikki tiraade
sellest, kui mõttetu ja tobe nende töö tegelikult on."
Mulle tundub, et kõik oleks üpriski talutav, kui see nõnda oleks. Mida mina olen kohanud, on aga hoopis vastupidine - inimesed püüavad kõigest hingest oma arutut sebimist põhjendada, õigustada, tähtsustada. Äkki meil on lihtsalt liiga vähe seda kapitalismikogemust? Taaskord see 1000 aastat orjaaega?
Kõik on nii tõsimeelsed, et mul hakkab kõhe. Mu sõbranna töötas loovagentuuris, kus pidi punktipealt 8 tundi kohal passima ja Facebook oli arvutis blokeeritud. Ma saan aru, et see on ilmselt erand, aga mu meelest kõnekas näide, kus isegi loovtööd võetakse äärmiselt tõsiselt. Ma kujutan ette, et ma lähen reklaamiagentuuri üsna suvalisel kellajal, suvalistes hilpudes ning hakkan siis koha peal lõõpima sellest, kuidas lambakarjale uut mõttetut toodet vahana pähe määrida. See oleks mu meelest normaalne, arusaadav ja lõbus. Miks peab toonitama, et ei-ei-ei, see on väga tähtis töö, olulised on meie missioon ja visioon, kõike teeme vastavalt tunnustatud teooriatele jne?! Ka Tähtsas Ministeeriumis pidi mul kohv ninast välja lendama, kui kolleeg teatas, kuidas ta tunneb, et saab siin "midagi ära teha" - tema töö oli istuda koosolekutel ja paika panna tööplaane ning arengukavu, mida mitte keegi kunagi ei vaadanud, sest nelja aasta pärast tuli uus juht ja alustas kõike otsast peale. Aga tööd tehti tõsiselt ja karmilt, ületunnid olid igapäevased - kui mina viiest koju lähen, kukub Eesti riik kokku! Ma algul arvasin, et see on hea nali, pärast enam nii kindel ei olnud, et üldse oli nali. Palka maksti selle töö eest nii palju, et mul oleks julgelt 90% sellest iga kuu üle jäänud. Olekski siis mõned aastad "tööd rüganud" ning seejärel jalad seinale tõstnud - sai kah seda riiki teenitud, aga kus sa sellega, siiamaani need õnnetud stressavad seal ületunde teha. Ilmselt minusugustega kukukski süsteem kokku, sellepärast.
Kas inimesed võtavad neid "mõttetuid" töid seepärast nii tõsiselt, et muidu on oht lahti lastud saada ja äkki siis peaks minema mõnele kehvalt tasustatud, aga päriselt vajalikule tööle? Et nad tegelikult teaavad, aga petavad end meeleheitlikult? Mis juhtuks, kui me tunnistaksime, et ongi mõttetu jura, aga no vähemalt soe kontor ja makstakse heldelt? Eelmainit artikli põhjal ei muutuks sellest ju midagi. Pole lihtsalt viisakas niimoodi? Lugupidamatu? Lugupidamatu nende suhtes, kes päristööd teevad, kehvades tingimustes ja niru palga eest? Silmakirjalik ei ole natuke või?
Viimasel ajal on ilmunud päris mitmeid raamatuid nõukaaegsest tööelust - kuidas meediatöötajad poolest päevast kohale ilmusid, pintsaku tooliseljale tõendiks jätsid ja seejärel puhvetisse kadusid. Kas me üritame end nüüd sellest kangesti distantseerida, et nüüd on oma riik ja selle nimel ikka teeme korralikult tööd, mitte ei vea seanahka võõra võimu eest? Ma kahtlustan, et niimoodi arvates me alahindame inimese laiska loomust.
Liigne tõsidus ja soov tõsiselt võetud saada on mulle kuidagi väga võõras.
Ma ise muidu aitan oma töös robotit ehk siis arvutit. Võiks ka olla inimesest sõltumatu töö, aga paraku mulle tundub, et kui kvaliteedis just jõhkraid allaandmisi ei tehta, siis inimfaktorist sõltuvate asjadega arvuti siiski hakkama ei saa. Mis me räägime arvutitest, isegi paljud inimesed ei saa, lollikindlaid lahendusi ei ole, sest lollid on uskumatult leidlikud. Võtame või näiteks valimissedelid, mida peaks üsna lihtne olema masinaga kokku lugeda. Alati on neid, kes suudavad numbreid loetamatult kirjutada, numbri jaoks mõeldud kasti teksti kirjutada jne ning kõik nad ei tee seda sugugi mitte ainult trotsist. Mõelge siis, kui palju võimalusi on erinevalt interpreteerida oluliselt keerukamaid blankette. Ok, Eesti on üks hirmus maa, kus nad kõike digitaliseerivad, aga mujal kasutatakse endiselt paberit mingitel meile tagurlikuna tunduvatel põhjustel.
Terved ametid kirjutavad kirju iseendale ja kui keegi puudu on, siis võib üks inimene vähemalt viite asendada.
VastaKustutaMa ei viitsi artiklit lugeda aga see igava töö teema jäi silma.
VastaKustutaMul tuttav just vahetas kohta ja valida oli kahe riigiastuse vahel. Ühes põnev uus juht, keda isegi mina olen nõus raadiost kuulama (mul hakkab kiirelt igav, eriti riigiametnikke kuulates); väga põnev töö ja erinev pisut eelmisest aga natukene väiksem palk. Ümberkorralduste aeg ning ta oleks saanud end rakendada maksimaalselt. Minu meelest väga põnev!
Teises valdavalt tuttav seltskond ees (reorg tulemusena liiguti üksteise sabas vist ühest kohast teise, need riigiasutuste reoganiseerimised on üldse naljanumber), suurem palk aga kohutavalt nüri töö. Sisuliselt kastad lilli ja vastad kõnedele, assistendiamet (enne oli strk üksuse juht). Aga palk ja puha jne. Reedel töötavad poole 2ni...
Juba teisel kuul olid jutud, kuidas pühapäeva õhtul tabab inimest kohutav stress ja töömõtted ajavad oksele. Teisel kuul!!! Mul ikka läheb mitu aastat enne kui rutiin tekib.
Nii et mul on üsna sama küsimus, et kas tõesti ainult soe kontor, mugav seltskond ja palk loevad? Ta ise kommenteeris seda nii, et inimene peab ikka täielik idioot olema kui talle tema töö meeldib ja ta tööle rõõmuga läheb. Et kõik teevad sunniviisiliselt, sest maksud tahavad maksta jne. Ma ei ole sellega nõus. Kui mul on 1 elu, miks ma seda niiviisi veetma peaks? Õud. Isegi kui töö on periooditi jama, tuleb leida midagi, mis põnevust juurde annab. Harida end ise, teha vabatahtlikuna midagi jne. Elu peab ikka kuidagi huvitavaks elama.
Ja rõõmust rääkides, on ka täiesti teine vaade - kunagine alluv (kõrgharidusega, aastaid kultuurisfääris tegutsenud, nutikas tegelane aga kohutavalt laisk) pidi nüüd töötama öövalves ja ütleb, et see on hetkel tema unistuste töö - kellast kellani, mõtlemist ei eeldata ja arengut ka mitte. Masendav, minu meelest. Aga kui inimene on õnnelik ise ja rahul... Oh jah.
See veidi teine teema tegelikult, töö igavus vs põnevus mu meelest sõltub inimesest. Seal artiklis oli pigem üleüldiselt sellest, kuidas on palju töökohti, millest "maailmale" erilist kasu ei tõuse, aga mis enamasti on prestiižsemad kui hädavajalikud tööd.
KustutaSinu väljatoodust tekib mul aga küsimus, miks ei võiks ennast harida, vabatahtlikult miskit teha jms vabast ajast, see ei pea ju üldse tööd puudutama. Vastikut tööd teha on muidugi vastik, aga samas ma ei leia ka, et ideaalselt arendav ja meeldiv töö kõigile võimalik oleks. Võib vabalt naerda oma lolli töö üle ja seda lõbusamalt võtta. Ma ise näiteks ei tahaks teha tööd, kus ma ei saaks muusikat kuulata ja vahepeal filme vahtida :)
Kui inimene elab selleks et töötada, siis oleks nüri töö tegemine hull piin. Aga kui inimene töötab veidi selleks et täie rinnaga elada siis kama kaks mis töö kui võimaldab elu nautida ;)
KustutaEks paljud ongi loonud endale illusiooni enda ja eriti oma töö asendamatusest. Kui töötasu on kopsakas ja ametinimetuses on sõna "juht" (turundusjuht, projektijuht, sotsiaalmeedijajuht jne), siis võibki tekkida tunne, et näe, ma olen tähtis, mulle makstakse mu töö eest palju palka, järelikult teen ma midagi hästi olulist ja olen hästi väärtuslik.
VastaKustutaMul kõlksuvad selle jutuga kaasa üldse liiga palju töötamise teemad, meenus Oliver Parresti kunagine artikkel:
VastaKustuta"Seega – töötule antud ülesanne leida midagi, milleks teda vaja on, ei päde. Neid ei pea enam millekski veel rohkemaks vaja olema, sest kõik vajalik on juba tehtud. Tegemata on veel ainult mõned üleliigsed asjad, ning pole kindel, kas neidki kõigile jagub. Praegustest töötutest on maailmale kõige rohkem kasu, kui nad hoiduvad täiendavast tarbija üleväntsutamisest. Kui mul oleks raha, siis ma maksaksin neile selle eest.
Samal ajal kui õnnetud töötud noolivad seinalt toidulõhnu, on nende tööle pääsenud võitluskaaslased end rihmaks pingutamas. Nad on sunnitud töötama pideva ülekoormusega, sest konkurents ükskõik kui labasele tööle on kange – ukse taga on töönäljaste järjekord. Tööandjal on väga lihtne nõuda enamat ja vigisemise korral võtta tööle keegi, kes oskab vait olla. Tööle pääsemise lävi nihkub üha kõrgemale ja ukse taha jäävad ka potentsiaalirikkad inimesed. See ei ole aga tervislik ühelegi osapoolele."
https://www.saartehaal.ee/2014/11/27/tootus-on-filosoofiline-ja-eetiline-probleem/
ja iseenda vana postitust lingin ka, seal kommentaariumis käisid need teemad samuti läbi:
https://notsumaja.wordpress.com/2015/07/30/paris-too-ja-mangutoo/
Krt, seal kommentaariumis on nii palju lugeda, et ma praegu ei jõua - pean tööd tegema! Ma muuseas ei pea midagi, ega keegi ei kärata mulle, aga kui ma näen, et teised parasjagu teevad, on piinlik käed rüpes lugeda...Peab tegema tööd, sest kõik teised teevad nii, mhmh. Ja muuhulgas möönan, et ilmselt oleks selle kommentaariumi lugemine (mulle) praegu arendavam ja kasulikum kui mu palgatöö tulemus.
Kustutaja Martin Luigalt:
Kustutahttp://za-um.blogspot.com/2012/04/ma-ei-tea-selle-too-kohta.html
"Tegematajätmise väärtustamise. Kui me suudame ette kujutada nigelat raamatut, mille oleks võinud kirjutamata jätta, sest nii oleks parem, võime ette kujutada ka relatiivselt väärtusetut avaliku elu tegelast ja maailma halvemaks tegevat karjääri. Tõesti, ma ütlen, see läbi-viieline võimumajaks ehitatud õpilane, kes läks edasi advokaadiks saama, küüniline, kuid ilma kahtlusteta - see maailm oleks üks kenam koht, kui ta oleks leidnud endas jõudu oma vanemaid alla panna, freeloadida nende üheksakümnendatel relva ja paberiga kokkuaetud hiigelvaranduse otsas, kasvatada juuksed pikaks, teha kesktaseme üürikas kanepipõssu ja rääkida kahtlast jama tšakramite ja vabamüürlaste kohta. Midagi head ei oleks sündinud, ent mingid halbused oleksid tegemata."
!
Oh õudu, notsu avas linkide laeka ja.
VastaKustutaPole lootagi, et töö kaudu jagatakse ninaesist võrdselt jagatakse. See mehhanism pole ometi selleks välja mõeldud!!! Kui tööandjal on võimalik saada 1 töötajalt 100 ühikut tööd või 2 töötajalt 2x50, siis ta valib alati 1x100. Üks komplekt töökohta, tööriistu, väljaõpet, jne. Suurtel ettevõtetel on töökohtade vähesus selge vahe-eesmärk ja selle nimel tehakse igasugu trikke. Näiteks palgatakse väliseid konsultante, makstes 2x või 5x peale, et headcount väiksem oleks.
Ehk, töö osalt on sotsiaalne konstrukt, aga enamasti mitte.
Riigitööst peaks ma kirjutama... varsti läheb meelest.
Lugesin posti läbi ja väga ok oli.
VastaKustutaSiis hakkasin kommentaare ja mu taluvuspiir on selgelt langenud: kunagi lugesin täiesti rahulikult, kuidas inimestel on erinevad arvamused, aga nüüd on "mind ei huvita, ei tee mind kuidagi targemaks, aint vihastab - miks ma peaks endaga nii tegema?!" ja kinni.
(see oli notsu posti kohta - kuigi ka siinne on täiesti tore. Mhmh, inimesed suhtuvad täiest ihaiglaselt tõsiselt oma tähendustetutesse töödesse! Aint kommentaarid on siin ka mõistlikud enamasti =P )
KustutaMa juba ammu "avalikes kohtades" selle tõttu kommentaare lugeda ei taha, notsu juures ma veel selliste kommideni ei jõudnud, teab, kas julgengi rohkem lugeda...Samas ma olen raudselt seda postitust ja kommentaare nende ilmumise ajal juba lugenud, aga need on meelest läinud.
KustutaMarca, julgustuseks ütlen, et tookord seal minu pool jäid eriarvamused vähemalt viisakaks, kommenteeriti üksteise juttu, mitte isikut jne.
KustutaJap, ma lihtsalt olen tundlikuks läinud =)
KustutaMa siis kirjutan natu riigitööst Kauri eest ja teispoolt ookeani pilgu läbi. Olen pea kümme aastat riigi pakutud ametikohal olnud (tööks ei saa seda kõige parema tahtmise juures nimetada). Miinuseks on kohalkäimise vajadus ja igavus, plussiks viisakas kompensatsioon nii papis, hüvedes kui puhkuses ja täielik stressi puudumine. Eelpenskarile sobib ideaalselt aga noore inimesena küll ei tahaks teha. Mida suurem organisatsioon, seda rohkem bürokraatiat ja ebaefektiivsust, riik kõige suurem.
VastaKustutaAlgul oli natu piinlik palja molutamise eest tasu saada, aga inimene harjub kõigega :P Südametunnistust rahustan mõeldes, et nüüd saan tagasi maksud mis enne riigile maksin :D Vähemalt netis võin piiramatult surfata, sellegi kommi toksin tööl ;)
Riigitöö mu meelest erineb ikka asutuseti ja tasandite lõikes ka suuresti. Ma olen olnud praktikalt nii linnavalitsuses kui maavalitsuses, seal oli küll näha, et tehti inimeste jaoks vajalikku tööd. Ministeerium erines osakonniti, meil juhtus eriti haige juht olema, erinevust oli märgata ka kaadri voolavuses osakonniti.
KustutaNetis surfamise osas, tuttav töötab pangas ja sageli vastab FB-s sõnumitele koheselt, ma siis uudishimutsesin, et kuidas nii, teil ju kaamerad selja taga valvavad? Ta vastas, et ah, kõik surfavad netis kui kliente pole :)
Eks jah bossist sõltub omajagu. Meil ka linna teises otsas sama firma sama osakond, aga seal mingi kummaline ülemus tahab ennekuulmatut, et inimesed tööd teeks :D Osa tulid meile üle, osa läksid pensile, momendil neil seetõttu tööjõupuudus.
KustutaTegelt seda seltskonda vaadates jääb mulje, et riigitöö ongi ette nähtud rakenduse võimaldamiseks igasugu puuetega ja patoloogiliselt laiskadele tüüpidele, kes muidu oleks lihtsalt töötud :P
Lihtne küsimus.
VastaKustutaKas sõjaväel on mõte?
Kas sõjaks ette valmistumine on mõttetu - või on see päris?
Küsime veel.
VastaKustutaKas Eesti riigil on mõte? Suurem osa maailmast arvab, et muidugi mitte, aga no nii teie arvates?
Mu eelmine töökoht enne riiki oli Skype. Kas sellel oli mõte?
Mu eelmine töökoht oli pangandus. Kas pangandusel on mõte? Aga selle "tagatoal" - tootearendusel, riskihaldusel, protsessijuhtimisel...?
Ehk. Kui me ütleme (kusagil ülal), et mõttetule ettevõtte mõttetule allhankijale raamatupidamist tegev isik on ise samuti mõttetu. Siis kust jookseb see piir? Kes ja kus paneb paika, millised nähtused, funktsioonid, teenused, tegevused on "vajalikud"?
Lihtne. Mõtled, mis saaks, kui sa seda asja ei teeks.
KustutaNii, ok, teeks keegi teine. Aga kui KEEGI ei teeks, mis juhtuks?
Kui eriti midagi või oleks inimeste elu isegi parem, on töö mõttetu.
Tõsi, mina seda mõeldes leidsin ka, et kogu mu elu on mõttetu =)
Eesti riiki siis ei oleks.
KustutaEga eesti keelt ega kultuuri.
Aga ütle nüüd palun, kas inimeste elu oleks siis parem? Halvem? Ja milliste inimeste elu?
Oleneb, mis oleks alternatiivid. Ka Eesti riikluseta autonoomia mingis euroföderatsioonis (nagu USA osariik) võiks minu poolest OK olla. Aga see ei muudaks ehk praktilisest küljest väga palju, lihtsalt muist ametikohtadel oleks teised nimed.
KustutaMa vist ei ole kohanud inimest, kes iseenda tööd mõttetuks peaks.
VastaKustutaMõtlesin tükk aega.. Aga no ei tulnud kedagi meelde / pähe.
Kuidas nii üldse saab? Sa lähed hommikul tööle, mõeldes, et täna ei tee ma inimkonnale mitte midagi vajalikku? Miks???
mu arust blogosfääris on seda ohkamist vahel olnud (üles otsida praegu ei viitsi). ja loomulikult on see üks asi, mis teeb inimese õnnetuks.
Kustutant ma proovisin kunagi nooruses korra klantsajakirjale kirjutada, üritasin seda endale veel pikareskses mõttes lahedaks mõelda - "lasen rikastel endale selle eest maksta, et ma neile elamist õpetaks" - aga kaua ei suutnud. pmst tegin ainult 2 artiklit ja see oli kohutav enesesundimine.
Kustutaselline võlts ja ligane tunne oli. nägu kiskus viltu pähe.
KustutaKaur, mulle tuli meelde üks näide konkreetse töölõigu (mitte terve ameti) kohta. Üks IT-inimene rääkis mulle, et mingit IT-süsteemi üles pannes on kasulikum sinna mingi error sisse planeerida - kui süsteem aeg-ajalt kokku kukub ja IT-töötaja tuleb kohale kutsuda, on kohe näha, et näe, teeb tööd. Tasub ikka palgal hoida. Kui teha liiga hea süsteem, võib kinga saada.
KustutaMa arvan, et selliste vigade parandamine, mille oleks algusestt peale saanud sisse panemata jätta, kui tööturu loogika seda lubaks, on suurepärane mõttetu töö näide.
See on jama, st nii tegelikult ei tehta. Pole vaja ka, probleeme on ka ilma neid kunstlikult juurde loomata.
KustutaMa tegin kodus andmesisestamise tööd, mis võttis mult palju aega ja jõudu, ja kirjutasin mingeid 200-sõnalisi nupukesi "üldhuvitavalt teemal", mis pidid suvaliselt lahti tulema, kui keegi netilehel (mille jaoks ma andmeid sisestasin) klikib - ja kuskil 2 kuu järel ma kahtlustasin juba kõvasti, et seda lehekülge ei avata iial.
KustutaAga mu töö üha kestis, kuni andmed, mida sisestada, otsa said.
Ja siis oli küll tunne, et no MIDA FAKKI. Ok, ma saan oma rahanatukese kätte, aga phmt ma teen lihtsalt tühja ju. Miks ma pean siis üldse tegema?! Võiks lihtsalt aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa kirjutada ju, kas keegi üldse KUNAGI loeb, mida tegin?
See tunne tekib ka siis kui väga pikalt sama tööd teha. Nt väga suures organisatsioonis võib töötaja katta väga väikest lõiku (nt võrdleb laekumisi arvetega). Sadu kliente, mitu geograafilist punkti katta, kuskil suures keskuses "taskuraha" eest sisuliselt. Mingit sidet kliendiga sel juhul ei teki, mõõdetakse teisiti (tagasilükatavate dispuutide arv nt versus reaalsed kreedidmemod). Organisatsiooni aspektist väga vajalik (raha tuleb kätte saada) aga töötaja aspektist jõle.
KustutaRaha on see mis on mõttetu töö motivatsioon. Kindlasti on paljud nõus minema kõrbesse liivateri lugema mingi raha eest. Kui süsteemid pakuvad raha ja et see kätte saada tuleb igasugu mõttetusi teha.
KustutaÜks näide mõttetutest tööülesannetest on ka see, mida ma olen kuulnud koolitöötajatelt - et uue haridusministriga tulevad uued korraldused, umbes et üks minister käsib korraldada tsükliõppeks ümber ja siis tuleb teine ja laseb jälle tavalisteks klassikursusteks ümber teha. Selline administratiivne tõmblemine jätab õpetajatele päriselt õpetamisega tegelemiseks vähem aega ja jaksu.
KustutaNo ja siis on räägitud ülemustest, kelle nähes peab justkui midagi tegema. Vahet pole, et vajalik töö on juba ammu tehtud ja võiks koju ära minna või netis lõbutseda. Kiirematele töötajatele õudne nuhtlus.
Aga laiemalt mõttes - unustame korra selle mõttekuse ja mõttetuse teema. Minu arust tehakse lihtsalt kokkuvõttes liiga palju tööd.
VastaKustuta*võttes*
KustutaNõus.
KustutaMa enne ka korra mainisin aga tahaks üle korrata.
VastaKustutaMõelge korra kas te elate et töötada või töötate et elada.
Vastus sellele küsimusele määrab mis on teie vaated laiemalt.
Filosoofiliseks minnes: mis on elu oluliseimad eesmärgid?
Pangaarve kasvatamine, asjade omamine, jälje jätmine ajalukku, inimkonnale teene osutamine, senilahendamata võrrandi lahendamine, sportlik saavutus, meeldivate asjadega tegelemine ...
Tänapäeva ühiskonnas absoluutne enamus meist müüb oma aega ja oskusi kellelegi, et oma personaalseid vajadusi rahuldada ja eesmärke saavutada. Milleks oma pead vaevata selle üle kas töö mõttetu või mitte kui kompensatsioon piisav.
100 aasta pärast mäletavad teid üksikud kui te just pole kuulsad kirjanikud, teadlased, poliitikud või soovitavalt massimõrvarid - paradoksaalselt mäletab inimkond neid masohhistliku mõnuga kõige kauem :D
1000 aasta pärast on suure tõenäosusega tsivilisatsioon tundmatuseni muutunud kui üldse enam olemas on. Ja meist personaalselt pole prtaktiliselt miskit jälge jäänud peale võimaliku geneetilise info mis 30 põlvkonna jooksul tundmatuseni segunenud.
Eelnev mõttekäik pakub mulle rahulolu ja laseb mõnuga elu nii palju nautida kui töö (pole vahet kas mõttetu või mõttekas, esimese puhul lihtsalt eeldan kopsakamat kompensatsiooni) eest saadav palk võimaldab.
Oleneb inimesest. Lihtsalt raha pärast väga pikalt ei suuda keegi ühes kohas olla. See on teatav sadomaso sel juhul. ja olnemata ambitsioonist siin elus, valdavalt inimesed siiski ei ole rahul. Aga neil puudub julgus muuta.
KustutaAvalik sektor on Eestis poliitikute mängumaa sageli, oleneb ilmselt asutusest ja positsioonist. Ma olin 3,5aastat ja nägin nelja osakonnajuhatajat/ülemust. Kui minister lahkus, tuli uus mass oma sõpruskonna või parteikaaslastega.
Pikas perspektiivis on kõik mõttetu.
Kustuta