Hakkame otsi kokku tõmbama

Aastakokkuvõteteni on veel aega, sattusin FB-s hoopis ühe vestluse peale, kus 50+ inimesed rääkisid sellest, kuidas elus on saadud teha ca 4% plaanitust ning tuleb vaikselt plaane revideerima hakata - püüda ennast veenda, et ega ma tegelikult olen rahul, rohkem ei tahakski jne. Sest aeg surub peale, on selge, et suuri asju enam ei jõuagi, pole ka jaksu. Kusjuures vähemalt üks neist arutajatest oli inimene, keda enam-vähem iga eestlane teab ja kelle panust hindab - tema enda silmis tehtud aga siiski kõigest 4%.

Mõtlesin siis, et pidid ikka grandioossed plaanid olema oma eluga. Siinkohal oleks paslik korrata üht mu lemmiktsitaati C. Palahniukilt:

"We’re the middle children of history, man. No purpose or place. We have no Great War. No Great Depression. Our Great War’s a spiritual war… our Great Depression is our lives. We’ve all been raised on television to believe that one day we’d all be millionaires, and movie gods, and rock stars. But we won’t. And we’re slowly learning that fact. And we’re very, very pissed off." 

Ei salga, jah, ma mõtlesin ka, et minust saab staar. Mis alal, kuidas, seda plaan ei sisaldanud. Õigemini, plaani polnudki. Samamoodi nagu ma lihtsalt eeldasin, et mind ootavad elus ees valged pulmad, neli last, labrador ja maja linnapiiril. Kas ma ise tegelikult neid asju üldse tahtsin? Sellele ma ka väga mõtteid ei kulutanud.  Tegelikkus on olnud selline, et ka ilma plaanita on elu üsna meeldivatesse rööbastesse loksunud ning pole väga miskit, mis hullult hingel kripeldaks - see on veel tegemata! Või ongi see see koht, kus ma olen ennast piisavalt veennud - kõik on hästi, olen rahul, rohkemaga ei oskaks midagi ette võttagi? Juba enne 50ndaid?  

Ok, üks asi, mida ma tean, mida ma kohe kindlasti tahtsin teha, kui "suureks" saan, oli minna Rock Summerile. Kahjuks sai see enne läbi, kui mina kohale jõudsin, see-eest muudel analoogsetel festivalidel olen nüüdseks päris palju käinud. Võib vist risti teha küll, et käidud. 
EDIT: Oeh, vaatasin nüüd Wikipediast Rock Summeri esinejaid läbi aastate, ah minge ära, tegelt ei ole ikka ühelgi nii kõva line-upiga festivalil käinud küll. Aastad 93, 94 ja 95 - täitsa lõpp! Iseasi, et toona ei oleks need bändid, mida ma sealt praegu vaataks, mulle mitte muhvigi öelnud. 

Ükspäev läks jutt sellele, palju kellegi oodatav eluiga üldse olla võiks. Meie peres on naised kõik ikka sinna 90-ringi välja vedanud, sõbral oli umbes sama seis. Sel hetkel astus juurde sõbra elukaaslane, kes ohkas, nojah, mu vanaema oli surres 46...Ehk siis oma kelkimisega, kes kauem elab, olime tahtmatult teise õrna kohta puudutanud. L.-i vanaisa suri lausa 36-selt, õnnetusjuhtum, aga lahangul olevat nenditud, et ega siin pikka pidu poleks olnud nii ehk naa. Selleks ajaks oli aga vanaisal juba 5 järglast soetatud. Lühike, aga tõhus elu, vähemalt evolutsiooni seisukohast?

Kas me teeks midagi teisiti, kui teaks ette, palju jäänud on? Teisalt eluea keskmine pikkus siiski mõjutab me tegusid. Ikka arvestad mingist hetkest, et nüüd peaks rohkem kui pool möödas olema. Samas ei ole ju midagi garanteeritud. Mu kass on kolmeaastane, tema pesakonnas oli kokku viis kassi, tema on ainus, kes siiani elus  - vedas nii tal kui meil. 

Veel EDIT: Lugesin siin just M.Muti viimast üllitist, sealne lugu "Inimene on aja mõõt" räägib täpselt samast asjast, millest ma siin just kirjutasin (va Rock Summer ja isiklik elu ning kassid, eks). Lihtsalt kokkusattumus, lisaks kui see poleks juhtunud ühe päeva raames, ega ma ei mäletaks, et olen kirjutanud Mutiga samu mõtteid. Muidu on see viimane Mutt - "Kõik on hästi" mu meelest lati alt läbi. On häid mõtteid, aga on ka päris tooreid ja väga palju selliseid, mille peale kehitad õlgu - aga seda on ju ennegi öeldud. Kumab läbi ka justkui kerge kibestumus. Just see "Eestist mõeldes" osa - vägisi mõtled, et kas tõesti kujutasid nii paljud taasiseseisvumise ajal ette, et me oleme kuidagi parem, kokkuhoidvam, eetilisem ja etem rahvas kui muu inimkond? Kuidas ikka see "kas me tõesti sellist Eestit tahtsime" nii valdav on? Muti ilukirjanduslik panus on siiski oluliselt rikastavam kui need viimase aja "arvamuslood" - žanr, mida ta ka ise põlastab. Las need "amööb-blogijad" tegelevad sellega, kunstnik jäägu ikka oma liistude juurde. P.S. See on mu teada juba teine kord, kui Mutile blogijad hambusse jäävad, huvitav miks? Ausõna, ei võta absoluutselt isiklikult, ei ole ju alustki, lihtsalt tahaks aru saada, mis sel Mutil nende blogijatega seostub üldse.  

Meenus ka üks hiljutine "Rahva oma kaitse", kus Kivirähk "sarjas" Juurt selle eest, et too noortele poeb - kuulab Nublut ja muud mõminat, väärikas oleks ikka eluks ajaks oma nooruse iidolitele truuks jääda ja kõike uuemat juba ette rämpsuks pidada. Vat-vat, mu meelest on siin midagi diagnoosilaadset ära tabatud. See haigus on mu meelest juba aegade algusest inimestel küljes olnud. Sellest lähtuvalt - on's pikal elueal üldse mõtet? Niikuinii jääb enamik mingisse aega kinni. 

Lõpetades soojades toonides  - üks vanatädi, kellel aitasin ust lahti hoida, tänas mind sõnadega: "Ole sa tänatud, hea laps!" Vähemalt mingi ajani on alati olemas maailmu, kus sa oled endiselt alles laps!