1. Judas Priest - Firepower
Seda plaati tunnustab vähemalt top3-e 2018. aasta edetabelis ka mitu väljamaist (rock)muusikalehekülge. Lugesin kuskilt tabavat kommentaari, et noh, Judas Priest, eks oli teada, et sellelt plaadilt mõni hitt tuleb, et aga seesugune täiega lajatav otsast lõpuni korralikult ragistav album, seda poleks isegi oodanud. Üldiselt on Priesti parimad palad siiski nende loomingulise tee esimesse otsa jäänud, aga pole vist ühtki albumit, kus ma 14st loost 10 endale kohe playlisti oleks jätnud. Igatahes on mul kahju, et ma Priesti laivis nägema pole juhtunud, nad oleksid seda väärt küll ja mitte kui mingi vana bänd, kes kunagi meeldis. Kahjuks selgus selle aasta veebruaris, et nende kitarristil Glenn Tiptonil diagnoositi Parkinsoni tõbi ning ta pole enam võimeline tuuritama (kuigi viimasel tuuril tegi veel osadel kontsertidel mõned lood kaasa). Jube raske on ainult üht lugu siia valida...(P.S. Sellel videol on Youtubes nii armsad kommentaarid, et pisar tuleb silma kohe :)
Samamoodi, vana bänd, kellest enam midagi ei oota, sest viimased albumid pole just kõige etemad olnud - ja siis! Plaadikujundusel seisab ähvardavalt pimedas kangialuses üks tüüpiline kahekordne Londoni turismibuss, mille tuled põlevad pimestavalt ning sildilt võib lugeda "No Tourists" ja kogu plaat on tõeline 90ndate stiilis raju reiv, mis viib tagasi "The Fat of The Landi" ja "Music for the Jilted Generationi" aegadesse. Kuulata maksimaalsel tugevusel, jõhkralt agressiivne plaat. Paneb jala tatsuma, ühesõnaga.
Veel natuke agressiivset enne kui melanhooliasse langeda. dragSTER on UK punkbänd, mille kohta on kole raske infot leida, sest neil on mitu nimekaimu, aga nende uusim plaat "Anti-Everything" on Spotifys olemas ning nende ametlik kodukas on see. Kahjuks ühtki uuemat lugu Youtubest kuulata ei saa, panen siia nende nö kuulsaima hiti lihtsalt. Muidu naisvokaaliga, aga paljudes lugudes laulavad mehed arvestatavalt tausta, igati äge on just see viimane plaat, eelmised minu maitsele liiga psychobilly. Kiire ja meloodiline, selline korralik vana kooli punk.
Oeh, oli ikka pealkiri. Lühike plaat (8 lugu), teine osa veel tulemas. See on siis nüüd The Smashing Pumpkins oma peaaegu algkoosseisus uuesti kokkutulnuna ja nende kümnes stuudioalbum. Ta ei ole päris see 90ndate ikooniline Imeilus Kõrvits, aga ta on siiski põnevam kui 00ndate Kõrvits. On paar väga head lugu ja ülejäänud on lihtsalt head. Solara on imeline! P.S Video kommentaarides püütakse ka selgusele jõuda, millele see vihjab, aga no kunst, puhas kunst!
Niisiis, kõikjal on (t)räpi hullus. Lil Peep´ist ja tema traagiliselt saatusest saab lugeda siit. Jah, ma tõesti hakkasin teda kuulama peale ta surma, kui sain teada, et ta soovis olla räpi Kurt Cobain. Läks tal kahjuks veel kurvemini. Nüüd kõik karjuvad, kuidas selle uue plaadiga on Peep´i mälestust rikutud, album on üleprodutseeritud, "Peep poleks seda iial heaks kiitnud" jne. Sorry, aga mulle meeldivad korralikult tehtud asjad. Üks asi, mille pärast mulle see kohalik mõminaräpp ei istu, ongi just põlveotsas tehtud mulje. Lo-fi ongi ju eesmärk, aga no mu meelest on selge, et igaüks meist võib kodus muusikat teha, see pole mingi kunst, mulle meeldib just, kui asi on sellest edasi viidud. Ma ei taha vaadata ja mõelda, et "oh, ma võiks ju ka", vaid pigem "näe, mina nii ei oskaks". Ma ei ütleks isegi, et Peep on räpp. Ta väga ei mõmise, diktsioonist on aru saada, taustaks on kitarrid, tekstid on ühe õnnetu teismelise poisi maailmavalu, mitte mingi "money over bitches", mu meelest on see ilus. Melanhoolne muusika. Kurb on teada, et tal oli nii kurb ja et teda nüüd enam üldse ei ole. Good bye, my sweet prince, nagu kirjutasid paljud talle hüvastijätuks. Nutkem kaasa:
See plaat läks mul kuidagi täiesti kõrvust mööda kui ta ilmus, alles nüüd aasta lõpus avastasin ja assa raks, see on tore! Emigrate on siis Rammsteini kidramehe Richard Kruspe projekt, millelt varem on ka paar head lugu tulnud, aga see plaat on samm edasi. Kruspe on kahjuks öelnud, et ega ta sellele mingit reklaami tegema ei hakka, tema põhitöö on ikka Rammstein ja tal pole aegagi, sest nad lähevad peagi Rammsteiniga 3-ks (!) aastaks tuurile. Mu meelest see plaat väärib tähelepanu, mh teevad siin kaasa ka Till Lindemann ja Cardinal Copia Ghostist, ja hästi teevad. ERR-is tunnustatakse ka.
Tommylt võib oodata mida iganes ja just see mulle tema juures meeldib. See ei ole enam mingi räpp, see on reiv ja ma ei tea, mis asjad veel, aga see on haigelt lahe. Ja see on kvaliteetne, kuigi osad lood on mu meelest suisa kuulamatud. Andekas poiss, kes ei kohku tagasi mitte millegi ees, oskab ära kasutada asju, mille peale teised ehk ei tule ja ajab oma intervjuudes täiesti tavalist juttu sealjuures. Suvaline Lasnaka kutt. Imeline on see, kuidas ta oma vene juured enda kasuks ära on osanud kasutada, kes oleks arvanud?! Ma saaks aru, et seda teeb mõni päris venelane Venemaalt, aga üks kohalik kutt, kelle nimeks Tomas Tammemets? Loomulikult on ka produktsioon ülikõva, aga ta on siiski nö self-made man, kelle visioon on olnud palju laiem kui mingid Paintiga tehtud videod. See on albumi kõige mainstreamim lugu, uskuge või mitte:
Lähme edasi kodumaiste plaatidega. See on ka ERR-i tabelis sees (koht 22), sealt leiab ka võimaluse kuulata, kuigi ma ei saa hästi aru - lingitud on justkui Spotifysse, aga sealt ma Zahiri küll ei leidnud. Mina ostsin ja kuulasin siit. Üldiselt mulle müra ei meeldi (haa-haa-haa), aga Zahir on lahe! Lahedalt ülbed tekstid ja mõnus andmine. Esinesid Intsikurmul sel suvel, kuhu nad üldse ei sobinud, aga muidu - teate, ma kuulasin kõiki neid uusi ja ägedaid kodumaiseid rokiplaate, mis sel aastal välja on tulnud, nimesid nimetamata, ma tõesti püüdsin, aga enamikku ei suutnud lõpuni kuulata. Nii paganama igav! Zahir ei ole igav.
9. Psychoterror - Käärid
Plaat, mille peal pole mitte ühtegi punk-lugu, nagu nad ise olla öelnud. Lingin "Jõulumuusikali", kus väike popurrii neid mitte punk-laule reas on. (Ma lihtsalt armastan Zbanski kino kaamerat - kõik, mis ta üles võtab on kuldne!). See suvine linnataevas, see lumine mets, see higine kontsert! Võimas! Parimad lood plaadil on mu meelest "Kui tuleb surm", "Vastuhakk", "Lurjus" ja "Kui mured on ära". See viimane on kuidagi eriti mõjus oma kajaga kitarridega, mis tekitab tunde, justkui kuulaksid murul lesides mingit suuremat festivali. Suveigatsus tuleb selle plaadiga.
Tantsumuusikalegend ja punklegend said korra kokku jämmimaks ühes hotellitoas mingi festivali ajal ning ilmavalgust nägi see nelja looga plaat. Pmst Iggy räägib huvitavaid lugusid oma elust tantsitava tausta peale ja Iggy lood on väärt kuulamist. Terve plaat on Youtubes kuulatav, ma panen siia ainult ühe loo (lood on päris pikad jah)
Oh, ägedad viited! Judas läks kohe loosi :)
VastaKustuta