Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte

ehk romaani diktatuuri vastu.
Annie Saumont on tegelikult kirjutanud suisa neli romaani, aga need jäid üldsuse tähelepanuta. Ta on ka ise tunnistanud, et romaan pole tema tassike teed - tegelikult saab kõik olulise ikka palju väiksema sõnade arvuga ära öelda. Ideeliselt olen ma sellega absoluutselt päri, mu meelest on isegi üliheades romaanides mingid kohad, mille järgi sa otsustad ära, et see on just ülihea ning ei ole väga vahet mitusada lehte seal lisaks leidub.

Aga. Millegipärast suur osa novelle väga head ei ole. Ma ei tea, kas kardetakse formaati - no et niigi lühike, mis ma siin ikka väga välja mõtlema hakkan. Selle tulemusena puudub paljudes novellides süžee täiesti - on mindud lihtsamat (?) teed ja treitud lihtsalt üks arvamuslugu või blogipostitus kirjaniku igapäevaelust. Arvamustega on muidugi nii ja naa, kui sa juba oled endale nime teinud kirjanik,võiks tõepoolest ka arvamused enda heaks tööle panna. Ilmselt ise teeks ka nii. Teisalt, lugejal ei ole väga huvitav (näiteks on minu meelest M.Muti ilukirjandus ikka oluliselt üle tema viimastest arvamus-raamatutest). Olustikukirjeldused stiilis "ükskord minuga juhtus nii" novelliks vormistatuna - no ma loen piisavalt blogisid, et sellest küllastunud olla. Eks mõnikord juhtub ka kirjanikega midagi põnevat, aga enamasti jätavad need pastakast väljaimetud lugude mulje. Ega blogipostitused ju sageli ka, aga blogid ei pretendeerigi kirjanduse austavale nimetusele.

Annie Saumont'i novellid on aga raudselt ilukirjandus, ilma igasuguse kahtluseta. Juba kogumiku esimese looga "Veel üks kohv palun" lajatab ta meile mitu omanäolist tegelast, igaühel oma sisekõne ja stiil, lisaks on lool süžee ja puäntki. Vist 1-2 lugu olid sellised, mida ma päris ülivõrdesse ei paneks. Karakteriloome pelgalt paarileheküljelistes lugudes on tal ausalt öeldes paremini käpas kui mõnel teisel tellise autoril. Saumont´i abiga saad vaadata väga erinevate inimeste peade sisse ja isegi see oleks juba väga kena, aga lisaks on seal alati mingi lugu ja enamasti ka puänt, mis on juba lisandina kirsiks tordil. Miks teda ometi rohkem tõlgitud ei ole!? Ilmselt on see aga üks ränk töö, sest lisaks sellele, et Saumont ei salli mõningaid õigekeelsusreegleid (peamiselt komasid teatud kohtades, kus ma, peale Saumont´i lugemist, tunnistan, et need tõesti olulised ei ole, ääremärkusena väidab tõlkija Maria Esko järelsõnas, et prantsuse keeles on komade kasutamine pigem stiiliküsimus (lk 119) ja samuti jutumärke ta lausa jälestas, sest need ei lasknud tema hinnangul mõttele sujuvalt üle minna (samas)), kasutab ta tegelastele isikupära andmiseks just neile loomuomast keelt, mis on siis sageli segu slängist, dialektidest, laensõnadest. Eestikeelne tõlge on ses osas meisterlik, et mingeid arusaamatusi mul küll ei tekkinud ja selline nn erikeelte kasutamine andis lugudele palju juurde.

Ütleme, et oma 20 (lugusid on kogumikus kokku 21) romaani saaks siit küll, kui veidi mulli puhuda ja liha luudele kasvatada. Aga miks peaks? Kas ei näita nii paljude erinevate maailmade või noh, piiluaukude, loomise võime tõeliselt andekat loojutustajat? Kui igaühe elust raamatut ei saa, võiks ju vähemalt novelli.

P.S. Mulle tuli nostalgiahoog ka peale, meenus kooliaeg enne kohustuslikku arutlevat kirjandit, kus sai veel vabalt fantaseerida ja panna kirja lugusid, mis juhtusid kellegi teisega kusagil mujal. Põhimõtteliselt siis novellid ja ma sajaga nautisin nende kirjutamist! Oo, kuldne aeg! Hirmus, kuidas arutleva kirjandi nõue selle loovuse raamidesse surus ja meist kõigist arvamusartiklite vorpijad tegi. Elagu vaba fantaasia! /Teinekord kui sa tänaval huvitavat inimest näed või ka täiesti tavalist, mõtle talle lugu välja, ja see ei pea romaanimõõtu välja andma!/