Hyeonseo lugu mõjub ilmselt isegi paremini selle tõttu, et ta pärineb Põhja-Korea kõrgema klassi hulgast ning tema pere on kokkuhoidev, iseenesest peaaegu täpselt selline nagu meist enamiku oma. Ainus vahe on selles, mis toimub väljaspool perekonda. Sa saad ennast samastada neiuga, kes läheb trotsist kooli roosas mantlis, pikkades saabastes ja keemiliste lokkidega, sest me kõik oleme sarnase etapi oma elus läbinud. Ainult, et võimalikud tagajärjed selle eest olid erinevad. Teisalt, Põhja-Korea ühiskonnas said säärast pisikest protesti endale lubada vaid väga vähesed. Autoril vedas oma teekonnal meeletult. Samas, tema tugev perekond ja hooliv kasvatus tegid temast inimese, kes sõltumata kõigest üldse riskida ja oma peaga mõelda julges. Kui räägitakse Põhja-Koreast, siis mõtleme kõigile neile ajupestud inimestele, nad on otsekui ühtlane armee õnnetuid, kuid Hyeonseo lugu avab meile neid inimestena, see on oluline inimliku kaastunde tekkeks. Inimesed nagu meiegi ja veel tänapäevalgi elu sellises vanglas.
Samuti on lugu väga hea materjal näitlikustamaks erinevaid psühholoogisi lõkse ning inimkäitumist üldiselt.
Lisaks sellele pani lugu mind mõtlema kurikuulsale ränderaamistikule ja sellele, miks niisugust deklaratsiooni siiski vaja on. Ma olen tutvunud sellega pealiskaudselt ning ei või muidugi pead anda, et seal kusagil pole peidus nõuet võtta aastas vastu 2 miljonit pagulast ning kõigile neile keskmise palgaga töökohad tagada, kuid pigem paistis see mulle dokumendina, millega oleks tagatud teatud protseduurireeglid ning inimõiguste järgimine riiki sisenevate pagulastega tegelemisel. "Seitsme nimega tüdruk" illustreerib edukalt seda olukorda, mis ilma niisuguste nõueteta tegelikult toimub. Lihtlabane inimkaubandus. Ainus, mis midagi määrab on raha ning selle tulemusena jääb enamik põgenikke vahendajatele võlgu, mis omakorda garanteerib selle, et sihtkohta jõudes on nad sunnitud summa illegaalselt kokku ajama või taaskord end kellelegi orjaks müüma. Neid, kes südametunnistuseta teenida soovivad, juba leidub. Seda kõike eelkõige seetõttu, et riigid pühivad oma käed puhtaks ning ametnikud liituvad suure raha ootuses selle sama inimkaubitsejate võrgustikuga. Põgenike seas levivad aga jutud, kus riigis mis tingimused on, mida nendega tehakse - ühtset reeglistikku järgides kaotaksid neist juttudest sõltuvad põgenikekoridorid oma mõtte.
Kainestav on ka see, kuidas autor kirjeldab kaaspõgenikke, keda ta oma pikal teekonnal kohtab. Enamik neist ei tea midagi inimõigustest, enamik neist ei hooli inimlikkusest, sest nad lihtsalt ei ole midagi sellist oma elus kogenud. Kogu nende elu ongi enamasti olnud üks eluvõitlus erinevate reeturite vahel laveerides. Jah, see on raske seltskond, ka Hyeonseo tunneb kurbust, kui madalale inimesed laskuda võivad, kuid ma ei leia, et inimõiguste tagamine ka sellise seltskonna puhul kuidagi ebaoluline oleks. See ei ole ka mingi "happy end"-lugu, autor näitab, kuidas tegelikult enamik põgenenuid kogeb tohutuid raskusi uue keskkonnaga kohanemisel, nii raskeid, et nii tema ema kui ka vend võtavad tõsiselt nõuks Põhja-Koreasse tagasi pöörduda (mis on enamasti surmaotsus).
Raamatut lugedes on huvitav paradoks see, et tõepoolest, Põhja-Koreast jubedamana tundub teekond sealt välja. Põhja-Koreas oli vähemalt mingi kindel seos tegude ja nende tagajärgede vahel, reeglid, isegi kui need olid absurdsed, väljaspool lindpriina oli ainult puhas juhus, vedamine või halb õnn. Seetõttu ma ei näe midagi valet selles, et ka seesuguses kaootilises keskkonnas kehtiksid ühtsed seadused ja inimõigused ning riigid ei pühiks lihtsalt endalt vastutust maha, sest alati leidub neid, kes töö enda kanda võtavad, kuid uskuda, et sel juhul lähtutaks muust kui omakasust on naiivne. Tagasi tulles postitust alustanud tsitaadi juurde - meil võiks siiski vaid üks universum olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar