Sisustustrendid ja raamaturiiul

Sisekujundundusteemad on hetkel popid, Ebapärlikarp kirjutas jubedatest trendidest, Madli raamaturiiulitest. Ma ise olen selles teemas totaalne võhik, mulle räägiti, et kui oma kodu saad, küll hakkab huvitama (samas stiilis nagu - kui lapse saad, siis hakkad...riideid triikima näiteks, ei hakanud), aga me tellisime sisekujunduse hoopis büroost, sest ei osanud oma peaga miskit head välja mõelda ning olen väga rahul, kusjuures büroo oli Narvast ja kunstnikud riigikeelt ei osanud, samas kui arvate, et meil on kodus nüüd russian carpets all the way nagu Tommy Cash laulab, siis eksite.
Muuseas, seinavaip oli mu lapsepõlve suurim unistus! Mitte küll otseselt Pärsia vaip seinal nagu neil horror-Venemaa korterite piltidel näha võib, meil naabritel oli näiteks nunnude tiigripoegadega seinavaip ja üldse, ma ei teadnud tol ajal kedagi, kellel seda imelist sisekujunduselementi olnud ei oleks. Ehk kardeti seintest õhkuvat külma, kuigi samas kuulsin juba toona nalja, et need vaibad on mõeldud selleks, et prussakatel nende taga hea elada oleks. Vaipa ma ei saanudki, sest oma toa saanuna sai trendiks hoopis kõik seinad Meie Meele, Bravo jms plakatitega katta. Ma mõtlesin lõpuks isegi lae kasutusse võtta, seintele enam ei mahtunud, aga see oli liiga tülikas. Aga see tabel siis:

1. Tualetivaibad - taaskord üks lapsepõlve unistus - nii nunnu roosa vets võiks ju olla! Õnneks meil kunagi midagi sellist ei olnud ja praegu mõtlen, et püha lihtsameelsus kui ebahügieeniline see olla võib. Mitte et me kõik regulaarselt potist mööda laseks, aga ikkagi.

2. Topised - naaber oli meil jahimees, neil olid loomanahad seintel ja juba see tundus mulle ilge. Siga näiteks torkis võikalt. Topiseid neil vist siiski ei olnud. Jahionni teema ju, mitte kodu. Suvilas meil on kitsesarved ja kala pea, näiteks.

3. Avokaadorohelised vannitoad - äkki meil päris ammu enne remonti isegi oli, aga ilmselt tingituna sellest, et toona lihtsalt polnud värve saada? See oli veel siis, kui meil oli puudega köetav saunaahi ja vesi vanni jaoks keedeti pliidil. Muuseas, praegusel ajal ei meeldi mulle valged vannitoad. Kuidagi külm ja steriilne. Meil on vannituba tumepruun, mis sest, et see teeb ruumi visuaalselt väiksemaks, aga mulle meeldib.

4. Lillemustriline mööbel - ei tea, et oleks kusagil kohanud, endale ka ei tahaks.

5. Vesivoodid - Eestis tõesti kellelgi ei tea, aga meil Soome tuttavatel kõigil olid, ühel oli selline normaalne, sai lihtsalt soojaks ajada küljealuse, aga teistel oli konkreetselt õõtsuv veekott. Ma ei tea, mismoodi seal magati - üks külge keeras, teine loksus põrandale. Hüpata oli muidugi lahe, aga seda ei tohtinud.

6. Tekstuuriga seinad - ma kahtlustan, et nad ei mõtle tekstuurvärvi siin, vaid päris ornamentidega seinu. Kunagi kortereid vaatamas käies oli näiteks ühtedel roosimustriga lagi, mille üle nad hirmus uhked olid. Magamistoas olid neil seintel suudlevad luiged. Mu meelest alati, kui müügikuulutuses oli "väga ilus korter", siis võis sealt midagi sellist eest leida. Teeme paneelika korterisse mõisa moodi sisustuse.

7. Vaipadega vannitoad - meil ei ole kunagi olnud, aga ilmselt see seotud põrandakütte kasutamisega ka.

8. Kahekordselt värvitud vannitoad - vannitoad on üldiselt ikka plaaditud, seega ma ka ei tea, mida siin täpselt mõeldakse.

9. Etnomustrid ja -detailid - ei

10. Tehiskivid - ma kunagi käisin vaatamas üht korterit, kus dušinurgas olid maas erineva suurusega kivid, tundus lahe. Praegu ma mõtlen küll, et kuidas sellist asja puhtana hoida.

11. Loomamustrid - ei

12. Seinale kirjutatud motivatsioonitsitaadid - see on jah mingi hämmastav trend. Tätoveeringud neile, kes nahka rikkuda ei taha? Siin võiks isegi öelda, et üks pilt on parem kui sada sõna.

13. Vaipkattega kaetud seinad - seinavaipadest ma juba rääkisin, aga mu eksi vanematel oli mistraga (tegelt mistra vist oli see, mis maas - ilgelt haisev ja raudselt mürgine, aga see oli meil ka kodus põrandal) kaetud seinad koridoris ja mulle jättis see meeldiva sooja tunde.

14. Uksekardinad - naabritel oli ja ma hullult kadestasin neid lapsena. Nii eksootiline! Meil pole kunagi olnud. Ok, sääsevõrk oli vanas korteris rõduukse ees, aga see vist ei lähe arvesse.

15. Minibaarid elutubades - ma käisin kord vaatamas ühte korterit, kus kogu sektsioon oli baarikapp - pudelid ja klaasid isegi seal, kus idee poolest peaks hoitama raamatuid. Ei olnud valvejoodikud, lapsega pere, aga väga kõle mulje jäi. Vanemate juures on meil praeguseni sektsioon ja seal on baarikapp sees.

16. Bideed - ei ole neid mujal kui hotellides kohanud.

17. Ümmargused voodid - ei

18. Profifotograafide tehtud perepildid - ma arvan, et äkki siin mõeldakse mingeid suuri lõuendile trükitud pilte, sest raamitud perepildid pole ju mingi eriline trend, neid on kogu aeg kõigil olnud? Meil on ka kamina peal, aga ise, mitte fotograafi tehtud.

19. Shabby chic  - ei, aga olen palju näinud. Mu meelest see on selline Jyski stiil. Meil on ka palju mööblit Jyskist, aga just see aksessuaaride pool. Isiklikult ei meeldi.

20. Pikakarvalised vaibad - meil pole üldse vaipu kodus, aga ämmal on pikakarvaline vaip koos kamba pikakarvaliste kasside ja ühe koeraga, ma kujutan ette, et see on piin, aga kui midagi just varbasse ei torka sealt, siin on ju mõnus.

21. Vitspunutud mööbel siseruumides - selline lõunamaa hotellide stiil pigem, Eestis pole küll kellelgi näinud.

22. Porteed  - eee, mis need on? Õigekeelsussõnaraamat sellist sõna ei tunne ja mina ka mitte. Kas mõeldud on portesid? Portreesid? Pakuks, et esimesi, see oli jah selline kunagine trend, meil vanas korteris magamistoas oli, sest me ei teinud ise remonti, elasime nii edasi, nagu korteri saime.

23. Paksud kardinad - ei ole, aga samas enne pimendavate ruloode leiutamist olid need kindlasti ideaalsed. Ma ise kulutasin ebaproportsionaalselt palju raha just pimendavate ruloode peale magamistubades, sest suvel on need mu meelest asendamatud. Ilma kardinateta elu ma ette ei kujuta (elan teisel korrusel).

24. Telerisektsioonid  - vene ajal mu meelest telerisektsioone nii väga ei olnud? Pigem uuema aja trend, samuti, vanas korteris, mille ostsime koos sisustusega, oli. Nüüd enam meil ei ole.

25. Šabloonpildid või kleebised seintel - lastetoa tapeediga tulid meil kaasa, aga kuna mu meelest need sinna ei sobinud, siis ma panin need....hmm, misasi see on üldse? Igatahes meil tuleb lastetoast kamina toru mingi osa ja selle ümber on ehitatud kapi moodi asjandus (saite hea pildi, eks?), sinna külge, aga selle pind on veidi krobeline ja nüüd need kleepsud kobrutavad seal koledalt. Üleüldse, lastetoas on ilu keeruline taga ajada, meil on väga kena tapeet näiteks, aga lapsed on kõik seinad oma kunstiteoste ja ajakirjade plakatitega katnud, seega vahet nagu pole.

Madli soovitud raamaturiiul tuleb ka nii nagu ta on, korraarmastajad sulgege palun silmad (oleks minu olemine, oleks seal kindlasti ainult raamatud, hetkel jagan elamist veel mõnedega, kellel on palju imelikke jubinaid, juhtmeid, pabereid, kunstiteoseid jms):

Toona kui me raamaturiiulit otsisime, lihtsalt ei olnud ühtki sellist ideaalset, mida ma soovisin või kui oli, siis üle mõistuse hinnaga. Seega lahendus tuli taas Jyskist, aga tegelikult on kõik mu vana korteri raamatud endiselt vanematekodus, kus me vahepeal kodututena maabusime (koos paljude muude asjadega juba kuus aastat). Samas ma olen natuke skeptiline ka nende raamaturiiulite info koha pealt. Mul on siin õudset saasta* nagu näha (vaatasin, et lapse pilt varjab mitu raamatut ära, aga neist üks oli ka Võrno "Missioon", seega las jääda) ja tegelikult mis on üks riiulike selle kõrval, mis meie vanematel oli - kõik toad, kõik kapid paksult raamatuid täis, ühe rea taga peidus veel teine, mida esmapilgul ei näegi ja sellised olid mu meelest kõigi tollaste inimeste kodud. Kui ma hakkaks raamatuid soetama samas tempos, kui palju ma loen, siis peaksin ostma üle 100 raamatu aastas, lisaks laps, kellest vanem loeb ka juba julgelt üle 50 nime aastas. Kuhu me elama mahuksime? Teisalt, täiesti ilma raamatuteta on jõle muidugi, sest mu meelest ainus asi, mis nooremat põlvkonda lugemise juurde suunab on eeskuju. Mingid nipid ei aita, kui sa eeldad, et istud ise telefonis, arvutis või teleka ees ja laps peaks teises toas lugema. Lugemiseks on aga vaja raamatuid ja mingi kriitiline mass, et oleks valida. Lapsed muuseas reeglina eelistavad ka täiskasvanute riiulites tuhnida, sest osa lasteraamatuid millegipärast ei tõmba. Ma ei tea, mis see faktor on, ma ise lugesin ka pigem jõledaid ajalooraamatuid kui näiteks Naksitralle, mida ma hiljuti esmakordselt avastasin kui lastele ette lugesin. Hetkel meil vist on siiski kodus lasteraamatuid rohkem, aga neist riiulitest ma parem pilte ei tee, eeskuju toimib ka siin st risti-rästi ilma nõelapisteta on needki. 

 *"1001 looduse imet" tohutu jama, omal ajal 395 krooni maksnud, aga täiesti kuiv ning enamasti piltideta eepos, mis Euroopa peaaegu üldse tähelepanuta jätab.
See punane tellis on Kivisildniku kogutud teosed, sai vist pooleni loetud, kui tundus, et pole vist nii tore, kui alguses paistis.
"Suur perenaise kokaraamat" - näete, mulgi on kunagi ambitsioone olnud. Mitte päris kasutu siiski, sealt saab neid kõige lihtsamaid retsepte vaadata (kuidas muna keeta jne...nali).
Üldse kõik kokaraamatud, mingid teatmikud, mis alati tunduvad maru vajalikud, aga tegelikkuses...Enamik neist muidugi ka kingiks saadud või tasuta (kui keegi lapse saab, on see teistele haruldane võimalus oma mitte kunagi avatud lapsekasvatamisõpikutest lahti saamiseks. Veel hullem muidugi, kui keegi oma last tõesti õpikute järgi kasvatanud oleks).