Oled sa inimene või loom?

Ma ei saa mobiiliekraanist postitust teha, sest mul pole ju ühtegi äppi (siis NEMAD ei saa mind jälgida), järelikult jääb üle ikkagi loetud raamatutest lobiseda. Samas ma ei saa päris raamatupostitust ka teha, sest juhtusin vahetult peale "Kuningate tagasituleku" lugemist vaatama ETV (või oli see ETV2) pealt dokumentaali "Isad ja pojad" (võimatu leida, sellenimelisi teoseid on palju tehtud, kindlasti oluliselt rohkem, kui "Emasid ja tütreid") ja need kuidagi haakusid, seega kirjutan mõlemast.

Triinu Meres "Kuningate tagasitulek" niisiis. See oli raamatukogus eelmise aasta hittide riiulis, ilmselt "Lihtsad valikud" olid välja laenutatud kõik, muidu oleks hoopis seda sealt leida lootnud. "Lihtsad valikud" ei olnud kuidagi minu raamat ja seetõttu hakkasin ka "Kuningaid" kahtlustavalt lugema, sest no ma ju tõesti ei taha kaasblogijaid kehvalt hinnata, aga samas lugemist maha salata või võltsilt kiita ka ei suuda. Aga õnneks see raamat oli kohe vägagi minu raamat!

Ma muidugi hakkasin seda lugema õhtul, mil pidin öösel üksinda kodus olema ja esimese osa poole peal mõtlesin küll, et ega see vist väga tark valik ei olnud. Esimene osa raamatust on üldiselt üks korralik släsher-action-õudukas. Samas see on kuidagi pealiskaudne nimetus ka, sest veri ja soolikad ei ole siin lihtsalt šokeerimiseks ja tegelikult need markeerivad ära tausta hoopis laiemale ja sügavamale loole, mis pärast tuleb. Aga ütleme nii, et on aru saada - autoril on kogemusi meditsiini vallas. Teisalt ei ole nii ebameeldiv kui eeldaks.

Mulle kangastusid lugedes silme ette kaks asja - esiteks kõik need külmas taigas aset leidvad "Seiklusjutte maalt ja merelt"-raamatud (kui palju düstoopiaid üldse on kirjutatud klimaatiliselt mugavatesse tingimustesse ja isegi kui kuskil džunglis veristatakse, siis ikkagi mõtled, et no vähemalt ei külmeta neil varbad...) ja teiseks Angel (Buffy spin-off) - sealsed ancients (iidseteks vist olid nad tõlgitud), see viimane apokalüptiline lahing, kus nö õilsad metsalised inimeste nimel (lootusetusse) lahingusse astuvad. No selline romantiline lugu siis. Kui ma olin väike, armastasin välja mõelda lugusid, kus tegelased koledate ilmastikutingimuste juures leiavad kuskil pisikese sooja ja mugava uru, ilmselt sama tung, mis täidab meid rahuloluga väljas möllava purgaaga toas kerra tõmbudes. Raamatus on ka seda tungi tunda - "lumepesad" näiteks, mis kena väljend! Et inimese üks baasvajadus on kohutavast keskkonnast hoolimata endale see soe pesake leida ja kasvõi pooleks tunniks unne suikuda. Väga loomalik iseenesest. Loos on üldse olemas kõik need klassikalise kirjandusteose minu jaoks olulised faktorid - õilsad, kuid ometi inimlikud kangelased (kusjuures peategelasi selles loos minu arvates ei olegi, kuidagi on õnnestunud kirjutada nii, et kõik on tähtsad, omanäolised ja eristuvad, ma usun, et see on suur oskus niimoodi teha!), üldinimlikud väärtused, küsimused selle üle, mis on oluline ja miks inimene üldse on, samas on põnev lugeda. Feromoonide osa, see mulle meeldis ka väga, sest mu meelest feromoonid on meie käitumises ikka jõhkralt alahinnatud! Ok, lõpp ehk tuli kuidagi väga ootamatult robinal, aga samas romaani kaks viimast lauset põhjendavad ju selle ka ära, miks - et nii kaua kui õnne on, peaks edasi laskma. Noh, õnn ja juhus on mu meelest ka tegelikult need peamised tegijad, mis asjade käiku mõjutavad ja inimesed peaks ideaalis püüdma neid enda huvides ära kasutada. Miks Eesti vabaks sai jne.

Aga inimese ja looma vahe. Ma võtaks seda pigem nii, et tegelikult on vahe ainult selles, kelle vaatepunktist kaeda. Inimene ise otsustab, kes on tema jaoks see teine, see loom, keda võib ohverdada. Veel üks tagasipõige raamatu juurde, enne kui filmist räägin - kassid elasid endiselt külades, seda oli tore lugeda, muuseas, mu meelest on vähe ebainimlikud need, kes lemmikloomi voodisse ei lase (ok, ussidele teeks siin erandi), soojas pesas on alati etem olla mitmekesi, see peaks ju baasteadmine olema?

Niisiis, "Isad ja pojad", enam järelvaadata ei saa, ma vaatasin ise ka viimasel päeval, sest ma tegelikult ei tahtnud vaadata, teadsin, et saab häiriv olema. Räägib siis kuskil Süüria-Afganistaani piiril elavast mudžaheedist, kes kasvatab oma poegi džihaadi vaimus ja ootab kalifaati. See film mängib su enda inimlike tunnetega, sest ausalt, ma ei suutnud seal enam inimestele kaasa tunda. Kui peategelasel jalg otsast lendab ja ta valust oigab, siis mõtlesin lihtsalt, et no kas nüüd ikka aru ei saa, kuidas sõda ainult seda ongi, mitte mingi üllas tee õiglasse paradiisi. Lapsed jah (üliarmsad, pikkade paksude ripsmetega lapsukesed), ikkagi inimene, armastab oma lapsi poegi, samas mõistus ütleb, et neist lastest ei tule mitte midagi. Sõjakolletes kasvanud lastel on lootust, kui nende väärtushinnanguid kujundavad inimesed, kes leiavad, et toimuv vägivald on õudne. Kui seda aga maast madalast ülistatakse, siis mu meelest on ümber programmeerumine ikka vähetõenäoline, eriti keskkonnas, mis seda kuidagi ei soosi. Täielikud "teised", mitte-inimesed, võiks vabalt ohverdada, elulooma neist enam ei saa? Samas, selline mõte tekitab endas tülgastust. Valus ja kohutav film, filmitegija oli uskumatult vapper (Saksamaal elav endine kohalik, kes infiltreerus mudžaheedide hulka, lõpus tunnistab kuidas ta ei tunne selles maas oma kodumaad enam üldse ära  - väga kähku käib see tsivilisatsiooni kadu). Mis me sellest õppisime? Ole õnnelik, et sündisid siia, mitte sinna. Neid seal võib aidata ehk ainult õnnelik juhus ja see, kui on veel järel inimesi, kes seda ära suudavad kasutada. Muul juhul ajalugu kipub end lihtsalt kordama, ehk mõne põlvkonna pärast saavad nemadki aru, et pidev sõda õnne ei too?

Õnnest. Hakkasin oma esimest Õnnepalu lugema. Jah, kirjandusklass ning pole Õnnepalu lugenud, ma ei tea, kuidas. "Piiririiki" mainiti küll, aga ju siis otseselt kohustuslik ei olnud või mind lihtsalt ei küsitud. Ma millegipärast eeldasin, et Õnnepalu kirjutab klassikalisi romaane, aga hoopis päevaraamatu stiilis heietused. Miks seda peetakse õigeks kirjanduseks, samal ajal kui ulme, mille autor peab vaeva nägema maailma ja tegelaste väljamõtlemisega, seda ei ole? Jah, Õnnepalu pluss on see, et ta oskab kaunilt kirjutada, aga kui seda ei oleks, mis siis järele jääks? Igatahes "Valede kataloog" on selgelt liiga depresssiivne minu jaoks. Et kõik on tegelikult hästi, aga igal lehel tahaks siiski surra. Mul on seda raske lugeda, ma ei kujuta ette, kui raske on seda veel elada. Mu meelest on mõjuv see, kuidas Õnnepalu ei toogi välja mitte mingit konkreetset põhjust depressioonile (ilmselt see ju nii ongi va ajukeemia) - ta vaatab kevadist taevast, tärkavaid lilli, laulvaid linde ja mõtleb, kuidas tegelikult on kõigest nii väsinud ja parem oleks olla surnud. Samal ajal tegutseb, peab plaane, suhtleb inimestega, aga see must mõte on alati kuklas. Väga hirmuäratav. Kas depressioon on üdini inimlik? Oled depressiivne  - oled inimene? Loomal pole depressiooniks aega.