Hull, ja mitte lahedal moel

Brigitta Davidjants kirjutab Kate Bushist ja mulle väga meeldib, et ta kirjutab, mulle üldse meeldib, kui keegi muusikast kirjutab, eriti niimoodi telgitaguseid valgustades ja laulude taustast rääkides, seda nagu väga ei tehta. Raamatuid lahatakse justkui küll, aga muusikast kirjutatakse enamasti väga pinnapealselt, mu meelest.

Aga Kate Bush ei meeldi mulle üldse. Kõik need (nais)muusikud, keda programmid mulle temaga sarnastena pakuvad, samuti ei meeldi: Björk (ok, "Army of Me" on ainus kuulatav lugu), PJ Harvey (paar lugu kuulatavad), Tori Amos (kellega ma vähestest kuulsustest sünnipäeva jagan), Fiona Apple, Joni Mitchell. Ei ole üldse minu teetassike. Bushi kuulsaim "Running Up That Hill" on minu jaoks Placebo lugu. Ma ei tea, mis mind neis häirib, aga pakun, et kaudselt just see "absoluutne naiselikkus", mida Davidjants mainib. Minu jaoks on see kuidagi hirmutav, käsiteldamatu, miski ähvardav, mis võiks ehk minus ka olemas olla, aga mida kuskilt ei paista, aga äkki ikka? Ma ei oska ise selline olla, aga justkui peaks, sest õige oleks? Mul on madal hääl, millega röökida, mitte "kõrge kihistav sopran" ja mulle on inspiratsiooniks olnud just endasugused naislauljad (kui neid nii võib nimetada, eks, neid röökureid).

Kirjutama ajendas aga eelnimetatud kirjatükis ära toodud kirjeldus Kate Bushi kohta kelleltki "ontlikult punkluuletajalt" - “Ta jätab mulje, nagu ta oleks hull. Ja mitte lahedal moel”. Davidjants jõuab küll lõpus välja sama järelduseni, mis mina oma naissoost muusikalemmikute puhul - olla omamoodi ja omadel tingimustel on lahe, aga ma mõtlesin hullusest edasi. 

Ma ei kannata neid, kes on "hullud lahedal moel" - aww, me oleme nii kreisid!! Õige hullus ei saagi lahe olla, see peabki hirmutama, süsteemi raputama. Ma sain sellest esimese maigu suhu siis, kui algklassides punt klassiõdesid mind kambaga kõditama tuli. Ma vihkan kõditamist ja ilmselt oli mul pissihäda ka ning oma au kaitsmiseks ma lõpuks lihtsalt hammustasin. Korralikult. Nende reaktsioon oli ehmatus, eemaletõmbumine, "a kuda nii võib - ta rikub reegleid!?", hull, Libahundi-Tiina! Ja mina mõtlesin, et näe, saite raisad, nüüd kardate jah, ei oska midagi teha. Narrida ka ei julge, sest mine sa tea, mida hull teeb! See viimane on ebameeldivate tegelaste puhul mind elus mitu korda aidanud. Hull ju, ei sellest tea oodata. Hullust tuleb muidugi osata doseerida ka. Aga sageli kõik need tähelepanekud, kuidas keegi on näiteks hirmus kahepalgeline, panevad mind õlgu kehitama - aga kes otsustas, et see on keelatud? Kes pani paika reeglid, et ei tohi olla? Kõik need lood kellestki, kes lõi noa selga (piltlikult ikka)  - ma mõnikord tunnen, et tahaksin olla see, kellest need lood räägivad. Selline, kellest ei või ette teada, kelle reaktsiooni ei saa usaldada. Kõik ei väärigi mu parimat külge. "If  I can't be loved, then I'll be hated!" nagu röögib Otep. Kuigi ma ausõna alati enne hoiatan, kui selle külje ette keeran. Aga vähemalt on see minu isiklik valik: "Because no one is going to ruin me. If I have to, I will ruin myself" (My Ruin - Terror)

Mu lemmik hullust eidest ikka ka. Kaalutletud hullumeelsus olla häbiväärne asi, vähemalt Foo Fightersi lugu "I´ll stick around" rääkivat Courtney Lovest ja seal on rida "How could it be I'm the only one who sees your rehearsed insanity?" See olla selline paljastus, et kuidas ta küll nii ütles ja puha. Ma pigem kehitan õlgu, ei ole ju häbiasi?! Käitumise taga ei tohigi siis kaalutletust olla? Keegi usub, et me kõik oleme alati jube siirad ja loomulikud, iseendad? Ma küll näitlen, kui publikut leidub. Või õigemini, publiku "tungival nõudmisel". Sealjuures on Courtney Love üks selline inimene, kellega kohtumist ma ette kardaks, sest noh, ta ongi nii ettearvamatu, ta võib sulle öelda, mida iganes, ta on oma hullumeelsust harjutanud. Sellest hoolimata ta meeldib mulle kui esineja (Ses osas mina suudan edukalt lahutada inimese loomingu tema isiksusest, ma ei näe põhjust, miks peaks Jacksoni muusikat vältima või Spacey kuskilt filmidest välja lõikama, võib-olla on mu empaatiavõimel siinkohal punane joon ees). "Hull eit" annab sulle vabaduse ennast väljendada, isegi kui see on vaid mask. See on natuke nagu see "ma alati valetan"-paradoks. Kuhu lahtrisse sellist paigutada?