Eks ma seda pelgasin veidi ka raamatu puhul, et kas on üldse huvitav lugeda? Kas ma närin ennast oskussõnadest läbi ja jääb aega ka loetut nautida? Teades "101 Eesti..." sarja formaati - üks objekt kahe lehe peale, tundus seda antud teema puhul ka häbiväärselt vähe olevat, arhitektuuris on ju väga suur roll visuaalsel küljel.
Ülevaatena on raamat mu meelest väga hea, kindlasti võiks endale koju soetada, juba sellepärast, et kuigi enamik esindatud hooneid on (veel) alles, siis kõiki siiski mitte. Kahest lehest jääb tõesti väheks, kuid alati saab ise juurde uurida. Jah, raamatus oli päris mitu sõna, mille tähendust ma ei teadnud, kuid seda enam võiks järele vaadata ning lugemist see samuti ei seganud. Valiku suhtes oleks mul küll mõnigaid ettepanekuid olnud (n Kuldne Kodu Pärnus, kolmnurksuvilad), kuid ilmselgelt on autor teemas kodus ja mõned minu meelest autentsed hooned ei pruugi seda üldse olla. Isiklikult sain päris palju uut infot - eelkõige ajatelg (sellest räägin veel täpsemalt) aga eriti hooned, mis igapäevaselt silma all olnud, aga mille nüansse tähelegi pannud ei ole. Olete märganud, et Tartu raeplats on trapetsi-, mitte ristkülikukujuline? Kust tulevad sõnad "selvehall" ja "kuurort"? Hästi palju põnevaid pisidetaile, mida argipäevas muidu ei märka. Jah, eriti kõnetas muidugi kodulinn Tartu, põllumajandusarhitektuur jäi veidi võõraks, aga huvitav on teada, et sealgi pole kõik "suvaline lagunenud silotorn". "Kas sa tõesti Rapla pentagoni ei ole näinud?" (tegelikult pigem oktagoni siis) küsis L. Jah, linnalapsena olen alles nüüd maapiirkondade arhitektuuri avastama sattunud ja tegelikult on, mida uudistada. Siit raamatust saab selleks palju inspiratsiooni.
Aga ajateljest siis - raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt 1940 - 1993 (siis valmis Rahvusraamatukogu, mida alustati juba nõukaajal, seetõttu sobiva lõpppunktina valimis) ning ühtlasi annab selline ülesehitus kiirkursuse tervesse Eesti NSV aega, on ju arhitektuur igapäevase olme ja valitsuse prioriteetidega tihedalt seotud. Sõda, stalinism, sula, flirt kapitalismiga, olümpia, vabadus. See on minu meelest raamatu tohutu lisandväärtus, sest üsna varsti ei ole enam elementaarne, et inimesed mäletaks. Kõrvalepõikena, kuidas on see võimalik, et ma ei mäleta mitte midagi Elva rannahoonest, mis põles alles 1997? Ma mäletan, kuidas lapsena vanaemaga Elvas käisin, kuidas ma ometi selle suure hoone kahe silma vahele sain jätta?! Väga oluline on kontekst, see käib kaasas kõigi esitletud arhitektuuriobjektidega.
Huvitav on ka see, et mulle võhikuna tundub uskumatult kaunis kõik Stalini-aegne, 80ndate modernismimaigulist esteetikat on aga sageli keeruline kauniks pidada. Või on Stalini-aegne siiski lähemal eestiaegsele kuldajale, mida ma otse loomulikult näinud ei ole, aga müüdid on teinud oma töö? Absoluutselt kõik imestasid, kui mu isa kunagi avalikustas, et Narva-Jõesuu sanatoorium ehitati kuuekümnendail, mitte kolmekümnendail. Sillamäe trepid, Pelguranna töölisasula (oma silmaga nägin esmakordselt käesoleva aasta veebruaris...) - kes arvaks, et need koledad on? Raamatu suur pluss on seegi, et käsikäes oma aja monumentidega - kaarsild, Tallinna laululava, hotellid Viru ja Olümpia, Linnahall, on ka täiesti igapäevased majatüübid, milles me suure tõenäosusega ise elanud oleme. Mina olen näiteks elanud Tartu maja tüüpelamus 111-133. Mulle muidugi päriselt ka meeldivad tollased korterelamud, raamatuski mainitud Mustamäe 9-kordsed on mu tõelised lemmikud, aga ega Õismäe ja Lasna lõpu 16-kordsetel ka viga pole.
Raamatu tõsine miinus ka - minu eksemplaril on puudu leheküljed 192-201. Priit Hõbemägi arvustab Ekspressis, paistab, et tema raamatul seda viga ei ole, näen ka mina ära nüüd selle villa Paulbergi, millest mul vaid jutt, aga pilti pole. Seega, olge hoiatatud ja pidage seda raamatu soetamisel silmas, sest soetada ma täitsa soovitan, on selline raamat, millega suviste puhkusemarsruutide planeerimisel arvestada (ja viimasest Hiiumaa praamist peaaegu maha jääda ekseldes mingite nõukaaegsete militaarobjektide rägastikus kusagil Haapsalu kandis nagu meil kunagi juhtus...). Goodreadsi paluks ka teadjatelt sissekannet, ma ise ei hakka susserdama!
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Mulle ka stalinistlikud hooned meeldivad. paljudele meeldivad, sest nad tehtigi sellised, et tavalisele inimesele meeldiks. stalinistlik kunst oli mõeldud rahvale, lihtsale inimesele, ei mingit kahtlast värki, millest poliitik aru ei saa.
VastaKustutama ei tea, mis hiljem juhtus, et näiteks 80ndatel said arthitektid päris kunsti teha, mitte ei pidanud enam laiadele massidele meeldima, juu siis kord läks lõdvemaks.
rapla kek-i majas ma olen lapsena käinud. ma elasin lapsena samuti külas, mis kuulus EKE süsteemi ja mingi lasteüritus toimus seal raplas. ma teadsin, et see on eriti kuulus ja vägev maja, noh ja lapsena leppisin, et kui kuulus, juu siis hea.
Autor kritiseerib kogu aeg Pelgulinna grupis kaasaegseid ehitisi ja ehitusalast lnnaametnike plaanimajandust. Suht ebameeldiva mulje on endast jätnud. Ses mõttes eelarvamus. Vahel loen postitusi ja mõtlen, kuidas sellise taustaga inimene omale avalikus foorumis taolist kõneviisi lubab.
VastaKustutaRahvusraamatukogus olin esimesel suvel tööl kui see veel avatud polnud. Ma vist tean seal pea igat soppi. Liputajad ja muud vabakäiguhullud meenutad kohe :D Ehitis on muidugi võimas ja oma aja kohta hullumeelne.
Aga halvasti ehitatud või siis oli juba algusest peale disainiviga sees. Ma olen kuulnud seal töötavatelt inimestelt lugusid vihmavee lekkimisest ja tõmbetuulest.
KustutaHuvitav, raamat on küll täiesti neutraalselt ja ilma igasuguse negativismita kirjutatud.
KustutaEi, ta kritiseerib neid "suurepäraseid lahendusi", mis peamiselt Pelgulinnas-Kalamajas kerkivad, linna poolt kooskõlastatud, ikka erialasest aspektist. Aga kuna ta võtab sõna absoluutselt igas teemas, siis on tal pisut omapärane kuulsus :)
KustutaRahvusraamatukogu oli teine teema, näide nõukaajast. Too ju ehitati ajal, mil kõik oli defka. Arvestades aega on minu meelest isegi hästi tehtud. Eenmaa võitles nagu Kerberos, et ehitus üldse valmis saaks. Seejärel, et raamatukogutüübina kvalifitseeruks parlamendiraamatukoguks (parem finantseerimine, komplekteerimisprintsiibid, tähelepanu Riigikogult jms), lisaks rahvusraamatukogu funktsioonile. Eks ikka oli ehitusvigu, mäletan ämbreid ja kus neid polnud, ka TÜ raamatukogus olid ämbrid :) Oma aja kohta ikka väga atraktiivne töökoht ja äge ehitis.
Ma mäletan kui Enn Põldroos fuajeesse pannood joonistas. Kuidagi õnnestus Eenmaal sinna saada ägedaid üürnikke ja palju kunsti. Hoonena mulle väga meeldis ja too oli omal ajal ikka innovaatiline (turvaväravad, turvakleepsud raamatutes, avariiulid, arvutisüsteem jne). Nostalgia :)
njah, ma ei ole arhitekt, siin olen ma nüüd see lihtne inimene, kes mõtleb oma talupojamõistusega, et meie kliimas tähendab lame katus - eriti veel, kui seal on õnarustesse paigutatud katuseaknad - paratamatult läbitilkumist. Vahemeremaades oleks teine asi.
KustutaJaa, Vahemeremaad, kuivad. Oma elu kõige rõvedama paduka sain ma kaela Bosnias.
KustutaStalinistlik esteetika teeb juba mõnda aega Venemaal võidukäiku, muidugi on see teadlikult konstrueeritud pilt, mis allutab vaimult nõrgad. Küllap Kirde-Eestis on ka selliseid "pärle" (nt Ahtme, Kohtla-Järve), aga terviklikult kavandatud ja hästi säilinud Stalini perioodi asumikeskust olen näinud Lätis Sedas. Eestis õnneks jäi osa arhitekte siiski vabadusse ja nad mahendasid sel ajal püstitatud majade välimust (nt Tartus raekoja platsi ääres paiknevad), mistõttu meil astmikpüramiide ei ehitatud.
VastaKustutaMulle meeldis väga Sillamäe, see nende allee ja vaade merele on ikka stiilne. Omamoodi kriipi ka aga no nii omas ajas klassika.
KustutaSillamäe on tõeliselt lahe. Ma ei tea, õigemini ei usu, et seal hea elada oleks. Aga turistina - väga äge.
KustutaMulle kõige rohkem on muljet avaldanud Berliinis Karl-Marx-Straße. Eestis on sellega võrreldes väikesed armsad nukumajakesed erinevates Tallinna nurkades :P
VastaKustutaPraegune eesti arhitektuur haiseb ainult koonerdamise järele, igavad klaasist kuubikud. kui stalini ajal nõuti, et peab ilus, suursugune, arusaadav ja mõjuv olema, siis nüüd on ainus nõue - odav ja nii suur kui krundile mahub