Kuidas tajuda pühalikkust?

Ma ei ole kunagi Pariisis käinud, ei ole väga igatsenudki, sest Pariis riimub mulle enim siiski sõnaga "giljotiin". Kaks kuulsat linna, mis on minu jaoks ajalukku läinud, kui kohutavalt verejanulised ning ebaõiglust täis, ongi Pariis ja London. "Prints ja kerjus" ning "Hüljatud". Kõle tuul, räbalates vaesed inimesed kolossidena kõrguvate hirmuäratavate ehitiste varjus. "Hüljatud" "Jumalaema kirik Pariisis" ju algabki sellega, et lausa lehekülgede kaupa kirjeldatakse Jumalaema kirikut  - kus löövist valgus peegeldas missuguse kuju peale. See oli minu jaoks toona kohutavalt igav ja ilmselt lehitsesin hooga edasi, et tegevustikuni jõuda. Kusjuures ema hirmutas, et nende toonane kirjandusõpetaja olevat selle raamatu lugemiskontrollis küsinud just detaile kiriku sisemusest ning seda, mis värvi olid Esmeralda sussikesed...Ma oleks ilmselt põrunud.

Teisalt tekitas see hiiglaslik tontlikus gooti stiilis ehitis minus tohutu aukartustunde (mida see ilmselt tekitama oligi plaanitud), eriti veel oma 850-aastase ajaloo juures. Hoone, mis on vanem kui meie, näinud igasuguseid aegu, seisnud samas kohas aastasadu. Jah, ilmselt tekitaks iidne puu minus sama emotsiooni. Just see mõne asja jäävus tekitab kerge kananaha ja kõheduse, sest ülejäänu on ju kõik pidevas muutumises, ka ehitised - ning siis see üks, mis vaatab samasugusena vastu ka saja aasta tagant, seisnuna seal ammu enne seda aega, mil fotod üldse võimalikud olid. Loomulikult sellise asja hävimine kohutab. Mu meelest on lausa ime see, kui palju kiriku sisemusest siiski alles jäi, eriti vaadates seda droonifotot, kus kogu kesklööv kirstuna tules lõõmab. Häving on õõvastav, kuid tõmbab magnetina. Ma ei kujuta ette, et inimene märkaks seda uudist: ahah, põleb, nojah siis, ning jätkaks kassivideote vaatamisega. Inimesed on erinevad, aga mulle jääks selline reaktsioon võõraks, ma olengi see, kes õhtu otsa neid pilte ja otseülekandeid kananahk ihul vahtis.

Ma ei ole Jumalaema kirikut oma silmaga kordagi näinud, ma pole ka usklik, aga ikkagi. Seonduvalt, tahtsin juba varem kirjutada ühest loost, mis mulle selle aasta uutest lugudest enim korda on läinud,  nimetaks selle näiteks "ateistide hümniks":

Samamoodi tekitab kananaha, eks ta laulab ka kenasti, aga peamiselt just sõnumi tõttu - et meie ümber on tühjus, pole mingit igavest elu ega plaani ning selles on oma ilu ja ülevus. Laulu sõnu ja nende taga peituvat sõnumit saab lugeda siit. (Kui tekstis nende hallina märgitud ridade peal klõpsata, saab lugeda ka konkreetsete ridade tähendusest) Laul astrofüüsikast, põhimõtteliselt siis. Ükskord saab algama aega, mil kõik on jälle pime. Ma ei tea, igavikulisus, kas see ongi sama, mis pühalikkus? Naljakas on ka see, kuidas ERR-i arvustuses Hozier ja kirik omavahel põimitud on. Jah, ta varasemast loomingust on mu lemmiklood tõesti "Take Me To The Church" ja "Foreigner's God". Ma toona üldse tausta ei uurinud, et tüüp on iirlane (neil usuga oma teema ju) või millest need laulud üldse räägivad (mõtlesin, et otseselt kristlik muusika...).

Mis sa üldse tahtsin öelda on vist see, kuidas minu jaoks pühalik ja sellega seonduvalt aukartustäratav, vagadusele suunav, kui nii võib öelda, on kõik argiülene, igavikuline, suurem kui elu. Ja see ei pea olema üldse mingi Jumala plaan*, vaid ka looduslik, inimlik, maine, kosmiline. Selline asi, mis oli siin ammu enne meid ja on olemas ka siis, kui meid enam pole. Jumalaema kirik või taevatähed näiteks.

*Jumala plaani mainimine võib asja hoopis madalaks teha nagu näiteks Drake´i loos "God's Plan", kus ta leiab, et oli Jumala plaan teha temast edukas mees. Pffff.