Nädalavahetuseks lubas kehva ilma, otsustasime siis Kumust alustada. Ma ise käisin seal viimati oma 10 aastat tagasi, on kuidagi nii, et pealinn puhkusesihtkohana jääb vaeslapse ossa, sinna ei satu kohe kuidagi ja seetõttu ma parem ei nimetagi, kus ma üldse käinud ei ole.
Seekord oli mineku üheks põhjuseks ka see, et ma tahtsin kindlasti Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitust näha ning nõukaaegset moodi. Tegelikult selgus, et enim meeldis mulle hoopiski see väljapanek , kuidagi hoopis eriline vaatenurk arhitektuurile, mida ma varem kusagil kohanud ei ole. Jah, seal oli kogu aeg "lugu" ka juures ning mulle ilmselt sobivadki asjad, kust saab midagi välja lugeda. Niisama pildi peale kipun ma sageli õlgu kehitama.
Tommylt oli kõige ägedam mu meelest graffitibatuut, millel oli minu jaoks jällegi enim "lugu" taga. Lapsepõlv kuskil kivist getos graffiti vahel vs turvaline tänapäeva täispuhutud lapsepõlvemaailm. Üldiselt on Tommy teosed pea kõik ka netist leitavad. Osa Tommy ja Owensi ühisvideost on siin, see oli ka üks ägedamaid asju. Muuseas, esmakordselt nägin galeriis hoiatust, et mingid taiesed lastele ei sobi - no need konkreetsed seksivad hobused või rase Tommy mu meelest küll kuidagi šokeerivad ei olnud. Mu lapsed olid sõnakuulelikud ega vaadanud. Owens oli ägedam kui Tommy, ikka hullult vinge. Selliseid asju võiks vabalt seljas kanda, aga õnneks hindu juures ei olnud.
Mini leidis hoopis, et see on rõve. Ma ausalt öeldes ei teadnudki seda performance´t enne ja arvasin, et Martin Helmele kaela riputet samasisuline plakat oli mingi ühekordne aktsioon. Püsiväljapanek osutuski väga lahedaks, nii uuem kui vanem osa, seal oleks tahtnud ikka palju kauem aega veeta, aga jalad väsisid ära ja pidevalt sagisid ringi mingid ekskursioonigrupid, kellega ka kõigiga liituda oleks tahtnud, et juttu kuulata, aga paraku kõike ei saa, eriti kui oled koos lastega. Mu lemmikmultikas oli ka eksponeeritud, lingin siiagi:
Lapsed muuseas pidasid uut kunsti liiga imelikuks ja Tommyt arusaamatuks, Minile meeldisid kõige rohkem...nõukaaegsed kitlid. Ok, tegelikkuses olid need nõukaajast inspireerit hilbud.
Muuseas leidsin üles oma keskkooliaegse kunstimapi. Meile kui "süvahumanitaaridele" andis kunsti kohe päris kunstnik, Imbi Kruuv ja tagantjärele mõeldes oli see üks igati äge ja silmiavav üritus, samas teismeline mina oli niivõrd hõivatud kõige muuga, et kunst küll mu huvisfääri ei kuulunud. Kunst nõudis ju aega, aega on mul nüüd, aga mitte siis. Vaadates seda mappi - nii ägedaid asju tegime! Siin kollaaž tammetõru värvivarjunditest:
Varalahkunud Keith Flint erinevates tehnikates - mu lemmik, seejärel pildid suvisest kunstilaagrist, millest mul on ainult fotod, sest originaalid olen ära visanud...Täitsa üllatusega vaatan, sest omaarust ei oska ma üldse joonistada. Järelikult oleneb ikka väga palju juhendajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar