Minu geniaalne sõbranna*

Enne kui me kuus aastat tagasi praegusesse elukohta kolisime, olime umbes kuu aega kodutud ja elasime mu vanemate juures. Sellest ajast saadik on mingid kolimisel kaasa võetud asjad seal seisnud. Nüüd siis sai selgeks, et varsti vaja lastele oma tuba vanavanemate juures ööbimiseks ning need maha jäänud asjad tuleks ära sorteerida. Igasugu põnevaid asju tuli välja, näiteks mu vana fotokarp.

Siin ma juba kirjutasin, kuidas mul oli omal ajal terve hunnik kirjasõpru, nüüd siis leidsin sealt karbist pildid enamikust neist. Mõtlesin, et tahan ühest kirjasõbrast pikemalt kirjutada. See oli see tüdruk, keda ma pidasin ülimalt ilusaks, aga kes alati oma fotod ära sodis - ma toona arvasin, et ebakindlusest, nüüd mõtlen, et äkki hoopis kaunistamissoovist. (Millegipärast on ju levinud arusaam, et naised meigivad end ebakindlusest, kuigi see on sageli samamoodi eneseväljendus nagu riietumisstiil ja seda ei kahtlusta justkui keegi, et sa kannad riideid, sest häbened end paljalt näidata...).

Kirjutas ta mulle siis, kui otsisin endale Meie Meele kaudu sõbrannat Tartust, kellega koos suvetuuridel käia (ma tean, haletsusväärne üksiklane olin), tema aga elas ühes väikses külas mitme maakonna kaugusel. Me ei kohtunud kunagi, aga hoolimata sellest oli ta mu pikaaegseim kirjasõber. Ja lemmikuim. Ta ei kirjutanud kunagi...normaalselt, vaid alati läbi kõrverpeegli ja huumori, pigem maagilist realismi kui suvalist teismelise ängi. Siis me muidugi nimetasime seda lihtsalt lollitamiseks. Eks ma algul olin vist ka veidi nõutu, aga kuidagi see inspireeris mind ja hakkasime koos lõõpima, ikka mitu kirja nädalas, sest meie tekstid ei sõltunud üksteisest, vaid andsime, nagu torust tuli. Mäletan üht korda, kui talle (ka tal oli kirjasõpru tohututes kogustes) oli keegi kirjutanud "kas sul on oma poiss? kas sa oled kunagi mõne poisiga maganud?" ja siis me irvitasime ühiselt selliste triviaalsuste kirjutamise üle. Me ei rääkinud kunagi midagi seesugust, meil olid üle võlli seiklused igapäevaelu koomilistes koridorides. Ma arvan, et ma võtsin talt palju üle, sest ma olin temast paar aastat noorem - no näiteks hakkasin igasugu küsitlusankeetides (toona olid need populaarsed, umbes nagu blogimeemide moodi asjad) "vaimutsema" ning mõtlema välja erinevaid naljalugusid tavasündmuste "keel põses" kirjeldamiseks. Igal juhul tekkis meil oma maailm, mida kõrvaltvaataja ebanormaalseks võis pidada.

Mu ema näiteks leidis, et sellise tütarlapsega ei peaks mina küll mitte suhtlema, kes ümbrikutele igasugu nägusid ja nende keskele meeste suguorganeid kleebib. Kõik meie kirjad olid kunstiteosed, eks vahest sattus ka säärast kraami sisse jah. Samas need "stiilivääratused", mida ette tuli ja mis minugi kohati kohmetuks tegid, ei vähendanud mu vaimustust just nimelt seetõttu, et "korralikud tüdrukud nii ei tee". Ega alati meie ümbrikud tõesti tsensuuri ei läbinud, sest me tegime need ise (osalt kulude kokkuhoiust, osalt isetegemisrõõmust) ja ka marke kasutasime nii, et kleepisime neile peale kile, mille pealt sai näpuga postitempli maha nühkida ja seejärel marki taaskasutada.  Tema sai vist ühe korra sides selle eest noomida kah, kuna väikses kohas pidi oma kirjadel personaalselt järel käima (ta vist sel juhul elaski seal enam-vähem). Mäletan ka seda, et tahtsin talle kunagi Kihnu saarel olles kindlasti sealt ka kirja saata ja mõtlesin, kas oleks võimalik kuidagi surnud kala ümbrikusse sokutada...Me saatsime üksteisele ikka igasugu pahna. Ka orgaanilist.

Pärast ta abiellus ühe punkariga ja sai lapsed. Kuidagi möödaminnes tuli see pigem jutuks, ta kirjutas mulle viimati kui ma bakas õppisin, vahepeal oli mitu aastat paus. Seejärel jäi suhtlus katki. Muidugi olen ma teda guugeldanud, kuskilt FB-st teda ei leia, aga muidu elab täiesti tavalise inimese elu. Ei ole ohtlik hull nagu mu ema püüdis mind veenda. Ma ei tea, miks me kunagi kokku ei saanud. Ma isegi ei kujuta ette, milline ta inimesena olnud oleks, sest põhimõtteliselt tundsin ainult tema loomingut. Aga ta on mulle meelde jäänud, sest erines kõigist teistest kirjasõpradest kardinaalselt. Täiesti väljastpoolt kasti nagu värske tuulehoog. Selline sõber, nagu enamasti on vaid need väljamõeldud tüübid a la Pipi või Karlsson. Huvitav, kas ma kunagi ütlesin talle, et ta on äge? Ilmselt mitte.

P.S. Maimu Bergil on "Meie hingede võlgades" üks valus, aga tõene lause: "Sõprust ongi kergem taga igatseda kui elus hoida." (lk 40).

*Jah, Elena Ferrantel on sellenimeline raamat, olen teadlik. Kui keegi selle kohta arvamust otsib, siis minu meelest oli see hea raamat, palju parem kui "Üksilduse päevad".