Teenage Whore

Lugesin Kerrangist Hole´i Violet´i video analüüsi ning seal on see lõik: There’s a bleak, compelling, heartbreaking central idea in using skills learned in gleeful ballet lessons in adulthood to titillate a leering, exploitative audience. Lapsepõlves õpime balletti, et tulevikus olla tublid stripparid. Mu meelest on see päris tabav ja jõuline sümbol selles videos (mille niimoodi tõlgendamiseni ma ise ei ole tulnud). Igatahes seostus see mulle kohe igasuguse "süütuse aja" kontseptsiooniga ja millegipärast meenus üks tõestisündinud seik, mis tõestab teravalt kui erinevalt näeb maailma teismeline mina võrreldes praeguse, kalestunud normaalse reaalsustajuga minaga.

Olin mina umbes 15* ja kõndisin palaval päeval mööda tänavat. Sellise õhukese kleidikesega, mida ikka sooja ilmaga kantakse. Trillallaa-trullallaa, Punamütsike kepsleb, eks. Järsku peatub minu kõrval üks uhke, lahtise katusega auto, kus istub sees üks onu. Mitte mingi paks ja kole perv, vaid üsna tavaline, meeldiva välimusega täiskasvanud meesterahvas. Ja kutsub mind kaasa, et kui õige läheks tema autoga mõnda looduskaunisse kohta, ilus ilm ja puha, ostaks miskit kaasa ja mis ma arvan? Täiega haige pervert, eks? Last meelitama! Teame küll, mida sa tegelikult tahad! Eee...no eks ma olin toona ka muidugi kuulnud, et võõra inimesega kaasa ei minda ja igasugu koledaid asju juhtub, aga kamoon, ma olin teismeline, sel juhul juhtub halbu asju ainult teistega, mina olen võitmatu, minuga juhtub ainult lahedaid seiklusi!

Kuidas ma tegelikult mõtlesin? (Jaajaa, mälu petab, see ongi toimunud sündmuse meelevaldne konstruktsioon, üldse ei sunni uskuma, et just nii oligi) OMG! See täiskasvanud inimene, mees, pani mind tähele! Ta märkas mind, järelikult on minus midagi head, mis silma jääb! Äkki ma olen isegi tema meelest ilus!? OMG, koolis ei pane keegi mind tähele, aga näe, tema pani! Appi, kui lahe, kui praegu teised seda näeks! Ma olen märgatud, ma olen keegi! Tegelt on veits mark ka, raudselt teised ei saaks aru, ütleksid, et sa nägid välja nagu mingi lits, ta vaatas sind ainult kui lihakeha. Ma ei usu, ta lihtsalt nägi mind kui huvitavat inimest. Mõtle, kui me lähekski kuskile piknikule, siis ma räägiks talle igasuguseid asju oma elust ja koolist ja kui nõme mul kodus on ja siis ta saaks nagu täiega aru ja kuulaks ja siis me saaks nagu parimateks sõpradeks ja ta saaks mind aidata ja kui mul jälle nõme oleks, siis ma helistaks talle ja me sõidaks koos tema autoga minema ja kõik oleksid kadedad ja ema nutaks! See oleks nagu täiega lahe! **

Aga õnneks olen ma sellest kõigest tabatuna oimetu ja suudan kohutavalt punastades vaid keelduda, sest see on sellises olukorras kindlam võimalus segadusttekitavast situatsioonist pääseda. Onu sõidab ära. Näen varsti üht klassiõde ja räägin talle kohe "kujuta ette, mis minuga just juhtus!". Ta jääb reserveerituks ja väidab, et ma näen halb välja - "sul on vist päikesepiste, sa oled näost nii punane, pead vist vett jooma või midagi". Loll, raudselt on kade. Tal on muidugi hea ükskõikne olla, tema on ju ilus ja meeldib alati kõigile. Loll olin, et rääkisin üldse, nüüd veel haletseb mind. /Pettunult, aga siiski kergelt kõrvust tõstetuna koju/


Moraal? No see, et ei tasu imestada, miks teismelised igasugu onudega kaasa lähevad, nende mõttemaailm ongi teistsugune, isegi kui nad ohtusid teavad, on muud kaalutlused neist olulisemad. Nad on naiivsed, sest usuvad endaga vaid toredaid asju juhtuvat (kodu ja kool on nõmedad, ülejäänu lihtsalt peab lahe olema!).

Epiloog. Pool aastat hiljem istus mu sõbranna ühte autosse, millega lubati teda klubisse peole viia, aga auto sattus avariisse, juht sai surma ning mu sõbranna vigastada. Ta oli enne minekut lootnud ka mind kaasa kutsuda, aga ei saanud kätte. Ma ohkasin, et mõtle, kui ma oleks kaasa tulnud, äkki ma oleks surma saanud? Tema lootusrikkalt vastu - aga äkki me oleks siis hoopis klubisse jõudnud?!

*Jah, olingi hilise arenguga, 14-aastaselt mängisin veel tasodega, mitte ei käinud pidudel.
** Mu meelest olid teismelistel endast vanemad peikad just neil samadel kaalutlustel - et ära pääseda maailmast, milles sind endiselt titeks peetakse.