Igatahes tundub mulle nüüd, et minul ja kassidel on hoopis rohkem ühist kui vaid ürgne soov puhata ja mängida. Mis on kassi jaoks põhiline stressiallikas? Teine kass. "Humans are tricky" ütles mulle kunagi mu siiani ainus nn mentor ja see on vist üks parimaid vihjeid, mille ma elus saanud olen. Ehk siis kõige suurem väljakutse on leida enda jaoks õiged inimesed, muu on selle kõrval köki-möki. Kass ei ole karjaloom, kass on individualist ja tema heaolu on väga suuresti seotud sellega, kellega ta koos elab või kokku puutub, ei-ei, mitte inimestega, vaid teiste kassidega. Tal on oma maailm, see lihtsalt eksisteerib meie oma kõrval.. See osa raamatust meeldis mulle väga.
Kõige kindlam on elada koos ühe kassiga, eriti siis, kui ta väljas ei käi ja maja ümber muid kasse ei luusi. Kassidel puudub hierarhia (ma armastan teid selle eest, pisikesed loomad, te olete palju, palju targemad kui enamik inimesi, kes hierarhiateta elada ei suuda!) ja nad lähenevad konfliktidele olukorrapõhiselt. Selle tõttu on aga ka muret rohkem, sest kui hierarhiat ei tunnista, jääb üle vaid endast tugevamat karta ja see soodustab igasugu psühholoogiliste ja sealt edasi juba ka füüsiliste hädade teket. "Mingi jõrm elukas luusib ümber maja ja ma ei julge enam pissile minna, sest äkki ta ründab mind - ei jää muud üle kui tuppa lasta.." Ei ole nii, et jõrm elukas otsustab oma territooriumi kuidagi armulikult nõrgematega jagada - lahendused kasside elus on üsna must-valged. Muidugi võib juhtuda (nagu ka inimeste maailmas mõnikord), et erinevad kassid sobivad omavahel rahulikult ning suurem lootus on selleks omavahel suguluses olevatel kassidel. Ja sõbraks saab lõhna alusel - kui su südamesõber käis korra arstil ja tal on võõras lehk juures, võib vabalt tappa saada (mm.. see osa on ju ka hämmastavalt sarnane inimestele - mina valin ka mehi lõhna järgi ja ilmselt saaks tappagi, kui võõra lõhnaõliga koju tuleks...)
Muus osas on tegemist siiski pigem käsiraamatu, kui populaarteadusliku teosega kasside salaelust, mille tõttu mul raamatu lõpus veidi igav hakkas. Nipid on pigem õues käivate kasside omanikele, kes elavad väga kokkuhoidvas kogukonnas. Samuti jäi sageli mulje, et autori ees on olnud ka ülemäära raske ülesanne - kassi ei saa taltsutada ja seetõttu on ka ühtse manuaali kaasa andmine stiilis "ta teeb nii, sest tunneb naa" sama hea, kui üritada anda manuaali iga erineva vastutuleva inimesega toimetulemiseks. "Meie
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Mu kunagine kõuts, rahu tema põrmule (õigemini, algul kõuts, seejärel endine kõuts) oli küll selline jõrm elukas, kes armulikult oma territooriumi jagas, kui majapidamisse ilmus endine emane. Too kartis teda ja tõmbles seetõttu, kõuts aga ignoreeris teda, ainult ükskord kui teine väga närvidele käis, tõstis korraks käpa hoiatavalt püsti. Ja kui ükskord see emane ja naabri noor kass talle korraga närvidele käisid (noor kass tahtis mängida), siis tegi kurja häält. Muidu ignoreeris.
VastaKustutaMmhm, eri soost ja kastreeritud üldiselt suhtuvad üksteisesse rahulikumalt. Seal raamatus oli ka näide mingist kodust, kus elas rahumeelselt kuus kassi, aga kui toodi seitsmes (!), siis läks põrgu lahti. Kaklema hakkasid isegi need, kes varem omavahel kenasti läbi said. Ei jäänudki muud üle, kui sellest seitsmendast loobuda ja tunnistada, et ju ei sobinud keemia nende vahel.
Kustutajah, aga kui see steriliseeritud emane majja tuli, oli kõuts veel täitsa kõuts ja no täiega üle kõigest sellest uue kassi tõmblemisest. nii üle. hoiak oli umbes "tüütuvõitu, aga ebaoluline uuendus, tähelepanu väärib minimaalselt".
Kustuta