Vicky Halls. Kasside varjatud elu

Meil kõigil on ju see üks unelm - elada koos sadade kassidega, olla kassidest kaetud, olla kassidest maetud, aga selle raamatu vahendusel selgub, et ilmselt täitumatuks see unistus jääbki. Oot, mis mõttes, teil ei olegi sellist unelmat kunagi olnud? Mis inime teie siis selline olete?

Igatahes tundub mulle nüüd, et minul ja kassidel on hoopis rohkem ühist kui vaid ürgne soov puhata ja mängida. Mis on kassi jaoks põhiline stressiallikas? Teine kass. "Humans are tricky" ütles mulle kunagi mu siiani ainus nn mentor ja see on vist üks parimaid vihjeid, mille ma elus saanud olen. Ehk siis kõige suurem väljakutse on leida enda jaoks õiged inimesed, muu on selle kõrval köki-möki.  Kass ei ole karjaloom, kass on individualist ja tema heaolu on väga suuresti seotud sellega, kellega ta koos elab või kokku puutub, ei-ei, mitte inimestega, vaid teiste kassidega. Tal on oma maailm, see lihtsalt eksisteerib meie oma kõrval.. See osa raamatust meeldis mulle väga.

Kõige kindlam on elada koos ühe kassiga, eriti siis, kui ta väljas ei käi ja maja ümber muid kasse ei luusi. Kassidel puudub hierarhia (ma armastan teid selle eest, pisikesed loomad, te olete palju, palju targemad kui enamik inimesi, kes hierarhiateta elada ei suuda!) ja nad lähenevad konfliktidele olukorrapõhiselt. Selle tõttu on aga ka muret rohkem, sest kui hierarhiat ei tunnista, jääb üle vaid endast tugevamat karta ja see soodustab igasugu psühholoogiliste ja sealt edasi juba ka füüsiliste hädade teket. "Mingi jõrm elukas luusib ümber maja ja ma ei julge enam pissile minna, sest äkki ta ründab mind - ei jää muud üle kui tuppa lasta.." Ei ole nii, et jõrm elukas otsustab oma territooriumi kuidagi armulikult nõrgematega jagada - lahendused kasside elus on üsna must-valged. Muidugi võib juhtuda (nagu ka inimeste maailmas mõnikord), et erinevad kassid sobivad omavahel rahulikult ning suurem lootus on selleks omavahel suguluses olevatel kassidel. Ja sõbraks saab lõhna alusel - kui su südamesõber käis korra arstil ja tal on võõras lehk juures, võib vabalt tappa saada (mm.. see osa on ju ka hämmastavalt sarnane inimestele - mina valin ka mehi lõhna järgi ja ilmselt saaks tappagi, kui võõra lõhnaõliga koju tuleks...)

Muus osas on tegemist siiski pigem käsiraamatu, kui populaarteadusliku teosega kasside salaelust, mille tõttu mul raamatu lõpus veidi igav hakkas. Nipid on pigem õues käivate kasside omanikele, kes elavad väga kokkuhoidvas kogukonnas. Samuti jäi sageli mulje, et autori ees on olnud ka ülemäära raske ülesanne - kassi ei saa taltsutada ja seetõttu on ka ühtse manuaali kaasa andmine stiilis "ta teeb nii, sest tunneb naa" sama hea, kui üritada anda manuaali iga erineva vastutuleva inimesega toimetulemiseks. "Meie siilid kassid, oleme lihtsalt ühed kummalised loomad" nagu öeldakse ühes jaburas anekdoodis. Iga kass omaette eripärane, kuid siiski armas. Üksteisest nad aga niivõrd vaimustunud ei ole.

Aitäh Varrakule raamatu eest!