Andrus Kivirähk. Tont ja Facebook

Ma ei ole täpseid definitsioone vaadanud ja ilmselt on see liigitamine nii ehk naa üsna meelevaldne, aga ulme peaks vist olema see, kui loo tegevus toimub väljamõeldud reaalsuses, maagiline realism aga see, kus muidu tavalises maailmas juhtub asju, mida tegelikkuses ette ei tule. Mul on selle viimasega probleeme, olen ilmselt sättumuselt skeptik ja maagia väljailmumine mõjub mulle kui kergema vastupanu teed minek.

Lasteraamatutega on aga pahatihti just see probleem, et need segavad reaalsust fantaasiaga ikka väga heldelt, sest suured inimesed arvavad, et lapsed maailma just sedasi näevadki. Kõige hullemad on raamatud, kus arvatakse, et võluvägi on piisav, lugu ennast ei peagi olema ja lapsed lähevad ikkagi liimile. "Kõik lapsed armastavad muinasjutte!" Kõheldes julgen väita, et ma ei tea ühtegi sellist last, kes klassikalisi muinasjutte üle kõige armastaks. Muinasjutud on pahatihti moraliseerivad, puhta õudsed ja vägivaldsed või siis just liiga roosamannaks võõbatud.

Kui lasteaias kästi lemmikraamat kaasa tuua, siis olevat kõik lapsed toonud midagi Andrus Kivirähki loomingust. Lapsed tahavad päriselu, mitte muinasjutte, aga nad tahavad päriselu veidi vürtsikamas kastmes. Ma arvan, et just selles ongi Kivirähki trump, et tegelikult kirjutab ta ju päris tavalistest lastest nende igapäevases keskkonnas, kuid suudab seda teha piisavalt köitvalt ja nii et paneb pigem naerma, kui nördinult ohkama, et nii ju tegelikult ei ole ega saa! Sest kõik saavad juba alguses aru, et mingile tõele või tarkuseterale ei pretendeeritagi, tähtis on ainult lugu ise. Ometi meeldisid mulle siiski kõige rohkem need lood, kus maagilist maailma üldse ei puudutatud - ei tonte ega näkke, saabastega supist rääkimata. See, kuidas ohtlikust kuldsete kätega meistrimehest lahti saadi näiteks või Eesti Vabariigile frikadelle kingiti. Äkki ma olen juba selles eas, et mulle tunduvadki lapsed ise maagiliste olenditena? Selline natuke totaka naeratusega tädi, kes lapsi "pisikesteks päkapikkudeks" kutsub ja heldinult nende mängu pealt vaadata armastab? Ei...no ei, siiski. Nõudlik kuldnokk näiteks oli ka väga tore lugu, suurtele inimestele meeldib ju ikka rumalate loomade üle naerda.

Raamatust rääkides ei tohiks kindlasti mööda minna Heiki Ernitsa panusest illustratsioonide näol, mu meelest oskab ta imeliselt erinevaid emotsioone edasi anda, eriti totraid. Lastele muidugi meeldis, kuigi tegelikult oli suurem osa lugusid juba varasemast Tähekese kaudu tuttavad. Ettelugemiseks on ka hea, saab erinevaid naljakaid hääli teha (minu spetsialiteet) ja algajaid lugejaid samuti ei kohuta, sest tekst on suur ja jutud piisava pikkusega.

Ainult raamatu pealkirjaga on veidi mööda pandud - Facebook on täielikult vanainimeste teema! Lapsed ei tea üldse, misasi see Facebook on! Lapsed teavad Instat, Snapchati ja veel mingeid arusaamatuid kohti, mida mina ei tea, aga Facebooki nad oma nina ei topi. Aga kuna Kivirähki ennast Facebookis ei kohta, siis võib sellise asjatundmatuse andeks anda - teinekord katsugu ikka jääda teemade juurde, mida ta perfektselt valdab (loomade, lindude, putukate ja toiduainete elu näiteks).

Aitäh Varrakule raamatu eest!