Kui ma olin 17, jäi üks minust veidi vanem sõbranna lapseootele ja meelitas mindki - mõtle, kui lahe oleks kahekesi kärutada! Õnneks võitis terve mõistus või siis arvestasin lihtsalt kainelt sellega, et sõbranna elas teises linna otsas, keeruline olnuks kokku saada. Võttes arvesse, et ilmselt ei juhtunud selline lugu ainult minuga, võib arvata, et inimesi, kes sõbranna survel rasedaks on jäänud, täiesti eksisteerib.
Nüüd ongi imeline Delfi-debiilik ära tõlkinud ühe Ameerika blogija artikli ja ma sain alles praegu teada, millise hirmsa kriisi ma endale teadvustamata üle olen elanud! Tsiteerin: "Ilma sõbrannadeta emme olla võib olla kohati väga emotsionaalselt
laastav. Sulle võib kergesti mõtteisse hiilida kahtlus, nagu oleks sul
midagi viga või puudu/../" Hirmus küll, hea, et ma seda varem ei teadnud. "Kui ka sina oled mingil põhjusel emme-sõbrannadest ilma ning proovid
mõistatada, kuidas eluga toime tulla, siis usu, see on täiesti elatav/.../" Ju siis ma end ikka kuidagi sellest kohutavast olukorrast läbi vedasin...Ellujääja!
Nali naljaks, aga ilmselt see ameerikalik elustiil, mis tuttav igasugu naistekatest, kus mommy-squad möllab, tungib ka meile vaikselt sisse. Naised suhelgu ikka naistega, mehed meestega, nagu leiab ka esialfaisane Jesper Parve - neil on omad teemad. Ja lastega naine vallalisega suhtlema ka hästi ei sobi, sest nagu meenutab eelmainit artikkel: "Pead ainult sellega arvestama, et su mitte-emmedest sõbrannad ei taha tõenäoliselt mitte midagi kuulda su beebi kakamisest, oksendamisest või tujutsemistest, säästa neid sellest." Millest muust aga üks beebiemme rääkida tahaks, eks?
Tuleb tunnistada, et esimest korda last oodates käisin ma küll ühes "kevadbeebid 2009" foorumis (toona olid veel foorumid aktuaalsed, mitte FB grupid), kuid peale lapse sündi jäi see asi soiku. Mulle tundus, et rasedus, eriti esmakordne, oli midagi sellist, milles teiste inimeste sarnased lood ja kogemused mulle mingit tuge ja infot andsid, lapseootus kulges enamikul üsna sarnaselt. Seevastu lapse sündides oli selge, et imikud on väga erinevad ning ka moodused, kuidas oma kodune elu korraldada, kuidas beebit toita-riietada-kasvatada samuti ja seal pole teiste kogemusel enam erilist kaalu. Pealegi ei olnud väga aegagi, et foorumis möllata ning sageli oli sealne õhkkondki teravam kui varem ja tekkisid vastuseisud stiilis: "sina kasvatad oma last ikka puha valesti!"
Ei mäleta, et oleksin teiste beebiemmede seltskonnast meeletult puudust tundnud, pigem igatsesin seltskonda, kus räägitaks muudel teemadel kui lastest, sest see teema ümbritses mind ju toona niigi. Pealegi oli lastehoiust saati selge, et beebiemmed pole mingi armastav-toetav seltskond, oo ei! Tegemist oli enamasti hoopis võistlusega stiilis: "Mina kasvatan oma järglasi kõige õigemini!" Igasugu kõrvaltvaatajate nõuanded tundusid mulle toona aga kõige hullema piinana üldse. Mul olid ju ometigi ema ja ämm olemas! Võib-olla kulub sarnaste muredega sõbranna ära siis, kui oled absoluutselt üksi - mees ei toeta, ema on kaugel, kellegagi rääkida ei saa, aga pigem on mulje jäänud, et suhtlust endasugustega otsitakse siiski vajadusest mõttekaaslaste järgi, et ise oma elust rääkida. Inimene on ju egoist. Pole mul su nõu vaja, kuula parem, mida mina arvan!
Tegelikult ei saa ma aru, kuidas ma peaksin klappima inimestega, kellega mul on ühine ainult see demograafiline tunnus, et oleme samal ajahetkel väikelapse vanemad. Täpselt samasugune on ju tõenäosus, et klapin inimesega, kellel lapsi ei ole. Või eeldataksegi, et alates lapse saamisest keerlebki kogu elu lapse ümber ning muu ununeb päevapealt? (Jah, eeldataksegi, sa ohmu!) See on päris ohtlik perspektiiv mu meelest, sest lapsed kasvavad üllatavalt ruttu.
Loomulikult võib inimene leida sünnitusmajast või beebigrupist endale hingesugulase kogu eluks (ma ei mõtle siis beebit, vaid mõnd eakaaslast, eks), aga sama tavaline peaks ju olema ka see, et ei leia. Imeda sellest välja probleem, on pehmelt öeldes kummaline. Veel üks põhjus tunda end läbikukkununa, mille on tekitanud ajakirjandus? Kui sul sõbrannasid-beebiemmesid ei ole, on see probleem, millega tegeleda. Ei ole.
Minu eakaaslaste lapsed on praegu 0-7.
VastaKustutaMinu omad on ... natu vanemad.
Natuke oli küll titaga tunne, et keegi ei mõista mind! Aga kuna ma olen ja olin sellega harjunud, et keegi ei mõista mind, elasin üle.
Nüüd on vahel mõni ohanud, kuidas ta oli ikka vanasti nii halb sõber mulle, üldse ei saanud aru. Mina rõõmustan, et näe, läks ainult 15 aastat või nii ja juba mõistetakse!
Ehk: ma ei kippunud tittedest rääkima, aga ma olin väsinud, käisin igal pool oma lapsukestega (või kui neid oli üks, ühe titega) ja ega ei olnud küll nii, et keegi oleks mu lapsega mänginud või tegelenud, kui ma sõpradega kuskil olin, tited olid eranditult minu omad ja minu hallata ja kui nad hädisesid, minu hoolitseda, et vait jääksid.
KustutaJa krt, kui ma meenutan, kui korralikult ma oma lapse jälle kõhukotti panin ja kohtuma läksin, kuidas ma ei lubanud endale "ma ei jaksa, parem olen kodus!" aega, kui vähegi mõni sõber tahtis midagi teha, mul on endast täiega hale =)
Mul vist oli toona väga sõpradevaene aeg, ma ei tundnud, et oleksin kellestki laste tõttu ilma jäänud või mittemõistetud olnud, sest, noh, ei olnudki kedagi võtta. Teisalt ma ei tundnud ka kuidagi seda, et oh, kõik teised lastega naised, nemad on nüüd mu potentsiaalsed sõbrad.
KustutaMul ei olnud ka kaebamistunnet, sest ma ei teadnudki, et teisiti ka saab =P
KustutaAga teised lastega naised minu sõbrad? Mis te nalja teete v?
Ma nimelt puutusin nendega suht palju kokku, sest käisin beebiringides ja titelaumistes ja võin öelda, et teisi emasid-isasid eriti tähele ei pannud. Nad olid küll seal, aga ma ei märganud neid eriti, mul oli oma lastega ja õpetajaga tegemist.
Välja arvatud need, kes mus õõva tekitasid - sest seepärast ma neid märkasingi, et kuidas saab nii vastikult käituda ja ise arvata, et nnii on ok?!
Mu jaoks oli küll sõbrannade tugi ja kogemused esimese lapse sündides hindamatu. Ema ei mäletanud titandusest midagi ja elas teises linnas, mees ka ei teadnud, miks titad nutavad ja ämm.. Siiani mäletan, kuidas ta püüdis paljast titte mu käte vahelt ära kiskuda, väites, et ma lapse liiga jahedas vannivees ära külmetan.
VastaKustutaKuna olin just Pärnusse kolinud ja täiesti sõpradeta, leidsin just beebikoolist endale uued toredad tuttavad, kellest mõni muutus ka sõbraks.
Aga mul on vbla lihtsalt keskmisest suurem sotsiaalsusevajadus.
Mul oli see erisus, et mu ema on lastele spetsialiseerunud meedik ja elab väga lähedal, seega kui ikka päris mure oli, sain alati abi.
KustutaTeiste omaealiste suhtes mäletan pigem seda "appi, ärge koguaeg õpetage!"- tunnet, kuigi eks ma enne lapse saamist olin samasugune oma lastega sõbrannade suhtes. "Äkki ta nutab sellepärast, et kõht on tühi?" Ilmselgelt olin jube tüütu oma targutamisega, kuigi tahtsin ainult aidata.
Hahaha. :D
VastaKustutaJah.
Aga mul on ses mõttes emaga vedanud, et ta õpetas täpselt ainult siis, kui nägi, et ma väga hädas olen ja ise oma peaga lahendust välja ei mõtle.
VastaKustutaHuvitav ... te kõik räägite mingist õpetamisest ja inimestest, kes teavad, "mis imeloom see beebi on". Ema, ämm, sõbrad ...
VastaKustutaMul ei olnud EAL tunnet, et vajaksin õpetusi. Mitte natukenegi. Mitte natnatunatukenegi. Olgu, ma loen hästi palju ja lugesin ka imikute kohta vähemalt 16 erinevat raamatut ning käisin sünni- ja imetamise tugiringides. Aga mul ei olnud ka iial tunnet, et kui ma juba loen, peab see jutt õige olema, vaid "ma ise tean, kuidas hea on, kui loetu minu tundega kokku ei lähe, on sitt raamat" ja phmt elasin ma usus, et tean, kuidas mu lapsele hea on, sest mina olen ju tema ema.
Olgu, see sünni- ja imetamise MTÜ-poolne ema olemiselejuhatamine muidugi oli ka selles vaimus, et sul on hea oma lapsega koos magada, sest see on loomulik, iga nõudmise peale teda imetada, sest see on loomulik, vahel ta nutab ja hädiseb, aga sa saad aru, kui ta tahab lihtsalt süles olla ja lähedust või on tal valud, sest sa tunned ta kehahoidu ja häält ja noh - KÕIK EMADUS ON LOOMULIK.
Jah, ma ei teinud kõike ka nende soovituste järgi, mu esimene oli alles viis kuud täis saanud, kui öösel ta kaenlasse võtsin ja putru keetsin (ei oodanud kuue kuuni, ei alustanud köögiviljapüreega), sest no kui ta kogu aeg nutab ja süüa tahab, on tal kõht tühi ja ta on suurt kasvu laps ju ka, ilmselt ei saa enam rinnast kõhtu täis!
Ja muide, see toimis. Pärast magas ta neli tundi järjest ja hakkaski putru ja köögiviljapüreed lisaks saama.
Aga idee oli, et mina tean kõige paremini, mis minu lapsel vaja on - ja see idee kandis täiega.
Jah, ma olen ka kuulnud, et osal naistest see nii on. Mul tõesti ei olnud absoluutselt, ma olin ilmselt kõige ebakindlamas olukorras enda jaoks terves senises elus. Lugesin ka raamatuid, käisin loengus ja ma isegi eeldasin, et kui laps sünnib, siis ma kuidagi loomulikult tean, mida tegema peaks, aga üldse ei tekkinud seda tunnet. Ses osas on mul alati ebameeldiv lugeda neid kommentaare, kus leitakse, et kõik naised peaksid peale sünnitust muutuma ideaalseteks emadeks ning need, kes ei muutu, need on mingid vigased eksemplarid ega kõlbagi lapsi saama. Ma ei tea, miks minu jaoks miski loomulik ei tundunud toona, ju siis lihtsalt inimesed on erinevad. Beebisid võõrastanud olen ka lapsest saati (ja ega mul nendega suurt kokkupuudet enne enda oma ei olnudki).
KustutaMinu jaoks on siin vestluses eriti huvitav, et VVN on muidu mitmes kohas ja mitu korda maininud, et ta ei suuda teiste sõnumeid välja lugeda, kui nad neid verbaalselt ei väljenda. Aga näh, titt ei väljenda midagi verbaalselt ja VVN luges mis kolises.
Kustuta(see, et tited ei väljenda midagi verbaalselt, on kindlasti üks põhjus, miks ka mina neid võõrastan ja ei saa aru, mida nendega pihta hakata. Üks sõbranna, kes on ses mõttes minu moodi, oli oma lapsega püstihädas, kuni see rääkima hakkas. Laps hakkas ka hästi vara rääkima, mis tal üle jäi.)
Sama, mul läks ka elu siis kohe kergemaks, kui laps rääkima hakkas.
KustutaInimene on õppiv loom, nagu ka muud kõrge intellekti ja sotsiaalse eluviisiga loomad.
KustutaKatseliselt või kogemata on kindlaks tehtud, et isolatsioonis kasvanud suured emased inimahvid kas ei tulnud oma beebide hooldamisega toime või ei tekkinud neil huvigi seda teha. Looduses elavad need inimahvid muidugi mitme põlvkonnana ja mitmes eri sigimisjärgus emaste hulgana koos. On täiesti selge, et nad õpivad oma järglaste hooldamist. Mitte ei saa seda teadmist kusagilt kosmosest automaagiliselt.
Inimene, kes on oluliselt sotsiaalsem ja kelle järglased on juba kasvõi neoteenia tõttu oluliselt keerulisemad hoolitseda, ei pääse ammugi ilma õppimise/õpetuseta. Tõsi, hästi internaliseeritud õpetuste puhul usutaksegi sageli, et need on "iseteadmised", samas kui nende teadmiste allikas vajub unustuse hõlma.
mis siin hoolitsemisest rääkida, isolatsioonis kasvanud inimahvid ei pidavat isegi seksida oskama. Kui satuvad vastavas vanuses liigikaaslaste hulka, ei saa aru, mis värk on.
KustutaMul ei ole probleemi tittedega - mu probleemid kerkivad siis, kui nad on rääkima õppinud, aga ei aja veel mõttekat juttu =) Ehk vanus 3-9, 3-10, umbes nii.
KustutaSõnadeta kommunikatsioonist saan ma vabalt aru, loomadega ka muret pole - aga kui sõnad räägivad üht, aga tegelt ma peaks mõistma, et hoopis midagi muud on vaja (kui laps on "Aga ma tahan SINUGA KOOS multikat vaadata", ei tähenda see mitte, et ta ei taha, et ma köögis süüa teen ega isegi seda, et ma teleka kööki tooksin, vaid tunda, et ma hoolin temast ja kohandan oma käitumist tema vajadustele), aga kui mul on sõnad ees, ma ei saa aru, et seal midagi taga on, ma jään sõnadesse kinni.
Elik mulle on rääkima õppinud laps takistus. Kuni ta rääkida ei oska või vähemalt kuni sõnad ei ole ta peamine suhtlusvahend, on ok. Ja kui ta on piisavalt vana, et rääkida mõttekat juttu, mida saab juba sisulisena võtta, väljendab sõnades oma päris vajadusi, mitte jumal-teab-mis-seal-sõnade-taga tegelt olema peaks, mull meeldivad jälle.
Lapsed vanuses 0-3 ja 10 üles - anna ainult kätte. Mu poeg oli jubA 8+ täitsa mõnus suhtluspartner. Aga see vahepealne aeg on IIUUU. Nii raske!
Aga inimahvid - ma olen ikka paari titte nende emadega koos elus enne näinud ka, kui enda oma kätte sain =) Näiteks on mul 17 ja pool aastat noorem õde =P
KustutaKui ma valesti ei mäleta, siis sulle pakkusid väikesed lapsed ka enne laste saamist huvi, eks? küllap selle huvi kaudu tuli samuti märkamatult infot sisse.
KustutaJup =)
KustutaNii oli =)
Inimahvidega pidi ka see nali olema, et alfaemane on karjas ainult nii kaua alfa, kuniks ta lastega kõik korras on. Et kui alfaemase noorima beebiga midagi halba juhtub, olla ta kohe oma positsioonilt tõugatud. On see nüüd tõsi või nali, ei tea.
KustutaNii, aga lõpptulemuse seisukohast pole vahet, kas titehooldusoskused omandatakse teadlikult või imetakse sisse teadvustamatult - ka teadlikult ja sihtotstarbeliselt edastatud info puhul teeb vastuvõtja lõpuks niikuinii oma valiku ise. Infot on ju nii palju, et iga idee järgi ei jõuagi talitada.
KustutaMul võttis pikalt aega harjuda mõttega, et kõik naised ei tahagi lapsi. Ma siiani päriselt ei usu, et selliseid on olemas :) Pigem ikka 1% kahtlust, et äkki nad on elus nii pettunud, et need soovid on lõplikult maha maetud. Instinkidest ju ei pääse?
VastaKustutaSamas ei see lastesaamine ka inimest muuda. Mu emal on laps olnud eksole (mina) aga ma alati suren temaga poodlemas olles kui ta mõne üleväsinud lapse "kasvatamise" ette võtab. Ta ei suuda aru saada, et see on tobe ja mõttetu.
Mul aga ei ole lapsi (mitte just 100% omal valikul) aga ma suudan emadele kaasa elada, ei targuta ega õpeta. Vahel lähevad asjad üle piiri kõrvalvaataja jaoks aga seda on nad (tuttavate kinnitusel) ka teiste emade-naiste jaoks. Osadel lastel lihtsalt on väga palju vabadust ja vähe piire, mis teeb olukorra vahel kõigile keeruliseks.
Ses mõttes mulle küll meeldis kui tuttavad lastega külla tulid. On alati meeldinud.
Maal ma näen neid olukordi vist ka, kus kokku saadaksegi just sel põhjusel, et lapsed samas aias, sama vanad jne. Aga need kooslused ei kesta reeglina kaua kui muid sarnasusi ei ole. Lapsed võibolla veel jätkavad suhtlust aga mitte alati. Meie tänavas oli 10a tagasi ca 7 ühevanust, kes koos mängisid, läksid aeda ja hiljem kooli. Selle põhjalt on hea analüüsida. Kuni 3aastani olid kõik emmed ninapidi koos aga siis enam mitte.
Aga kuidas see instinkt avaldub? Mind ema ikka hoiatas, et kui just kõva karjääri ei tee, jääb hilisem elu ilma lasteta tühjaks, aga enne seda kujutan ette, et suur osa on lapsed lihtsalt saanud, mõtlemata, et õudselt tahaks.
KustutaTean ka mõnda, kes lapsest peale rääkinud, et tema lapsi ei taha ega olegi neid saanud.
No titest peale. Meil käis kogu aeg nukkudega mängimine. Onul olid lapsed ja onunaine andis titeasju. Apteegist tõime lutipudeli jne. Siis kui suurem, siis anti juba lapsi hoida. Et harjutad. Kuidagi kasvasid selle keskel üles ja ei kujutanud nagu ette kah, et ilma võiks elu elada. Ikka selline tutiplutitamine kui kuskil beebid või väiksed nunnud tutvuskonnas. Alati ristsed ja külaskäigud jne. Ja siis mul kaks kursaõde järsku avalikult teatasid, et ei iial. Kuna mõlemal olid suhted korduvalt üsna pekki läinud, petmised jms jamad, siis ma tol ajal seostasin sellega. Samas oli ka sõpru, kes ronisid peaaegu, et mööda seina üles, et ainult last saada. Iga peika, kes ette sattus, oli potensiaalne isakandidaat ning hinnati just sellest aspektist. Seepärast ma kaldungi arvama, et naistel ikka istub instinkt sees. Ja no mis tühi, ma olen elus nii palju üksikuid vanainimesi näinud, kelle lapsed ei tee neist väljagi (ok, kaks korda aastas käivad külas - sünnipäeval ja emadepäeval). Nii et see järglaste saamine küll elu ei täida ega mitte saamine tühjaks jäta. See on täielik lotomäng, kuidas need asjad kunagi lähevad kahjuks.
KustutaVõibolla see ka veel, et ma elasin maal. Seal on vanad traditsioonid ja peremudelid kauem paigas kui linnas.
KustutaNood kursaõed mul olid linnatüdrukud, ainukesed lapsed peres ja hea majandusliku kapitaliga mõlemad.
Ma olin küll ka linnalaps ja peres ainuke ega puutunud beebidega kokku, samas nukke kingiti mulle ikka, sest tüdruk ju ometi ja ma tõesti ei mänginud nendega üldse. Samas naabritüdruk oli samasuguse taustaga, aga tema muud poleks teinudki, kui kodu mänginud.
KustutaKunagi oli mul suurema plika sünnipäev ja siis väiksem oli ka kaasas ning kui enamus suurema sõbrannasid eelistas omi mänge mängida, siis üks tüdruk käis muudkui meie väiksemal järel ja aitas teda ning hoolitses - temast oli tõesti näha, et ongi instinkt. Nüüd see väiksem on veidi suurem ja ütles ükspäev mulle, kuidas suureks saada oleks tore küll, aga siis on see häda, et tulevad lapsed ja enam ei saa oma asjadega üldse tegelda. Ma siis seletasin, et lapsed ikka ise ei tule, lapsi tuleb kõigepealt tahta (no üldjoontes nii) ja tema siis küsis, et kas meie tõesti tahtsime, ise naeris, et vaat, kus rumalad...Ja kumbki mul pole nukkude vastu huvi tundnud, ehitavad klotsidest maju, joonistavad ja meisterdavad, aga kodu ei mängi.
See on jah huvitav, kuidas need asjad käivad.
KustutaMulle tuli see teema meelde. Nägin hiljuti just lõuna paiku, kuidas kohalikud naised kärutama koos läksid. Kuna koer lonkis, kuulsin paratamatult neid mõnda aega kõrvalt. Pealiskaudsel vaatlusel auulis kärutatakse koos just nimelt sellepärast, et kõik on korraga lapsed saanud. Muu ei tundunud küll neid siduvat..