Süsteem on vanem kui meie

Jõudsin peale D. Lipskerovi "Sellest ja liblikatest" läbi lugemist taas seisukohale, et maagilist realismi paluks mulle mitte pakkuda, ei saa aru, pole ette nähtud mulle ilmselt. Kui teha fantaasiat, siis ikka nii, et on, mitte mingit poolpidust maailma, kus iga nurga taga on mingid mulle arusaamatud vihjed ja juhtuvad asjad, mida üheski "normaalses" fantaasias juhtuda ei saaks!

No ja siis võtsin kätte Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" ning vot on alles raamat! Naljakas on see, et enamik Goodreadsi lugejaid on lugenud Mirabilia sarja varianti, kus ühtede kaante vahel koos nii "Miljard aastat..." kui ka kuulsam vend "Väljasõit rohelusse". Viimast olen ma kunagi lugenud, aga erilist muljet ei jätnud. Paraku on enamiku ulmelugejatega jälle vastupidi - "Miljard.." olla üsna igav tegevuseta soigumine "Väljasõidu" kõrval. Halloo?! Mingid lapsed olete vä? Kes tahab mingit actionit kui sul on valida teadlased filosofeerimas paneelmaja köögilaua ümber? Ja kass, kass muidugi ka, kes käib tsementpõrandat lakkumas ja on muidu ütlemata kena vaadata. Ei saa mina inimestest aru! No igatahes koorub see üldinimlik point seal lõpus nii kenasti välja, et suisa pisara võtab silma (ja siis kirjutab keegi, et lõpus pointi polnudki - halllooooo!!!).

Tegelikult lugesin siia otsa just Weinsteini filmi arvustust, mis on väga hea. Kohe seostuski "Miljard aastat..." looga. Et siis meil ongi jah selline paganama lollakas süsteem, et enamik inimesi tahab lihtsalt rahus elada, et oleks pere ja koduloomad ja soe kommunaalkorter ning siis on see teine osa, kes tahab midagi enamat. Tore, kui see on universumi saladuste lahtimuukimine, aga enamasti tahetakse maiseid asju, peamiselt võimu nende teiste, tavaliste kommunaalkorteriga isendite üle. Ja enamasti see õnnestub, sellised inimesed tõusevadki karjääriredelil, neist saavad lugupeetud inimesed ja kui mitte seda, siis vähemalt kardetavad  ja rikkad. Suur osa suuri juhte on psühhopaadid, vana tõde. Ilmselt normaalne inimene leiab, et kõrge mäng ei ole küünlaid väärt. Paha lugu on aga see, et samas seesugust süsteemi aktsepteeritakse. "Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena!" - arvatakse, et Villu laulab seda nõukogude süsteemi kohta, aga minu meelest kehtib see hoopis laiemalt. Selleks, et meie, lihtsad inimesed, saaksime rahus leiba teenida, peamegi arvestama, et tipus on mölakad, kes võivadki meie peale karjuda, meid lüüa ja vägistada, mis me ikka teha saame. Nende käes on võim ja raha. Ja nii paljud usuvadki, et see ongi ainuvõimalik süsteem, nii asjad käivadki, on alati käinud ja pole meie asi küsida, mis võiks pildil valesti olla. Sellepärast meil ongi sellised kaunid sõnad nagu ülemus ja alluvad. Minu meelest tähendabki alluv seda, et sa küsimata teed kõike, mida sul kästakse ning oled igas mõttes alam inimene. Suur osa ülemusi saab sellest täpselt niimoodi aru. Ja kui sa üritad selgitada, et tegelikult saab teistmoodi ka, siis oled lihtsalt lumehelbeke.

Mulle siiski vahel tundub, et ka meil siin see süsteem mingist otsast kõvasti rappub, just selle tõttu paljud hingelt ülemused nii hirmsasti suud pruugivadki, et näevad, kuidas status quo käest libisema kipub. Sellepärast me näemegi, kuidas Henn Põlluaas kutsub üles "normaalse korra juurde naasma". Noh, oli ehk jah mõnedel veidi kehv, aga enamikul oli täitsa okei elu ju? Keegi ei võtnud suud pruukida, tehti rahulikult tööd, alluti. Kellele ei sobinud, läks vaikselt ära. Miks me nüüd hakkame asju muutma ja urgitsema?

Iseasi, kas asemele tuleb midagi paremat või asenduvad ühed võimujanus psühhopaadid lihtsalt teistega, sest rahuarmastav inimene sobib harva tippu ja teiste juhtimine ka erilist naudingut ei paku. Kõige totram oleks vist siiski lolli süsteemiga rõõmsalt küsimata kaasa minna ja seda veel takkagi kiita, sest näe, ollakse sellest hoolimata endale hea soe koht välja võidelnud. Reeglid on sellised, mina olen neid järgides ilusasti hakkama saanud - pole minu asi neid reegleid küsimärgi alla seada!