No ja tulen siis mina tööle ning esimese asjana loen lehest, kuidas EKRE kavatseb Raekoja platsile piketeerima tulla ning mõni agaram ühe noortekeskusegi maha põletada, sest seal räägitakse noortele homoseksuaalsusest. Muidugi samal trajektooril ja enam-vähem samal ajal kui meil koos väliskülalistega sinna asja on. Nojah, eks näevad siis, et meil ka demokraatlik ühiskond ja protesteeritakse täiel rinnal. Lõik Postimehe artiklist...Ohoo! PM ei lase enam kopeerida, ok ütleme ümber siis, et põlemapista soovija ei saa aru, miks peab üldse
Kas millestki rääkimine võrdub koheselt selle asja propageerimisega? Meenub üks minu jaoks häirivaid seiku koolipõlvest, kui mind, muidu tublit kirjandikirjutajat, pandi avalikult häbiposti selle eest, et julgesin oma kirjandis põhjendada, miks mingi novelli tegelane vägivaldsele teele astub. Olevat vägivalla õigustamine. Tohib ainult hukka mõista ja punkt. Taaskord vist mingi fundamentaalne mõtlemise erisus. Vahel ju meil ka ilmub artikleid sellest, miks mõni kurjategija astus kurjale teele, avatakse niiöelda tausta ja seal all on eranditult alati kommentaare, et miks õigustada igasugu retse. Mina hoopis leian, et sarnaste juhtumiste ärahoidmiseks, ennetamiseks on kasulik teada, mis on nende tekkimise mustrid. Äkki saab kusagil midagi ära teha? Oletus, et sündis kurjana ja nii on, tundub lihtsalt asja kalevi alla lükkamisena. Sama asi homoseksuaalsusega - kui me sellest ei räägi, siis nad kaovad ära? Lihtsalt mõned lapsed tapavad end ära teadmata, et nendesuguseid on veel ning neil on võimalik leida toetust. Mõne meelest ilmselt tõesti jah, nii olekski parem. Parem surm kui homo.
Hakkame ometi normaalseteks, eks? Püüame vähemalt. Unustage ära oma moodsad väljamõeldud probleemid! Kas vanasti oli homosid või depressiivikuid?! No mõned külahullud olid, aga need loobiti korralikult kividega surnuks või istusid kodus ahju taga ega seganud kedagi! Armas, kitsas maailm, tahan seda tagasi!
No homod olid vanasti olemas, antiikajal ntks, aga mille tõttu see Rooma impeerium nüüd laguneski?
VastaKustutaDepresioon on jah moehaigus, sest vanasti tehti palju rasket tööd ja kellelgi polnud sellise lolluse jaoks aega, kuradima lumehälbekesed.
Kuigi kirjanduses leiab lugusid, kus armastatud leinav või mahajäetud nooruk südamevalu kätte sureb, aga eks seegi ole kõik üks lumehelbekeste vandenõu või sis aus riigitruu mure seepärast, et ei õnnestunudki oma armastatuga pühasse abielusse heita ja kümmet last treida.
Kustuta*armastatut!
KustutaTundub, et suures osas on tegu hoopiski erinevate ajastute kultuuriliste eripärade ja arusaamistega, mis ajas muutuvad. Minnes tagasi vana Rooma või Kreeka juurde siis seal oli aksepteeritud terve hulk seksuaalseid erilisusi, mille eest tänapäeval enamuses riikides vangi pannakse.
KustutaKusjuures see on väga huvitav, kuidas ka FÜÜSILINE reaktsioon sõltub valitsevatest normidest. No et mingi hetk oli normaalne, et ehmatav aadlidaam minestas ja nad minestasidki, mitte ei teeselnud seda. Või kas või see, et mõnes kultuuris naine ei karju sünnituse ajal, sest ei ole kombeks - ja siis 90% ei karjugi, sest no nii ei tehta. Olen isegi lugenud artiklit selle kohta, et väidetavalt on Jaapani naistel hulga väiksemad menopausiga seotud vaevused eelkõige lihtsalt selle pärast, et nad ei tea, et need neil olla võiksid (või teine variant, kuna jaapani keeles pole kuumahoogude kohta sõna, siis ei osata seda lihtsalt kurta).
KustutaPiisavalt tiheda korsetiga ei pea ka tnp inimene minestamist teesklema, piisab sellest, kui hapnikutarve korraks suureneb, hakkad hingeldama, õhku nii palju peale ei tule ja nägemist.
KustutaJa karjumine pole füüsiline vajadus =)
KustutaSee on rohkem - omakogemus - "karjumine ja nutmine kuidagi vähendab valu, on kergem". Ehk kui on rõve sünnitada ja tahaks küll karjumise pakutavat kergendust, aga sootsium vaataks sellele väga viltu, siis ei karjugi. Vbla oigad natuke mingil hetkel.
Huvitav, kas ma olen oma sünnituste ajal karjunud? Nutnud küll olen, see on mul meeles, oianud ja uhhuutanud ... karjunud?
Aaa, väljutamise hetkedel!
Aga "väiksemad vaevused" ei pruugi tähendada, et neil on väiksemad vaevused. Neil võib olla täpselt nagu mul oli menstruatsioonivaludega. "Menstruatsioon ju käibki valus, mis seal ikka, raske on, aga saan hakkama" - ja kui siis selgus, et ei, mul on endometrioos ja tegelt nii valus ei käi, oli see mulle siiraks suureks üllatuseks.
Elik kui võtta üleminekuea jamasid kui "nii käibki", siis ei tule lihtsalt selle peale, et kaevelda. Mis ei tähenda, et jama ei oleks, lihtsalt kaeblemist pole.
Kaeblemine oleks üks asi, aga kui küsitakse, et "kirjeldage oma vaevusi", siis otse küsimise peale ju kirjeldaksid? Vaevalt et need uuringud nii saadud on, et lihtsalt küsitakse arstide käest, et mida naised ka kurdavad, tavaliselt küsitletakse ikka naisi endid.
KustutaNo ma oleks öelnud, et on valus jah, aga enamasti mitte väga hull.
KustutaMis tähendaks siis, et enamasti ma ei ole kuumaveepudeli ümber kõveras ja liikumisvõimetu, aga ma ei teadnud, et menstruatsioonivalud ei käi sellised.
Oh, mulle just tuli ette, et vbla kasutatakse nt valuskaalat! (või "häirivuse skaalat siis teemal "üleminekuea hädad.)
KustutaMida mulle õenduskoolis muudkui õpetati ja räägiti, kuidas seal uurida patsiendilt ja päev hiljem uuesti jne - ja ma olen siiamaani segaduses, et mida see skaala ikkagi tähendab. Ma kujutan täiesti ette inimest, kes siis, kui tal on väga valus, lajatab kümne.vSest väga valus on!
Ja teist, kel on täpselt sama valus, aga kes arvestab, et 10 on mingi elusalt keetmine, 9 elusalt põlemine, mis vbla ei tapagi, ainult osa kehast põleb jne - ja saab oma valutasemeks viis.
Ja mõlemad on täiesti ausad seejuures.
Vanaema alati rääkis, et vene naisrd haiglas karjusid maamat “nagu oleks maama süüdi, et nad sedapsi jäid” :D
KustutaArstidega tegelt sama, valu kirjeldamine siis. Sa ju võid ausalt kirjeldada aga nad ikka panevad hinnangu paika miskise harju keskmise alusel. Ükskõik kui hull valu on.
Meenutades oma ülikooliaegseid päevade valusid tundub hetkel kah uskumatu, et inimesel lasti niiviisi piinelda. Aga arstil hoiak, et nii noorele ei saa “tugevaid valivaigisteid” anda. Ja need nospad oleksid nad võinud omale jätta, olematu mõjuga! Hijem kui ise rohkem otsustada sain, siis reeglina ikka esimesel päeval kulus 3-4 korralikku valuvaigisti doosi. Siis oksendamine pea iga kord ja lõpuks oimetuna paar tundi magamist. Alati oli hirm, et kus see hullus mind taaskord tabab. Ja arsti meelest oli kõik bro.
Millal lõpuks ometi saaks polügaamia eest möllata, lastele selgitada, kui loomulik on polügaamia, seadustes seadustada, avaldada artikleid teemal, et polügaamia on paljudes maades täiesti seaduslik, hulk inimesi saaks kapist välja tulla jne?? Miks keegi ei juhi tähelepanu sellele probleemile isegi mitte vihjamisi? See oleks ju terve hulga probleemide lahendus.
VastaKustutapolüamoorsed on täiesti avalik teema ja täiesti teema, lihtsalt mida seal selgitada? Mõned perekonnad sisaldavad rohkem täiskasvanuid kui kaht, apike?
Kustuta(Arvestades, et meie peres on üks täiskasvanu, tundub täiskasvanute arv perekonnas küll absoluutne pseudoprobleem. Et tütrele meeldib korraga kaks poissi? Et pojale kaks tüdrukut? OI, SEDA POLE KELLEGAGI IIAL JUHTUNUD, EGA?! Aga ma tean, et kui sul on tunne, et oled ainus imelik oma seksuaalsuse, oma maailmatunnetamisviisi või kasvõi seljaprobleemidega, on nii tore ja "huhh, ma võin selline olla, olemata viga maailma koes" avastada.
KustutaHästi tähtis on inimestele teada anda, et saab ka nii, on ok ka nii!)
Ei-ei, naine, kui mehele meeldib korraga kaks naist, siis ta varjab seda ja paneb salaja mõlemat, no nagu Mart Helme või Jaan Toots või ... No mis selle noore poisi nimi oli? Martin Repinski. Mis mõttes võiks ausalt jutud ära rääkida ja ehk kõik sõbralikult edasi elada? Mida ometi inimesed mõtleksid!
KustutaJuba lasteaias võiksid lapsed varakult läbi mängida homperes elamist ja kuidas rõõmustada kui kõik sulle paraadil lehvitavad, mängida vikerkaare värvi asjadega ja küsimusega "Kelleks sa tahad tulevikus saada?" ei mõelda seda,et kosmonaudiks või arstiks, vaid mis soo sa valid. :)
VastaKustutaHiljutine lugu. Tuttavate kohta sahistati, et mees pettis, detaile ei tea. Täiskasvanute sünnipäev, see pere ka külas, lapsed mängivad kõik koos. Kaks väikest tüdrukut nukkudega. Üks teisele: "Aga mängime nüüd, et emme tuleb koju ja issi on võõra tädiga paljalt diivanil."
KustutaHomopere elu poleks tol hetkel pooltki nii piinlik olnud.
P.S. Lapsed mängivad läbi ümbritseva elu episoode, mis nende identiteeti mõjutavad ja lahtimõtestamist vajavad. Minu ema suri, kui ma olin kahene. Nõbu isa suri pisut enne seda (nõbu oli minust aasta vanem). Üks minu varaseimaid mälestusi on see, kuidas me koos matuseid mängisime. Ja mitte üks kord. Kuna tegu oli ateistliku perega, aga mittemidagit me ette ei kujutanud, siis oli meie arusaam, et nüüd on hästi pime ja sa oled üksi ja nii nüüd ongi. Mõned aastad hiljem, kui tutvusringkonnas petmine teemaks oli, sai ka meil petmisstsenaariume läbi mängitud. Ja guess what, ei ole ma nüüd ei matusefetišiga ega ole püksikummiga probleeme. Üllatav, eks?
Mulle kostavad laste mänguväljakult nende jutud sageli tuppa ja ma ikka vahel kuulan ja naeran. Hiljutine teema oli "meie lähme shoppama ja siis tuleb kuri mees ning hakkab riidlema, millele sa jälle oled raha kulutanud".
KustutaPikalt ikka mängisid, kolm kooliealist ja üks pidi siis olema mees. Ma juurdlesin, et kas seriaalid või kodused lood.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKorraks kadusid "vasta" lingid ära, siis trükkisin kõige alla, aga peale saatmist tulid lingid tagasi, nii et kopeerisin oma jutu õigesse kohta ümber.
KustutaKena näha, et siin mingiks mäsuks ei läinud, ma ise olin nädalavahetusel arvutist eemal. Paistab, et ka meeleavaldus ise möödus ettearvatavalt - mõned kurjad vanainimesed vs veidi rohkem toleraste ja muid huvilisi.
VastaKustutaMe väliskülalistega jõudsime siiski hiljem kohale, natuke naljakas oli aga see, et kuna hotellid olid kõik täis, siis imestasime, et mis üritus olla võiks ja keegi käis välja, et täna olla ju see suur LGBT konverents Tartus...Et siis lõpuks jäi asi niipidi meelde mõnele.
Millest spordimuuseumis kardetavasti üldse ei räägitud, oli ilmselt see, et mis saab, kui maratoni ajal tulevad erinevad ihuhädad kallale või menstruatsioon voolab üle ääre - kui tõenäone on, et sa kargad poole jooksu pealt põõsasse kupsikut tühjendama?
VastaKustutaSeda, et ratturid oma soorituse sõidupealt sooritavad, olen ma varem enne lugenud.
Lugenudki mõnest blogist vist... või ajalehest.
KustutaNo olid ju millalgi kuskil pildid üleval ühest naisjooksjast, kes finišeerus, ise rinnuni ja kandadeni verine ja veel uhke ka selle üle, kui naine tema nüüd ikka on.
VastaKustuta