Aasta 2019 parimad albumid, vol 1

Traditsiooniliselt siis, aga ebatraditsiooniliselt sel aastal kohti ei jaga, sest ei oska. Kõik on omamoodi head, mis ära märgitud said ja mõned ei saanud ka, sest näiteks täna kuulsin esmakordselt Rahva Oma Kaitsest Metro Luminali uut plaati ja kuigi mulle alguses uue koosseisuga Luminal väga ei meeldinud, siis nüüdseks olen ära harjunud. Nende eelmine plaat on Spotifys, aga uuega on see häda, et see anti välja ainult vinüülil. Mul ei ole vinüüliga mitte midagi teha. Isegi kui oleks, ma ei kuula muusikat nii, et tulen koju, viskan kingad jalast ja asun tugitooli muusikat kuulama, nagu vinüülimängija omanik peaks vist tegema. Minu muusika on arvutis ja kõrvaklappides, ilmselt Luminal ei taha, et minusugused neid kuulaks. Millest on kahju. Aga siis need paarkümmend poolitatuna kahesse posti, mida ma kuulasin ja heaks kiitsin. Muuseas, ma olen täitsa aktsepteeritav melomaan nüüdseks, avastasin ERR-i parimate plaatide esiviiekümnest päris mitu, mille ka mina olen ära märkinud, kriitikute isiklikest edetabelitest veel rohkem. Ja kohe kindlasti kuulasin ma veel ka sellist kraami, mida keskmine kriitik kuulnudki pole (ja võib-olla ei tahaks kuulda ka). P.S. Mind üllatas, et kriitikute tabelis ei olnud eelnevalt aasta oodatuimaks plaadiks tituleeritud Tooli, mida 13 aastat oodati. Ma ei julgenud algul kuulatagi, et säärane intellektuaalne legend, äkki ma ei oska hinnata, aga tegelikult meeldis. Ikkagi põnev, kuidas Spotify enimkuulatud plaatide listis oli bänd, kelle keskmine loo pikkus on nii kümne minuti kanti. Üllataval kombel on kõik selle aasta parimad plaadid Spotifys kättesaadavad, ostsin küll veel mõned, vist 4, füüsilisel kujul CD-d ka, aga need olid kõik vanad (Metro Luminal ja Kosmikud, mõlemaid 2). Spotify päralt on tulevik.

Rainday Station - Bitter 




Sellest toredast Eesti bändist kirjutasin ma pikemalt siin.

Queen Zee  - Queen Zee



Roosa-lilla löga vürtsikas kastmes! Kõigi maade lumehelbekesed ühinege ehk "Raise your sissy fists!" nagu karjub esikuninganna, kelle soo ja orientatsiooni määramisega võib lihtsal inimesel raskeks minna (ah, ei, lihtne inime ütleks, et "mingi räme pede" tegelikult). Mu meelest värske hoovus peaaegu surnuks kuulutatud rockis ja pungis, mille alla Queen Zee vist enim sobitub.

Evestus - Post 18 Depression



Viis lugu on tegelikult EP ja Evestus teeb praegu stuudios juba uut plaati, aga see on liiga hea, et mainimata jätta. Kaanepildi pärast puhtalt juba.
one - we’re not the same we’re nothing like you
two - we look the way we fucking like to
three - you fuck with us and then we’ll fuck with you
and we will kill you and your fucking god 

Tears For Fearsi kaver sellelt samalt EP-lt

Hands Off Gretel - I Want The World



Nemad on iga oma albumiga siia tabelisse jõudnud. Usinad noored inimesed. Lauljanna andis tänavu välja lisaks ka oma unplugged sooloka, bändiga peaks aasta alguses ilmuma EP ja samal ajal teeb neiu ka hoopis teisest žanrist räpiplaati. Ja ometi ei kõla nad nagu odav müügiartikkel. Lauren kujundab ise kogu oma bändi atribuutika (ja seda on palju) ning produtseerib ka videod. Ja saab netis jõhkralt heiti...Sest noh, tal perekond ju toetavat tema püüdlusi, üldse on ta nõme roosa-lilla löga, laulda ei oska ja lõpuks tehti talle libakonto ka, mille alt nõmedusi levitati, mille tõttu Lauren oma sooloka ilmumise oli sunnitud edasi lükkama. Minu meelest on nad lahedad, laulavad asjadest, mis ka päriselt midagi tähendavad, mõtlevad oma peaga ja on leidnud bändile oma erilise äratuntava käekirja.

Brutus - Nest



Brutuse esimene plaat "Burst" ilmus 2017 ja tegemist on Belgia bändiga, kus industriaalsel põhjal laulab jõhkralt erilise häälega naislaulja. Naisvokaaliga mürarock, aga selline meloodiline. Unenäoline ja karm samal ajal.

L7 - Scatter The Rats



L7 on legendaarne naisgrungebänd, kelle esimene aktiivsusperiood jäi aastaisse 1985-2001 ja kuulsaim lugu "Pretend We're Dead" lammutas MTV-s. 2016. aastal nägi ilmavalgust ka dokumentaalfilm nende toonasest "kaltsakatest rikkuriteks ja tagasi kaltsakateks"-eduloost. Minu jaoks olid nad Hole´i kõrval teine äge punt, kellel oli nii suhtumist kui ka head muusikat. Sel aastal otsustati aga uuesti vana koosseisuga kokku tulla ja plaat teha ning paistab, et aastad pole daame sugugi muutnud. "Emme, kui ma suureks saan, tahan olla täpselt nagu nemad!"

Bad Religion - Age Of Unreason



See on see poliitiline vanameeste punkbänd, aga paistab, et sobis sellesse aastasse nagu rusikas silmaauku. Last.fm-i teateil kuulasin ma seda plaati aastal 2019 kõige rohkem. Pool tundi ja 14 kiiret lugu. "Candidate" ja "Big Black Dog" on need kõige-kõigemad lood. Las olla ka midagi traditsioonilist selles segases maailmas.

Rammstein - Rammstein



Sellest plaadist sai siin pikalt-laialt jahutud.

Miley Cyrus - She Is Coming



Taaskord EP ja ma tõesti pole iial Miley austaja olnud, aga see transformatsioon mulle meeldis. Teatavasti olla Mileyl mandliopp veidi viltu läinud ja võib-olla temast lauljat enam ei olegi, üsna uskumatu lugu sellise kaliibriga staari puhul, aga ega selle eest pole keegi kaitstud. Mulle meeldib Miley ülbus. Jah, ta teeb kõik, et šokeerida, samas on ta lood piisavalt hüpnootilised, et meelde jääda. Kindlasti on kõik endise nunnu lapsstaari fännide emmed rõõmsad, et nüüd räpib Miley loos kuulsaim dragqueen Ru Paul: "Bust my pussy nut while I'm fingering your butt Do I suck dick? You ain't seen shit"

Dead Furies - Stay Gold



Eesti muusikat jälle! Fuuriate kolmas stuudioplaat on parem kui oli teine ja meenutab rohkem nende debüüti, kus kõik lood kõlasid värskelt ja kaasahaaravalt. Pigem vist välisturule suunatud, sest meie kuulajad kipuvad eelistama puises maakeeles lauldud viisikesi. Ma ei tea, neil see punt kuidagi kõlab kokku, mitte aga nagu näiteks mõni teine kodumaine rockipunt, kus kõik on kena hetkeni, mil laulja suu lahti teeb. Kuidagi väga vähe on meie maale antud neid karismaatilisi lauljaid, Ardo Kivi on üks väheseid erandeid.